Redaktsioon: 24. oktoober 2009, kell 16:39 redigeeri Epp (arutelu \| kaastöö) 99 361 muudatust →‎Vahtrast kirjanduses ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 11. jaanuar 2012, kell 17:50 redigeeri eemalda Ulrikaekm (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 8464 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
1. rida: {{ToimetaAeg\|kuu=märts\|aasta=2007}} '''Jaan Vahtra''' ([[23. mai]] [[1882]] [[Kaaru]], [[Mooste]] – [[27. jaanuar]] [[1947]] [[Võru]]) oli eesti [[maalikunstnik]], ~~raamatugraafik~~raamatu[[graafik]], [[kirjanik]], ~~õpetaja,~~ [[ajakirjanik]] ja [[pedagoog]]. Jaan Vahtra oli üks eesti [[modernism\|modernistlikest]] kunstnikest~~. Tema kunstipärand on mitmekülgne~~. ==Elukäik== ~~[[1916]]. aastal Jaan Vahtra [[mobiliseerimine\|mobiliseeriti]]. Sel puhul avaldas ta oma mõtteid sõjast.~~ Jaan Vahtra sündis Võrumaal Moostes talurentniku peres. [[1893]]. aastal, 11-aastasena, läks Jaan Vahtra [[Vanaküla]] ~~vallakooli~~[[vallakool]]i. [[1896]]. aastal jätkas õpinguid [[Räpina]] ~~kihelkonnakoolis. Õpiraha teenis ta talusulasena~~[[kihelkonnakool]]is. ▼ Tema eeldused kunsti ja kirjanduse alal selgusid juba lapsepõlves, kuid kunstiõpinguid sai ta alustada alles täismehena – 29-aastaselt. Õpiraha teenis ta talusulasena. [[1910]]–[[1912]] õppis Riia linna kunstikoolis, [[1913]]–[[1916]] [[Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kool]]is ja [[1916]]–[[1917]] [[Petrogradi Kunstide Akadeemia]]s<ref>Levin, M. 1920. aastate modernism, käsikirjaline materjal, EKM arhiiv</ref>. Rindele sattumist õnnestus Jaan Vahtral vältida, lõpuks ta isegi vabanes sõjaväest ning elas kaasa tormilistele revolutsioonisündmustele Peterburis. Eriti huvitavad on Jaan Vahtra tähelepanekud ja kokkupuuted modernsete kirjandus- ja kunstisuundade ning nende esindajatega. [[1918]]. aasta juunis lahkub Jaan Vahtra revolutsioonilisest Neevalinnast. Kunstiakadeemia jäi lõpetamata, kuid kõigest hoolimata nimetab Jaan Vahtra Neevalinna oma kaunimaks noorusmaaks. Jaan Vahtra suri 1947. aastal.▼ Mobilisatsiooni tõttu 1916. aastal katkesid tema õpingud Kunstide Edendamise Seltsi koolis, kuhu ta oli eksamid sooritanud ja vastu ===Haridus===▼ võetud. Rindele saatmist õnnestus Vahtral vältida. Revolutsiooni aja viibis Jaan Vahtra Peterburis ja võttis revolutsioonilistest sündmustest aktiivselt osa<ref name="vahtra">Vahtra, J. "Metsajärv" Tallinn : Eesti Raamat, 1982</ref>. "[[Pealinna Teataja]]" korrespondendina viibis ta esimesel ülevenemaalisel nõukogude kongressil ([[16. juuni]]–[[7. juuli]] 1917, [[Petrograd]]), kus [[Lenin]] kuulutas, et töölisklassi võitluspartei on võimeline võimu üle võtma{{lisa viide}}. [[1918]]. aasta juunis lahkus Vahtra revolutsioonilisest Neevalinnast. Kunstiakadeemia jäi lõpetamata, kuid kõigest hoolimata nimetab Jaan Vahtra Neevalinna oma kaunimaks noorusmaaks{{lisa viide}}. Eestisse naasnuna asus ta tööle gümnaasiumi joonistusõpetajana, esialgu Võrus ja siis Tartus<ref name="vahtra" />. [[1926]]–[[1933]] oli ta Tartu kunstikooli "[[Pallas (kunstikool)\|Pallas]]" õppejõuks, [[1935]]–[[1940]] oli ta kirjastuse "[[Noor-Eesti]]" kunstiline konsultant<ref name="vahtra" />. ▲[[1893]]. aastal, 11-aastasena, läks Jaan Vahtra Vanaküla vallakooli. [[1896]]. aastal jätkas õpinguid Räpina kihelkonnakoolis. Õpiraha teenis ta talusulasena. Pärast [[II maailmasõda]] töötas Vahtra Võrumaa häälekandja "Töörahva Elu" toimetajana. ~~[[1913]]. aastal hakkas Jaan Vahtra õppima Keiserliku Kunstiseltsi Kunstikoolis Peterburis, [[1916]]. aastal oli üliõpilane [[Peterburi Kunstiakadeemia]]s.~~ ▲Jaan Vahtra suri [[1947]]. aastal. ===Ühiskondlik tegevus===▼ Sajandi algul oli Vahtra kantseleiametnik ja kooliõpetaja Võrumaal, nondest aegadest on ta kirjutanud oma mälestusteraamatutes ja särtsakates rännujuttudes. ▼ ▲===Ühiskondlik tegevus=== Jaan Vahtra võttis aktiivselt osa Peterburi eesti üliõpilaste tegevusest. [[1914]]–[[1915]] aitas ta toimetada käsikirjalist kunstiajakirja "Ronk", 1915–[[1916]] kuulus kunsti-, muusika- ja kirjandushuviliste üliõpilaste ühendusse "Ritsikate ring", kus tegutsesid näiteks ka kirjanikud [[Johannes Semper]] ja [[Karl Ast-Rumor]].▼ ▲~~Sajandi~~20. sajandi algul oli Vahtra kantseleiametnik ja kooliõpetaja Võrumaal, ~~nondest~~nendest aegadest on ta kirjutanud oma mälestusteraamatutes ja särtsakates rännujuttudes. ▲Jaan Vahtra võttis aktiivselt osa Peterburi eesti üliõpilaste ~~tegevusest~~tegemistest. [[1914]]–[[1915]] aitas ta toimetada käsikirjalist kunstiajakirja "Ronk", 1915–[[1916]] kuulus kunsti-, muusika- ja kirjandushuviliste üliõpilaste ühendusse "Ritsikate ring", kus tegutsesid näiteks ka kirjanikud [[Johannes Semper]] ja [[Karl Ast-Rumor]]. [[1923]]. aastal sai Vahtrast tookordse Eesti avangardseima kunstirühmituse Eesti Kunstnikkude Rühma asutajaliige. Rühmitus korraldas esialgu palju näitusi Eesti väikelinnades ning Tartus ja Tallinnas, olles ainsaks vaid ühte kunstilaadi – kubismi/konstruktivismi propageerivaks ühenduseks Eestis. [[1923]]. aastal sai Vahtrast tookordse Eesti avangardseima kunstirühmituse [[Eesti Kunstnikkude Rühm]]a asutajaliige. See oli eelkõige prantsuse kubismist ja konstruktivismist lähtuv kunstnike grupp. Nad tõid maalikunsti geomeetrilistele kujunditele rajatud kompositsiooni, mis andis kunstiloomingule senisest ratsionaalsema aluse. Rühmitus korraldas palju näitusi Eesti väikelinnades ning Tartus ja Tallinnas. [[1940]]. aastaks oli ta üks Eesti viljakaim raamatuillustraator. Edukas oli Jaan Vahtra ka graafikas.▼ ▲[[1940]]. aastaks oli ta üks Eesti ~~viljakaim~~viljakamaid ~~raamatuillustraator~~raamatuillustraatoreid. Edukas oli Jaan Vahtra ka graafikas. Riia ja Peterburi kunstikooli järel töötas Vahtra õpetajana Võrus ja Tartus, aastaid oli ta kõrgema kunstikooli "[[Pallas]]" õppejõud. 1920. aastatel ilmnes Vahtra loomingus [[kubism]]i ja [[konstruktivism]]i mõju, [[1925]]. aastast aga pöördus ta looduslähedase käsitluslaadi poole. Pärast Eestimaa vabastamist fašistlikust ikkest töötas Vahtra Võrumaa häälekandja "Töörahva Elu" toimetajana. Võimeka kirjamehena on ta kirjutanud noorsoojutte, jutustusi, noorusmälestusi. Võimeka kirjamehena on ta kirjutanud noorsoojutte, jutustusi, noorusmälestusi. Jaan Vahtra jutud lastele ja noortele põhinevad suures osas rahvapärimustel ja autori enese lapsepõlvemälestustel. Tema tondijutud ja muud muinaslood keskenduvad eetilistele probleemidele – inimeste heade ja halbade omaduste kaalumisele<ref name="vahtra" />. "Pealinna Teataja" korrespondendina viibis ta esimesel ülevenemaalisel nõukogude kongressil ([[16. juuni]]–[[7. juuli]] 1917, [[Petrograd]]), kus Lenin kuulutas, et töölisklassi võitluspartei on võimeline võimu üle võtma. Eesti esimese sulemehena kirjutas Vahtra revolutsiooni juhist tähelepanuväärse portree ning andis kongressist objektiivse pildi. ===Looming=== Tema varasemad maastikumaalid on [[Wilhelms-Karlis Purvitis]]est mõjustatult [[impressionism\|impressionistlikud]]. Tema varasemad maastikumaalid on [[Wilhelms-Karlis Purvitis]]est mõjustatult impressionistlikus-puäntlikus maneeris. Petrogradis arenes rohkem joone ja vormi üldistav kujundamine ning sealsetest eeskujudest (kunstinäitus "Tramvai V", 1915) oli mõjuvam hoogsate stiliseeritud vormidega kubo-futurism, mis avaldub eriti natüürmortides. Ka Võrus jätkus pingestatud stiliseeritud vormikõne ja kontrastsete lokaaltoonide eelistus. Edukas oli Vahtra graafikas, kus lõi kaks tuntud puulõigete mappi "Blanc et noir" (1921) ja "Konstruktiivsed rütmid" (1924). Kui esimeses on veel järske kontraste ja dünaamikat, siis teises domineerib kubismile omane saatika, geometriseeritud kujundite rahulik kontuuride rütm. Ka Tartu töödes, eriti maalikompositsioonides näeb vormide tugevat, ent rahulikku stilisatsiooni. Kubistlik geometriseeritud vormikõne avaldus ilmekalt ta tollases raamatugraafikas ([[Johannes Vares\|Johannes Barbarus]]e luulekogu "Geomeetriline inimene", 1924). Kümnendi teisel poolel ilmneb vabaloomingus stiililist ebajärjekindlust, kümnendi lõpul aga lähenemist realistlikule looduslähedusele koos kerge stilisatsiooniga ja koloriidi pehmenemisega. Sellises vormikõnes lõi Vahtra õnnestunud maastikke, natürmoorte ja portreid ("Vana talumees", õli, 1930). Õieti oli see suundumine natuuritruuduse poole üleeuroopaline nähtus ja tähistas üldist avangardismi vaibumist ning neokonservatismi võidukäiku. 1930. aastate teisel poolel viljeles J. Vahtra taas innukalt raamatugraafikat ja mitmesuguseid graafilisi tehnikaid. Elu lõpuaastail domineeris monotüüpia ja õlimaal, motiivideks enamasti Ahja, Taevaskoja ja Võrumaa looduskaunid kohad, mida ta nüüd andis edasi üsna realistlikult ja detailirohkelt. Petrogradis arenes rohkem joone ja vormi üldistav kujundamine ning sealsetest eeskujudest oli mõjuvam hoogsate stiliseeritud vormidega kubofuturism, mis avaldub eriti [[natüürmort]]ides. Huvi [[kubism]]i ja [[konstruktivism]]i vastu sai tema sõnul alguse 1915. aasta veebruaris Peterburi kunstide akadeemias toimunud näituselt „Tramvai V“, kus esinesid teiste seas [[Vladimir Tatlin]], [[Marc Chagall]] ja [[Vassily Kandinsky]]<ref>Jaan vahtra ja kubism eesti kunstis. Näituse kataloog. Tartu Riiklik Kunstimuuseum. Tartu 1972.</ref>. ~~====Teosed====~~ Ka Võrus jätkus pingestatud stiliseeritud vormikõne ja kontrastsete lokaaltoonide eelistus. [[1920]] ilmusid ajakirja "Ilo" kolmandas numbris tema puulõiketehnikas illustratsioonid. Need kandsid endas küll [[ekspressionism]]i, kuid samas oli tunda ka [[kubofuturism]]i vaimu. Aasta hiljem valmistas ta need graafikamapiks „Blanc et noir“ („Valge ja must“)<ref>Eesti Kunsti ajalugu 5. 1900-1940. Koostaja ja toimetaja Mart Kalm. Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia, Kultuurileht 2010.</ref>. Tema teine 1924. aastal valminut puulõigete mapp kandis pealkirja "Konstruktiivsed rütmid". Kui esimeses on veel järske kontraste ja dünaamikat, siis teises domineerib kubismile omane staatika, geometriseeritud kujundite rahulik kontuuride rütm. Ka Tartu töödes, eriti maalikompositsioonides näeb vormide tugevat, ent rahulikku [[stilisatsioon]]i. Kubistlik geometriseeritud vormikõne avaldus ilmekalt ta tollases raamatugraafikas ([[Johannes Vares\|Johannes Barbarus]]e luulekogu "Geomeetriline inimene", 1924). Kümnendi teisel poolel ilmneb vabaloomingus stiililist ebajärjekindlust, kümnendi lõpul aga lähenemist realistlikule looduslähedusele koos kerge stilisatsiooni ja [[koloriit\|koloriidi]] pehmenemisega. Sellises vormikõnes lõi Vahtra õnnestunud maastikke, natüürmorte ja portreid ("Vana talumees", õli, [[1930]]). Õieti oli see suundumine natuuritruuduse poole üleeuroopaline nähtus ja tähistas üldist avangardismi vaibumist ning [[neokonservatism]]i võidukäiku. 1930. aastate teisel poolel viljeles Vahtra taas innukalt raamatugraafikat ja mitmesuguseid graafikatehnikaid. Elu lõpuaastail domineeris [[monotüüpia]] ja [[õlimaal]], motiivideks enamasti [[Ahja]], [[Taevaskoja]] ja Võrumaa looduskaunid kohad, mida ta nüüd andis edasi üsna realistlikult ja detailirohkelt. ▲===~~Haridus~~Teosed=== Räpina veski, õli, 1913, Tartu Kunstimuuseum Autoportree, õli, 1923, Eesti Kunstimuuseum Ateljees, õli, 1926, Tartu Kunstimuuseum ====Raamatukujundusi==== 1924 [[Johannes Barbarus]]e luulekogu "Geomeetriline inimene" kaas ja illustratsioonid 1928 [[Pedro Krusten]]i romaani "Südamerahu" kaas ==Viited== {{viited}} ==Vahtrast kirjanduses== 63. rida ⟶ 75. rida: Levin, M. The Group of Estonian Artists http://www.einst.ee/Ea/heritage/levin2.html Miksike http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/jaan_vahtra.htm J. Vahtra. Valitud tööd. Mälestusi, vesteid, artikleid. Tln., 1961 ~~http://www.vonnu.ee/kultuur/rootsl.html~~▼ Tartu Kunstimuuseum http://www.virtuaalmuuseum.ee/JAANVAHTRA/ ▲J. Vahtra. Valitud tööd. Mälestusi, vesteid, artikleid. Tln., 1961 http://www.vonnu.ee/kultuur/rootsl.html ERNI Raamatukogu galerii http://www.kirmus.ee/erni/galerii/pilt/pilt_fr.html Ivanova, E. 2001, Proseminaritöö: Jaan Vahtra. ~~Tln http://www.referat.ee/ee/doc/vahtra.doc~~ [[Kategooria:Eesti kunstnikud\|Vahtra, Jaan]]

Jaan Vahtra: erinevus redaktsioonide vahel