Nikolai Švernik: erinevus redaktsioonide vahel

1927. aastal viidi üle madalamale ametikohale [[Uural]]itesse. Seal tegutses ta kohalikukohalikus parteisparteiorganisatsioonis. 1929. aastal, mil Stalin alustas [[industrialiseerimine|industrialiseerimiskava]] elluviimisega, leidis ta N. Šverniku uue poliitika elluviimisele lojaalne olevat ning suunas ta Moskvasse Metallurgia ametiühingu esimeheks.

N. Švernik jätkas samal ajal tõusu ka parteiliinis: temast sai [[ÜK(b)P KK Sekretariaat|ÜK(b)P KK Sekretariaadi]] [[ÜK(b)P KK Sekretariaadi Organisatsiooniline Büroo|Orgbüroo]] (hiljem NLKP Keskkomitee Sekretariaat) liige. Muu hulgas oli ta ka [[Üleliiduline Ametiühingute Kesknõukogu|Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu]] esimene sekretär 1930. aasta juulist kuni 1944. aasta märtsini. [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal pärast [[Nõukogude–Saksa sõda|Nõukogude-Saksa sõja]] vastutas N. Švernik NSV Liidu relvatööstuse evakueerumise eest pealetungivate [[Barbarossa plaan|sakslastesaksla vägede eest]].

[[1946]]. aastal pärast [[NSV Liidu Ülemnõukogu PresiidiumiPresiidium]]i esimehe [[Mihhail Kalinin]]i surma, asusmäärati taN. Švernik viimaseKalinini ametikohale. Pärast [[Stalin]]i surma 1953. aasta märtsis asendati N. Švernik [[Kliment Vorošilov]]iga, kellest sai nüüd iseNSV Liidu formaalne riigipea.

Pärast kõrgelt ametikohalt tagandamist naases N. Švernik tagasi tööle Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukokku.

[[1956]]. aastal valmistas taN. Švernik ette [[Hruštšov]]i kõnet [[NLKP XX kongress]]il, kus mõisteti hukka Stalini isikukultus ja repressioonid. Kuivõrd N. Švernik oli ülesandega hästi toime tulnud, määras Hruštšov ta vastutavaks Stalini poliitiliste repressioonide ohvrite rehabiliteerimisega seotud küsimuste lahendajaks.

[[1957]]. aastal sai N. Švernikust taas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi liige. Selles organisatsioonis püsis ta kuni [[1966]]. aastani, mil läks pensionile.

Nikolai Švernik suri [[1970]]. aastal [[Moskva]]s.