Ava peamenüü

Muudatused

P
Tühistati kasutaja 213.130.213.134 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Oop.
{{vikinda}}
'''Mart-Olav Niklus''' (sündinud [[22. september|22. septembril]] [[1934]] [[Tartu]]s) on [[eestlased|eesti]] bioloog, vabadusvõitleja, [[inimõigused|inimõiguste]] eest võitleja, antikommunist ja nõukogudevastases[[okupatsioon]]ivastases liikumises osaleja.
 
[[1952]]. a. lõpetas Niklus Tartu I Keskkooli (nüüdse [[Hugo Treffneri Gümnaasium]]i).
Maksimaalse karistuse "koostöö eest rahvusvahelise kodanlusega" oli Mart Niklus saanud ka [[1958]]. aastal (tookord 10+3 aastat). [[1966]]. aastal aga muudeti [[ENSV kriminaalkoodeks]]it ja maksimaalkaristuseks selle paragrahvi puhul sai 7 aastat, kuid selleks ajaks oli Mart Niklus viibinud vangistuses juba rohkem kui 8 aastat.
 
Mart Nikluse ühiskondlik tegevus on olnud algusest peale pühendatud teabe kogumisele ja selle vabale levikule nii Eestis kui rahvusvahelises ulatuses. Niklus on Eestis ja välismaal levitanud andmeid Eesti seisundist sovetliku okupatsiooni all, vastupanu osutamisest kommunistlikule režiimile, kaaskodanike ja välismaalaste represseerimisest, eriti aga oma kaasvõitlejast kaaskohtualuse, keemiateadlase Jüri Kuke (1940-1981) tagakiusamisest okupantide ja nende kohalike käsilaste poolt. Tema kaasvõitleja mälestuseks tänapäeval regulaarselt toimuvail [[Langenud Vabadusvõitleja Päev]]a aulakonverentsidel Tartu Ülikoolis on Mart Niklus avalikustanud endiste kolleegide ja üliõpilaste kirjalikke pealekaebusi Jüri Kuke vastu.{{lisa viide}}
 
Niklus on järeleandmatult suhtunud kohturepresseerijate tegevusse, eirates järjekindlalt KGB kohtueelseid õigusvastaseid menetlustoiminguid ning avaldades kommunistlikul kohtuistungil passiivset vastupanu, pidades patrioodile alandavaks poliitiliselt erimeelsete vastu nõiajahi korraldajatega suhelda – seda enam, et kohtuotsus oli niikuinii NLKP kesk- ja kohaliku ladviku poolt ette ära otsustatud.{{lisa viide}}
 
Vangistuses jätkas Niklus võitlust Nõukogude võimuokupatsioonivõimurite vastu ning [[inimõigused|inim]]- ja [[kodanikuõigused|kodanikuõiguste]] kaitseks. See tõi talle kaasa täiendavaid karistusi, kokku üle saja. (Tavaliselt kartserisse sulgemine, [[1983]]. a. [[Permi oblast]]i [[rahvakohus|rahvakohtu]] otsusega [[Tšistopol]]i vanglasse türmirežiimile (kambrirežiimile) üleviimine kolmeks aastaks.)
 
== Inimõigustealane tegevus ==
 
1970. aastatel on kaasvõitlejad Mart-Olav Nikluselt saanud teavet [[Riikliku Julgeoleku Komitee]] (KGB) tegevuse, eeluurimise ja vangidesvangilaagrites valitsenud tingimuste kohta, samuti väärtuslikke nõuandeid käitumiseks ülekuulamise, arreteerimise või vangistuses viibimise ajal. Seesuguseid nõuandeid on Eesti meelsusvang [[Sergei Soldatov]] nimetanud "poliitvangi käitumisaabitsaks".{{lisa viide}} Mart-Olav Niklus on olnud akadeemik [[Andrei Sahharov]]i kaasvõitleja ja sõber.{{Vt näiteks ''М Никлус, Воспоминания об Андрее Сахарове, Вперед н-р 57'', 21. 05. 1991.}}
 
 
Võimaluste piires edastas Niklus avalikkusele pidevalt teavet nii enda kui ka teiste meelsusvangide õiguste rikkumisest, laagrisisestest repressioonidest, administratsiooni omavolist, näljastreikidest (näiteks rahvusvahelisel inimõiguste päeval, [[10. detsember|10. detsembril]]), tööseisakutest jm protestiüritustest.
 
Nikluse võitlus pälvis rahvusvahelise üldsuse poolehoiu (sh USA ja Kanada, Lääne-Euroopa ja Austraalia parlamentides), kutsudes esile maailma demokraatliku avalikkuse õigustatud hukkamõistu [[NLKP]] ja N Liidu võimuasutustestevõimuasutustest represseerijate aadressil.{{lisa viide}}
 
Niklus viis Balti riikide rahvaste vastu toimepandud genotsiidi (rahvusmõrva) ja NLKP muud Stalini aegsed kuriteod rahvusvahelise tähelepanu keskmesse, aidates oma tegevusega kaasa nõukogudetotalitaarse korrarežiimi kukutamisele 1980. aastate lõpul. Nikluse võitluse sagedane kajastamine väliseesti ajakirjanduses (Vaba Eesti Sõna, Eesti Päevaleht, Teataja jm), [[Ameerika Hääl]]es (VOA) ja [[Vabadusraadio]]s – Raadio Vaba Euroopas (RL-RFE), aga ka Lääne (eriti USA) juhtivates ajalehtedes ning muudes rahvusvahelistes teabekanalites 1970.-1980. aastatel teavitas maailma N Liidu Stalini-järgsest tegelikkusest, inimõiguste olukorrast, õhutades inimesi kõikjal võitlema sovetivõimu (kommunistliku okupatsiooni) vastu Balti riikides.
 
Esimese eestlasena võttis Mart-Olav Nikluse oma eestkoste alla Rahvusvaheline Amnestia (''[[Amnesty International]]'').{{lisa viide}} [[1987]]. aastal algatasid [[Bukovski Sihtasutus]] (algselt võitles meelsusvangi Vladimir Bukovski vabastamise eest) ja Ida-Euroopa Solidaarsuskomitee rahvusvahelise kampaania Nikluse vabastamiseks vangistusest.
== Tegevus omariikluse taastamisel ==
 
Eestis algatati 1979. aastal tagantärele Balti Apelli nime all tuntuks saanud dokument, mis kujutas eestlaste, lätlaste ja leedulaste ühispöördumist 40 aastat varem Saksamaa ja N Liidu vahel sõlmitud [[Molotovi-Ribbentropi pakt]]i ja selle salaprotokollide vastu, samuti selle sobingu tagajärje —– Balti riikide iseseisvuse hävitamise ja N Liidu koosseisu liidendamise —— heastamiseks. Augustis [[1979]] koostati Mart-Olav Nikluse kodus Tartus Balti Apelli lõplik tekst. Balti Apellile kirjutas alla 45 isikut Eestist, Lätist ja Leedust, dokumenti toetasid ka Venemaa ininmõiguslased eesotsas akadeemik Sahharoviga.
 
Eestlaste, lätlaste, leedulaste jt ikestatud rahvaste õiguste ja vabaduste ning Balti riikide iseseisvuse taastamise eest astus eriti jõuliselt välja USA president [[Ronald Reagan]], kes nimetas Nõukogude Liitu "kurjuse impeeriumiks". Ameerika Ühendriikides ''persona non grata''-ks kuulutatud ja seetõttu USA [[viisa]]st ilma jäetud väliskommentaator [[Vambola Põder]] vastas [[1984]]. a pärast Mart Nikluse juubelit raevuka Reaganit ja Niklust laimava artikliga ajakirjas [[Pikker (ajakiri)|Pikker]], millele [[Hugo Hiibus]] lisas karikatuuri. 12. novembril [[1981]] võttis [[USA Kongress]] vastu resolutsiooni, milles nõuti okupatsioonivõimudelt Mart-Olav Nikluse vabastamist ja poliitilise tagakiusamise lõpetamist.{{lisa viide}} Viibides [[1990]]. aasta suvel Ameerika Ühendriikides, tänas Niklus isiklikult ekspresident Reaganit nii endale kui ka ikestatud rahvastele osutatud erilise toetuse eest.(Kohtumise järel ilmusid fotodega artiklid USA eestlaste ajalehes Vaba Eesti Sõna nr 26, 28. 06. 1990, Võru Teataja nr 83, 17. 07. 1990, Kultuur ja Elu nr 3, 2004, lk 64-66.)
 
Pärast vangistrepressiivasutusest [[Perm-36]] juulis 1988 vabanemist ei katkestanud Mart-Olav Niklus suhteid endiste meelsusvangide jt võitluskaaslaste ning rahvusvahelise avalikkusega. Ta selgitas kaasmaalastele ning teiste riikide kodanikele ja valitsustele lakkamatult vajadust taastada [[Eesti Vabariik]] tema õigusliku järjepidevuse alusel rahvusriigina ja ehitada see üles demokraatliku riiginaõigusriigina (vastav nõue kajastus eriti võimsalt [[valimisliit Eesti Kodanik|valimisliidu Eesti Kodanik]] seisukohtades). Sõpru ja aatekaaslasi nii Idas kui ka Läänes teavitab ta kodumaal valitsevast olukorrast ka praegu. Nikluse hinnangul on punane mõtteviis ja Moskva-meelsus okupatsioonijärgses Eestis taassündinud ning tungib peale rahvuslusele. Selle näideteks toob ta sovetiaegsete poliitilisepoliitiliste repressioonide ja represseerijate õigustamise, tegevuse Eesti NSV aegse idapiiri põlistamiseks Eesti Vabariigile vastuolus [[Tartu rahuleping]]uga, Tallinna nn vabastajate monumendi kultuse, Eesti sõjameeste mälestusmärgi vägivaldse kõrvaldamine [[Lihula]]s [[Juhan Parts]]i valitsuse korraldusel jne.
 
1980. aastate lõpul tegi Niklus ühena vähestest tegusat selgitustööd okupatsioonivägede ajateenijate ja ohvitseride seas Tartus, suheldes nendega isiklikult ja jagades neile rahvuslike organisatsioonide (eriti ERSP) ja [[Eesti Kodanike Komiteed]]e venekeelseid lendlehti.{{lisa viide}}
Niklus on osalenud Eesti Vabariigi taastamisel rahvusriigina selle õigusliku järjepidevuse alusel (Eesti Kodanike Komiteed), hiljem [[Eesti Kongress]]i saadiku ja [[Riigikogu]] VII koosseisu liikmena [[Eesti Kodanik]]u fraktsioonis.
 
Mart-Olav Niklus on 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingule tugineva Eesti Vabariigi territoriaalse tervikluse, õigusliku järjepidevuse, iseseisvuse ning Eesti kodanike isiklike ja kollektiivsete õiguste kaitsja, väljendades oma seisukohti igal võimalusel nii kodu- kui ka välismaal. Tema kinnitusel pole Eesti Vabariik ikka veel andnud õiguslikku hinnangut [[Eestimaa Kommunistlik Partei|Eestimaa Kommunistliku Partei]] osale Stalini aegseteslähimineviku inimsusevastastes kuritegudes. Lahendamata on poliitilistest kohustestrepressioonidest osa võtnud ametiisikute (näiteks õigusteaduste kandidaat, justiitskindralmajor, Eesti NSV teeneline jurist [[Leonid Barkov|Leonid Ivanovitš Barkov]], eriti tähtsate asjade vanemuurija [[Erich Vallimäe]], KGB Tartu büroo ülem [[Antti Talur]] ja reaagentide vastutuse küsimus. Niklus nõuab oma kaaskohtualuse Jüri Kuke surmaga lõppenud juhtumirepresseerimise, samuti teiste vabadusvõitlejate vaenamise põhjalikku uurimist, süüdlaste avalikustamist, avalikest ametitest kõrvaldamist ning õiglast kohtupidamist nende üle.
 
== Organisatsioonid, üritused, välisreisid ja muu ==
99 361

muudatust