Erinevus lehekülje "Hävituspataljonid" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 29 839 baiti ,  9 aasta eest
resümee puudub
'''Hävituspataljonid''' ([[vene keel]]es ''истребительные батальоны'') olid [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal ja pärast seda [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] juhtkonna otsusel loodud paramilitaarsed üksused. Nende ülesandeks oli [[põletatud maa taktika]] elluviimine, seega vilja, kariloomade ja kütteainete hävitamine, sildade ja teede õhkulaskmine, hoonete, metsade, ladude ja vooride süütamine ning telefoni- ja telegraafiside rikkumine.{{lisa viide}}
{{allikad}}
{{toimeta}}
==Moodustamine==
{{Sisukord paremale}}
[[24. juuni]]l [[1941]]. aastal võttis [[NSV Liidu Riiklik Kaitsenõukogu]] vastu otsuse "Meetmetest võitluseks vaenlase parašutistide dessantide ja vaenlase diversantide vastu rindeäärses piirkonnas". Hävituspataljonide liikmeiks võeti [[kommunist]]e, [[komsomol]]i liikmeid ja [[NKVD]](miilitsa) töötajaid.{{lisa viide}}
Põhiliselt [[Eestimaa Kommunistlik Partei|EKP]], miilitsatöötajatest ja [[komsomol]]i liikmetest ning kohalikest vabatahtlikest moodustatuna ja juhituna ''[[NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat|NKVD]]'' venelastest ja eesti kommunistidest ohvitseride poolt tegutsesid hävituspataljonid [[Punaarmee]] tagalas, mitteregulaarvägede vastu.
 
Hävituspataljonidele tehti ülesandeks:
15. märtsiks 1943 oli kokku loetud 1850 hävituspataljonide ja [[NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat|NKVD]] tapetud Eesti inimest, peaaegu kõik neist tsiviilelanikud, kes mõrvati ilma kohtuotsuseta{{lisa viide}}.
* võitlus vaenlase langevarjurite ja diversantide gruppidega;
 
* sõjaliste objektide valve ja kaitse.
==Ajalugu==
 
24. juunil 1941 võttis NSVL Riiklik Kaitsenõukogu vastu otsuse "Meetmetest võitluseks vaenlase parašutistide dessantide ja vaenlase diversantide vastu rindeäärses piirkonnas". Hävituspataljonide liikmeiks võeti kommuniste, komsomoli liikmeid ja [[NKVD]](miilitsa) töötajaid.{{lisa viide}}
[[3. juuli]]l [[1941]] pidas [[Jossif Stalin]] Moskva raadios kõne, milles ta kutsus tööliste ja talupoegade maakaitseväge (s.t. hävituspataljoni) järgima kogu maal [[põletatud maa taktika]]t. Siitpeale anti äsja moodustatud hävituspataljonidele seniste sõjaliste ülesannete kõrval hoopis laiemad tegutsemispiirid. Hävituspataljonidele tehti ülesandeks (mis?)oli [[põletatud maa taktika]] elluviimine, seega vilja, kariloomade ja kütteainete hävitamine, sildade ja teede õhkulaskmine, hoonete, metsade, ladude ja vooride süütamine ning telefoni- ja telegraafiside rikkumine.{{lisa viide}}
==Välislingid==
 
==Hävituspataljonid Eestis==
 
Eestis moodustati alates 1941. a. [[25. juuni]]st [[Saksa Riik|Saksa]] [[langevarjur]]ite ja [[diversant]]ide ning [[metsavend]]ade vastu võitlemiseks maakondades 13 hävituspataljoni ja Tallinnas loodi töölispataljoni nime all arvukam üksus, mis hiljem jaotati neljaks hävituspataljoniks. Hävituspataljonidesse kaasati enamasti Nõukogude võimu toetajaid ning lojaalseid isikuid vabatahtlikkuse alusel. Samuti oli oma osalus eestlaste suhtumises sakslastesse, mis oli juurdunud Eesti elanikes peale [[Eesti Vabadussõda]] [[Landeswehr]]iga, seetõttu ei saa võtta liitumist hävituspataljonidega kui ainult Nõukogude võimu pooldamist, vaid ka kui sakslastevastasust.{{lisa viide}}
 
*[[26. juuni]]l moodustati vastavalt NSV Liidu SARKi korraldusele Eesti [[hävituspataljonide operatiivgrupp]], mille juhtkonna moodustasid: Balti Piirivalveringkonna ulem [[personaalne auaste#NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsus|riikliku julgeoleku kindralmajor]] [[Konstantin Rakutin]], ülema asetäitjad: [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat|Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi]] rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku vanemleitnant [[Aleksei Škurkin]] ja [[Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat|Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi]] rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku polkovnik Lobanovitš<ref>[http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/10108/1/Pungaolavi.pdf NSV Liidu relvajõudude tagalavalve formeerumine ja tegevus Eesti territooriumil 1941. aastal]</ref>, kuid Rakutin siirdus oma grupiga Riias asuvasse [[Looderinne|Looderinde]] (endise [[Balti sõjaväeringkond|Balti sõjaväeringkonna]] staapi, kust ta taganes varsti koos nõukogude vägedega [[Pihkva oblast]]isse) ning Põhja-Eestis puudus reaalne koordineeritud hävituspataljonide tegevuse juhtimine. Segadust tekitas ka asjaolu, et vastavalt nõukogude väejuhatuse sõjaplaanidele kuulus [[Põhja-Eesti]]maa [[Põhjarinne|Põhjarinde]] alluvusse, [[Lõuna-Eesti]] ja [[Läti]]maa aga [[Looderinne|Looderinde]] alluvusse.
 
[[29. juuni]]l kuulutas [[EKP Keskkomitee|EK(b)P Keskkomitee]] välja parteilise mobilisatsiooni. Kõik partei liikmed ja kandidaadid, samuti suur osa [[Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing|ELKNÜ]] liikmetest kutsusti hävituspataljonidesse. Nendesse formeeringutesse iga meest ei võetud. Kui soovitaja ei olnud kommunist või vähemalt kommunistlik noor, pidi tal olema NKVD usaldus või soovitus<ref>[[Ester Spriit]], [[Valdur Timusk]]. ''Tigeduse poliitika''. // ''Edasi'', 25. veebruar 1989.</ref>.
 
Hävituspataljonide koosseisus oli 1941. aasta juuni lõpus umbes 6000 meest, kellest kolmandik kuulus Tallinna pataljonidesse. Rahvusliku koosseisu järgi moodustasid venelased hävituspataljonide koosseisust kohati üle 50%, eriti arvukalt oli venelasi Tallinnas värvatud hävitajate seas.{{lisa viide}}
 
Pataljonidesse kuulus palju põhjakihi esindajaid, isikuid, kes varem olid Eesti kohtute poolt kriminaalkorras karistatud: vargad, pussitajad, röövlid, kaklejad j.n.e. Et hävituspataljonide ridu täiendada, võeti sinna suurel arvul 1941. aasta juunis [[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium]]i poolt rehabiliteeritud ja vanglaist vabastatud kriminaalkurjategijaid.{{lisa viide}}
 
Hävituspataljonide koosseisus oli palju kommuniste ja esimese okupatsiooniaasta jooksul esilekerkinud "töölisaktiviste". Näiteks 1. Tallinna hävituspataljon koosnes vaid kommunistidest ja partei liikmekandidaatidest, seetõttu loeti seda üksust hävituspataljonide hulgas eliitpataljoniks. Teistes hävituspataljonides kõikus kommunistide osa 20-30% vahel.{{lisa viide}}
 
===Juhid ja struktuur===
Hävituspataljonide loomisele eelnes 5. juulil 1940 [[Rahva Omakaitse]] loomine, millesse koondati ligi 8 000 liiget, mis oli esialgselt ettenähtud [[Eesti NSV]] võimude poolt natsionaliseeritud vara kaitsmiseks.{{lisa viide}}
 
Hävituspataljonide üldjuht oli eelmalviibiva Rakutini asemel surmasaamiseni 19. juulil 1941 Pärnumaal [[Audru]] lähedal SARKi alampolkovnik [[Grigori Okojev]]. Hiljem määrati üldjuhatajaks Venemaalt saabunud juudist kapten [[Mihhail Pasternak]]. Komissariks pandi eesti kommunist [[Feodor Okk]] ja staabiülemaks venelasest kapten Vladimirov. Pataljonide juhtideks olid suures enamuses muulased, peamiselt venelased, kes komandeeriti pataljonide etteotsa [[NSV Liidu SARK]]ile allunud [[NSV Liidu piirivalve|piirivalve]] ja [[Punaarmee]] ohvitseride hulgast.{{lisa viide}}
 
Sõja alguses moodustati ligi 27 rahvakaitsepataljoni (igas linnas), millest 17 hävituspataljoni (5000 inimest), millele määrati 3. juulil 1941. astal järjekorranumbrid:
 
{| class="wikitable"
! Hävituspataljon
! Ülemad
! Struktuur
|-
| '''1. Tallinna hävituspataljon''' (''ИБ-1'')
|(piirivalve)kapten M.Tokarev/major Sergei Gorbatenko,<br> komissar [[Tööjõureservide Valitsus]]e ülem [[Vladimir Kinn]]<br>
| formeeriti 6. juulil, moodustati RP-4-st iseseisva pataljonina. Pataljon asus [[Wismari tänav]]as, 1941. aasta juuli alguseks oli pataljonis 350 meest
|-
| '''2. Tallinna hävituspataljon'''(''ИБ-2'')
|venelane Andrei Jakimov<br><br>
|formeeriti 6. juulil, moodustati RP-4-st iseseisva pataljonina. HP kujnes välja 1941. asta juuli alguses Harku mõisas, koosnes sel ajal peamiselt Tallinna komnoortest ning "Töölisaktiivist." Enne Pärnumaale lahingutesse saatmist oli pataljonis olnud 550 meest
|-
| '''3. Tallinna hävituspataljon'''
|venestunud ukrainlane Gorbatenko<br><br>
|formeeriti 25. juulil 1941 Viljadi, Võru ja Paide HP-de riismetest, millele lisati isikkoosseisu HP-7-st)
|-
| '''4. Tallinna hävituspataljon''' (''ИБ-4'')
|kapten [[Rudolf Štokberg]]/Vladimir Kinn/kapten Trofim Košelev,<br> politruk Šalomin/komissar [[Valfried Saar]]/[[Vassili Ferberg]], <br>staabiülem vanemleitnant Jakov Pospelov/vanemleitnant [[Edgar Kostabi]],<br> tagalaülem Sergei Generalov
|formeeriti 4.juulil 1941
|-
| '''5. Narva hävituspataljon''' (''ИБ-5'')
|kapten F. Lissitsõn, <br>komissar Igor Tšernov<br>
|moodustati 1941. aasta juuni lõpus
|-
| '''6. Rakvere hävituspataljon''' (''ИБ-6'')
|[[Jaan Kurn]]/vanemleitnant Mihhail Rogozin, <br>komissar eesti kommunist [[Albert Must]]/[[Albert Stamm]],<br> staabiülem vanemleitnant Pavel Vinogradov
| HP koondati 200 meest ning lisaks oli veel tööstuskeskuste kaitserühmades liikmeid järgmiselt: Kohtla-Järvel 70 meest, Kiviõlis 70 meest ja Küttejõus 30 meest.
|-
| '''7. Tallinna hävituspataljon''' (''ИБ-7'')
|[[Aksel Annuk]]/kapten Aleksei Grigorjev/kapten L. Rubinov, <br>komissar [[Karl Toming]]/ vanempolitruk Sergei Russonov, <br>staabiülem leitnant V. Starodumov
|
|-
| '''10. Harjumaa hävituspataljon''' (''ИБ-10'')
|komandör Aksel Annuk, Harju maakonna [[Osoavhim]]i komitee esimees, komandör abi osoavhimi komitee esomehe asetäitja [[Jaanus Ollep]]<br>komissar [[EK(b)P Harju maakonnakomitee]] esimees [[Karl Toming]]
|Moodustati Harjumaa [[Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing|komsomol]]itöötajatest<ref>Sirgjoonel. Mälestusi Tallinna kommunitlike noorte tegevusest 1917–1986. Valentin Villemsoo. "Leegitseva suve mälestusi", Tallinn "Eesti Raamat" 1988</ref>
|-
| '''11. Haapsalu hävituspataljon''' (''ИБ-11'')
|major Gorbatenko, <br>komissariks oli [[Karl Hanson]], kes oli osa võtnud Hispaania kodusõjast.
| HP asuti formeerima 28. juunil 1941 kapten Volohhovi juhtimisel. Sinna suudeti koondada umbes 250 meest
|-
| '''12. Saaremaa hävituspataljon''' (''ИБ-12'')
|venelane kapten Lošmanov<br><br>
|hävituspataljoni formeerija ja staabiülema asetäitja [[Mihhail Mikk]], endine Kaitseliidu Kuressaare malevkonna pealik, HP kokku umbes 200 meest.
|-
| '''15. Paide hävituspataljon''' (''ИБ-15'')
|venelane vanemleitnant Jakov Pospelov, <br>komissar: Johann Tamm, Vladimir Tonto, noorempolitruk Demjan Štanko, <br>staabiülem vanemleitnant Ivan Kožukhovski.
| 1941. aast ajuulikuu alguseks oli HP 150 meest, kelledest umbes pooled olid [[Türi Paberivabrik]]u töölised
|-
| '''16. Pärnu hävituspataljon''' (''ИБ-16'')
|komandör venelasest major I. Smirnov/major Karpetenko, <br>komissar [[Arnold Raud]], <br>staabiülem kapten Makar Starõh
|Pärnumaa HP asus organiseerima Tallinnast kohale saadetud grupp kapten E. Laasi juhtimisel.
|-
| '''17. Viljandi hävituspataljon''' (''ИБ-17'')<br>'''''Вильяндиский истребительный батальон'''''
|kapten [[Mihhail Pasternak]] (määrati 21. juulil 1941 hävituspataljonide üldjuhiks), <br>komissar eesti bolševik [[August Müürsepp]], <br>staabiülem Andrei Jakimov/vanemleitnant Semjon Timoš
|<br>1. [[rood]] - ltn. Sule<br>2. rood - ltn. Kolobajev<br>3. rood - vanemleitnant [[Ilmar Paul]]. <ref>Анатолия Никифорова "В боях за Эстонию", http://www.pogranec.ru/showthread.php?t=3306</ref>. Kokku ligi 400 meest.
|-
| '''20. Võru hävituspataljon''' (''ИБ-20'')
|venelane vanemleitnant Fjodorov<br><br>
|25. juuniks 1941 oli HP 250 meest
|-
| '''21. Petseri hävituspataljon''' (''ИБ-21'')
|komandöriks oli kapten Belov <br>komissar piirivalvekapten Bardukov/Burdakov<br>
|5. juuli 1941 seisuga HP 500 meest
|-
| '''22. Tartu hävituspataljon''' (''ИБ-22'')<br>1. Tartu Maakonna Hävituspataljon
|piirivalve vanemleitnant I.Zagarev<br><br>
| HP kokku 470 meest
|-
| Mustvee hävituspataljon <br>(2. Tartu maakonna hävituspataljon)
|Nikolai Kusov<br>komissar [[Max Laosson]]<br>
|moodustati 4. juulil 1941
|-
| Torma hävituspataljon <br>(3. Tartu maakonna hävituspataljon)
|ülem A.Kukk<br>komissar <br>
|moodustati 10. juulil 1941
|-
| '''23. Valga hävituspataljon''' (''ИБ-23'')
| piirivalvevanemleitnant Knõsh, <br>komissar [[EK(b)P Valgamaa komitee]] II sekretär [[Kristjan Kukk]]
| Valgamaa HP organiseeriti moodustati 1941. aasta juuni lõpus kohalikest kutsealustest, kommunistlikest noortest ning nõukogude aktiivist, koosseisus alguses 180 meest.
|-
| '''Tallinna töölispataljon''' (''РП-4'')
| venelane vanemleitnant M. Tokarev, <br>komissar Vladimir Kin<br>
|
|-
|}
 
Lisaks 2 miilitsasalka, 2 raudteelaste salka, 2 soomusrongide salka, Tartu jõe ja järve laevanduse töötajatest ja 3 töölispolku (10 000 inimest)<ref>Этнические движения в СССР и вторая мировая война, http://his.1september.ru/2002/06/2.htm</ref>.
 
===Tegevus===
 
{{tsitaat|Hävituspataljon ei tunne halastust meie vaenlaste - bandiitide ja teiste fašistlike röövikute vastu. Need tehakse mitte üksnes maatasa, vaid saadetakse otsemat teed maa sisse, kus on nende õige koht.
 
''Igas külas ja asulas on hävituspataljonil peale vastase otsese purustamise ka rida muid ülesandeid. Bolševistliku valjusega tuleb teha kindlaks provokatsiooniliste kuulujuttude levitajad ja paanika tekitajad. Tuleb selgitada ja kahjutuks teha kõik, kes otseselt või kaudselt aitavad kaasa vaenlasele''.|''Mis on hävituspataljon ja missugused on ta ülesanded''. - ''Tartu Kommunist'', 22. juuli 1941.}}
 
Hävituspataljonide võitlusmoraal ja sõjaline väljaõpe olid äärmiselt madalad, millest annavad tunnistust mitmete hävituspataljonide juhtide raportid kõrgemale juhtkonnale. Kui puudulikult relvastatud metsavendadele suudeti arvulises ülekaalus olles siin-seal vastupanu osutada, siis Saksa regulaarvägedega kohtudes löödi hävituspataljonid reeglina puruks. Seda enam püüti nõrkust rindel tasa teha tagalas tsiviilelanikkonna ja vangilangenud metsavendade kallal sooritatud metsikustega. Veretöid on teada kõigi hävituspataljonide kohta.{{lisa viide}}
 
Stalini hävituskäsuga oli hävituspataljonidele ja [[Eesti NSV SARK]]-i töötajatele Eestis antud üldvolitus elanike mõrvamiseks. Iga kodanik võidi mõrvata kui salakuulaja või "diversant", sest ei nõutud puhtvormilistki kohtuotsust ja mõrvade üle ei peetud mingit kontrolli{{lisa viide}}.
 
Tavaliselt ei olnud hävituspataljonlaste poolt tabatud inimestel mingit süüd bolsevistliku võimu ees, mis oleks väärinud nii julmi karistusi. Haapsalu hävituspataljonlase ettekandes seisis, kuidas heinamaal tabati kaks meest heina tegemas, kes mõlemad kuulusid mobilisatsiooni alla - lasti sel põhjusel ilma kohtuotsuseta maha. Pataljoni ebaõnnestunud haarangult 7. juulil tagasisõidul olnud Haapsalu hävituspataljonlased avasid põhjuseta tule [[Mihkli]] aleviku apteegi juures olnud inimeste pihta - surmati apteeker ja üks kohalik elanik.{{lisa viide}}
 
Koolipoiss Tullio Lindsaarel murti käeluud ja ta torgati täägiga läbi, kuna ta lehvitas Eesti sini-must-valget lippu. [[Vabadussõja]] veterani, kolonel [[Karl Parts]]u poeg Mauricius visati happesse. Augustis 1941 tapeti kõik [[Viru-Kabala]] küla elanikud, kaasa arvatud 2-aastane laps ja 6-päevane imik.
 
7. Tallinna hävituspataljoni vangilangenud võitleja Valter Krulli tunnistused annavad iseloomuliku ülevaate selle üksuse tegevusest: [[Vigala]]s langesid vangi neli [[Metsavennad|metsavenda]], kes kohapeal maha lasti, [[Kärgu]]s põletati bensiinipudelite abil mitu talu, [[Viluvere]] raudteejaamas langes hävitajate kätte vangi 20 valge käesidemega meest ja [[Järvakandi]]s kolm kaitseliitlast, keda enne mahalaskmist piinati okastraadi kätest läbiajamisega ja üksteise külge sidumisega. Viluvere jaamas tabatud mehed lasti pataljoniülem L. Rubinovi käsul Tallinna lähedal Liiva metsas maha, enne hukkamist lõigati ohvritel kõrvad ära. [[Rakvere]] lähedal langes hävituspataljonlaste kätte neiu (kelle lahtiriietamisel leiti kere ümber seotud sidumismarli) ja kaks relvitut noormeest. Neiu vägistati politrukkide poolt, seejärel lasti ta koos noormeestega maha<ref>[http://www.hot.ee/lvpfoorum/parem-9.html 1940.-1941. AASTA NÕUKOGUDE HÄVITUSTÖÖST EESTIS]</ref>.
 
4. Tallinna hävituspataljoni kuulunud Laur Matuoja (varem Matjušov) jutustas ülekuulamisel: [[Vaida]]s otsiti "kahtlast isikut", keda ei tabatud, tema kaasavõetud naise, kes keeldus oma mehe kohta tunnistusi andmast, vägistasid politrukid Anohhin, Jelinkin ja Ivanov, lubades pärast "vallatleda" ka hävituspataljonlastel, kellest Raadik, Pajo, Dementjev ja Kuznetsov seda ka tegid. Sama hävituspataljoni kinnivõetud võitleja Voldemar Rosin tunnistas: "[[Väätsa]]s tabati viis ja [[Kiviloo]]s kuus meest, keda kahtlustati metsavennaks olemises. Tabatud viidi staapi, kus politrukid Anohhin, Jelinkin ja Ivanov käskisid nad maha lasta. Mahalaskjateks olid Õepa, Kruglov, Bahhutsov, Kuznetsov, Dementjev, Raadik, Kalju Vaask ja Laur Matuoja. Laibad jäid matmata." Sama hävituspataljoni 3. rood, mille ülemaks oli [[Oskar Int]], põletas talusid [[Pärnu-Jaagupi]]s ja [[Kose]]l.{{lisa viide}}
 
Mihhail Pasternaki juhitud Viljandi hävituspataljoni poolt 1.-2. juulil 1941 [[Taevere]] vallas [[Kibaru]] [[Kõnnu]] ja [[Arjandi]] piirkonnas korraldatud haarangu käigus tabatud haavatud metsavend seoti okastraadiga posti külge ja lasti ilma kohtuotsuseta maha.{{lisa viide}}
 
4.—6. juulil pidas Viljandi hävituspataljon lahinguid [[Suure-Kõpu]], [[Rimmu]], [[Paistu]] ja [[Tänassilma]] piirkonnas metsavendade vastu. 12.-13. juulil oli pataljon rindel Põltsamaal.{{lisa viide}}
 
[[11. Läänemaa hävituspataljon]] osales [[Kiviloo lahing|Kiviloo]], [[Perila lahing|Perila]], [[Kose-Risti lahing|Kose-Risti]] ja [[Peningi lahing]]utes.{{lisa viide}}
 
Koos nõukogude vägedega ([[10. Laskurdiviis]]) taganesid Lätist juunis-juulis 1941 Eestisse ka Lätis (Riia linnas ja Loode-Lätis) moodustatud hävituspataljonid ([[1. Läti vabatahtlik hävituspolk]] - (''1-й латышский добровольческий истребительный полк'') kelle taganemistee NSV Liitu viis läbi Lõuna-Eesti, 26-28. augustil kaitselahingutes Tallinnas ja [[28. august]]il lahkusid koos Balti Laevastikuga Kroonlinna. [[2. Läti vabatahtlik töölislaskurpolk]] - (''2-й латышский добровольческий рабочий стрелковый полк''), kelle taganemistee NSV Liitu lõppes taganemisega läbi Narva Leningradi alla<ref>[http://www.jewniverse.ru/RED/Shneyer/glava6kr_ar%5B2%5D.htm Арон Шнеер. Плен]</ref>.
 
22. juulil mõrvas [[Viljandi hävituspataljon]] ilma mingi põhjuseta [[Paustvere]] külas Moosese talus 45-aastase taluperenaise Anna Martinsoni ja tema 10-aastase tütre Linda, sama küla kooli talus mõrvati granaadiga 36-aastane taluperenaine Amanda Lindemann ja tema 10-aastane poeg Heino. Paustvere koolimaja juures tapeti 2-aastane Ene Korp, kuna laps juhtus hävitajate teele ette. Kuna hävitajate granaadivaru sai usina mõrvatööga lõpuks otsa, jätkati seda püssidega. 22. juulil Võisiku vallas Lätkalu külas tapeti 50-aastane Anna-Rosalie Lepik ja [[Leie]] külas Kaseotsa talus 70-aastane Katta Laos. [[Viljandi]]s rüüstas enne bolševike põgenemist ladusid ja poode nõukogudeaegse segakaubastu direktor, Pärnust vägistamiskatse tõttu väljasaadetud juudist hävituspataljonlane Leib Matskin koos rahvuskaaslastest hävituspataljonlaste Moissei Rõssi ja Ratut Salmanniga{{lisa viide}}.
 
1. Tallinna hävituspataljoni 150-meheline üksus korraldas 27. juulil [[Kuressaare]] ja linna ümbruse elanike küüditamist, [[Kergu]] külas tapeti kohapeal viis meest, põletati maha [[Uduvere]] küla. [[Märjamaa]]l ja [[Valgu]]s korraldatud haarangutes tabatud kohalikud elanikud lasti kohtuotsuseta maha.{{lisa viide}}
 
Hävituspataljoni liikmed osalesid koos NKVD Eriosakonna liikmetega Põhja-Eestis 31. juulil 1941 [[Metsavennad|metsavendade]] ja [[ERNA (luuregrupp)|ERNA luuregrupi]] vastu peetud [[Kautla lahing]]us. Pärast lahingut mõrvati Kautla talus julmalt seitse inimest, kellest osa heideti elusalt tulle. Mõrvatute hulgas tunti riideräbalate järgi hiljem ära neli isikut: Kautla talu perepoeg Johannes Lindeman, sama talu teenija Ida Hallorav ja samal päeval talus viibinud Oskar Mallani ning Johannes Ummus. Ülejäänute söestunud säilmeid ei suudetud identifitseerida. Mõrvatuid kahtlustati, et pererahvas pidas sidet Kautla rabas paiknevate metsavendadega<ref>Vello Helk , [http://kultuur.elu.ee/ke501_suvesoda.htm 1941. aasta Suvesõja ajalugu], [[Kultuur ja Elu]], 3/2010</ref>, ilmselt olid mõned mõrvatuist Kautla rabalaagris paiknevad metsavennad.{{lisa viide}}
 
[[9. august]]il [[1941]] tapsid hävituspataljonlased [[Rägavere vald|Rägavere vallas]] [[Uljaste (Rägavere)|Uljaste]]l 10 tsiviilelanikku.{{lisa viide}}
 
[[EK(b)P Tallinna Linnakomitee]] ja [[Ametiühingute Kesknõukogu]] otsusel moodustati 24. juulil Tallinna töölistest [[Tallinna Töölispolk]]. Väeosa eripäraks oli see, et sinna „registreeritud jäid oma tööpostidele edasi ja käisid allüksustena koos ainult õppuste ajal.” Seda väeosa juhatas Venemaa-eestlastest [[alampolkovnik]] [[Karl Kanger]] ja relvad said see väeosa alles 26.08.1941. Ilmselt ei osalenud Töölispolk (täpsemalt vist Tallinna 1. töölispolk) üldse mingites muudes lahingutes peale ühe lahingu Kadriorus, 27.08.1941. Tuntud tegelastest olid selles väeosas kirjas näiteks [[August Alle]], [[Paul Rummo]], [[Erni Hiir]] ja [[Hans Kruus]].{{lisa viide}}
 
Polku registreerus u. 1000 (lahingute alguseks oli 1500). [[Harkus]] loodi neile õppekeskus. Komandöriks [[alampolkovnik]] [[Karl Kanger]], [[EK(b)P KK]] sõjalise osakonna juhataja, komissariks vanempolitruk R. Lutus, staabiülem kapten Antipov. Pataljonikomandörid Eesti NSV [[ALMAVÜ]] orgbüroo juhataja vanempolitruk A. Golub, Tallinna linna täitevkomitee esimehe asetäitja vanemleitnant R. Punn ja kapten A. Palta. Komissarid olid [[Eesti NSV Ülemkohus|Eesti NSV Ülemkohtu]] esimees L. Jürgens ja EK(b)P KK vastutavad töötajad M. Kitsing ja K. Johanson. Liikmed olid Tallinna ettevõtete töölised. Ettevalmistus väljaspool tööaega. Lahinguis osales neist u. 1000. Relvad said alles lõpus, mida õppisid kasutama alles lahingus.{{lisa viide}}
 
Augustis 1941 moodustati Eesti NSV kaitset organiseeriva [[8. armee (NSV Liit)|8. armee]] korraldusel järelejäänud kokku 2800 hävituspataljonide mehest, sh. [[Narva hävituspataljon]]ist - [[Narva Töölispolk]] (''Нарвский рабочий полк''), (koosseisus 1000 liiget, 76- mm kahurite patarei ning kuulipildujarood), mis 20. augustil 1941 liideti [[20. Laskurdiviis (NSV Liit)|20. Laskurdiviis]]iga{{lisa viide}}. Narva töölispolgu ülemaks sai kapten K. Gontšarov ja komissariks Igor Tšernov. Pataljone juhtisid endised hävituspataljonlased [[kapten]] [[Nikolai Trankmann]], vanemleitnant M. Rogozin ja [[Oskar Abori]]. Allüksusi juhtisid venelased A. Vinogradov ja I. Glazõtšev, ukrainlane G. Potapenko, lätlased M. Pauper ja K. Prieže ning eestlased K. Reimer, A. Must ja A. Raidma.{{lisa viide}}
 
[[20. august]]il [[1941]] moodustati ka [[1. Eesti Laskurpolk]] ehk [[1. Eesti kütipolk]], mille juhiks määrati SARK-i [[kapten]] [[Mihhail Pasternak]], komissariks oli [[EKP Keskkomitee]] sekretär [[Fjodor Okk]]<ref>[http://blokada.otrok.ru/library/tribuc/06.htm Трибуц В. Ф. Балтийцы сражаются. М.: Воениздат, 1985.]</ref>. (Mõlemad langesid 22. augustil 1941 [[Kiviloo lahing|Kiviloo]] all)<ref>Sirgjoonel. Mälestusi Tallinna kommunitlike noorte tegevusest 1917–1986. Valentin Villemsoo. "Leegitseva suve mälestusi", lk 64, Tallinn "Eesti Raamat" 1988</ref>.
 
[[1. Eesti Laskurpolk]] ehk [[1. Eesti kütipolk]] asus [[20. august]]il [[1941]] Tallinna kaitsele saksa vägede pealetungi vastu, polk koosnes 3 pataljonist- 1500 võitlejast ning kuulipilduja- ja miinipilduja roodust. Need väeosa tegutsesid kuni septembrini 1941.{{lisa viide}}
{{Vaata|Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941}}
Kui toimus [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)]], piisas Hävituspataljoni kuulumisest, et selle eest määrata Saksa okupatsioonivõimude poolt karistuseks surmanuhtlus, kui sõjakuritegudes osalenud aktiivsele Nõukogude võimu toetajale.{{lisa viide}}
 
==Hävituspataljonide tegevus pärast Teist Maailmasõda==
 
1946.a. saabus Tallinna tänaseks maamullas oleva kodaniku ütluse järgi Jan Ganzen(saabumist Balti jaama kinnitanud ta ise hilisema A.Sommerlingi sovh. direktorina ja vähest keeleoskust) , kes olla olnud hävituspataljonis ja oli hilisem parteitöötaja - Pärnu Partei Rajoonikomitee I sekretär
 
 
===Juhid ja struktuur===
Juba enne Eesti okupeerimist otsustati EK(b)P Keskkomitee büroo otsusega 20. aprillil 1944 taasasutada hävitusataljonid ja formeerida need kõigis maakondades kohalikest elanikest vabatahtlike üksustena. Hävituspataljonid allusid [[Eesti NSV Siseministeerium]]i ja hiljem [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]i haldusalasse ning kasutati koos NSV Liidu ja Eesti NSV NKVD üksuste ja [[Siseväed|Siseväge]]dega [[metsavennad|metsaven]]dade vastastes relvaoperatsioonides ja Nõukogude võimu eest varjajate tabamiseks ning nõukogude ja kohalike omavalitsuste (Täitevkomiteed jne.) asutuste valveteenistuses.{{lisa viide}}
 
1946. jaanuaris kehtestes [[EK(b)P Keskkomitee]] sekretär ja ühtlasi hävituspataljonide keskstaabi ülem [[Nikolai Karotamm]] pataljonide uueks nimetuseks „[[Rahvakaitse]]”. Kuid pataljonide endi, julgeoleku ja parteistruktuuride dokumentatsioonis jäi endiselt käibele termin „hävitajad”. Seda ei muutnud ka [[1949]]. aastal pataljonidele antud järjekordne nimi: „[[Bandiitide hävitajate pataljonid]]”.{{lisa viide}}
 
Pärast sõda jäi hävituspataljonide ülesannete hulka julgeolekuorganite ja -vägede abistamine ning objektide valve.{{lisa viide}}
 
Hävituspataljone (neid oli [[1951]]. aastal, kokku 39) juhendas ning koordineeris tööd teiste nõukogude asutusega [[Hävituspataljonide Keskstaap]], millesse, kuulusid:
* staabiülem [[Nikolai Karotamm]]:
*liikmed: [[Aleksander ­Resev]] [[Eesti NSV Siseministeerium]]i minister;
* [[Boris Kumm]] - [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]i minister ;
* [[Arnold Veimer]]<ref>"Pane raisale nii et aitab!". Pekka Erelt, [[Eesti Ekspress]] (20.02.2007), [http://www.ekspress.ee/viewdoc/304AE4B2767CF59EC22572880032D17F www.ekspress.ee] </ref> - [[Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees]];
* [[Arnold Meri]] - Eesti NSV [[ELKNÜ Keskkomitee]] esimene sekretär , kelle ülesandeks oli poliitkasvatuse läbiviimine, peale uue kasvava noorsoo, ka hävituspataljonide isikkoosseisu hulgas.{{lisa viide}}
 
Maapiirkondades elavad pataljonlased elasid oma kodudes, maakonnakeskustes eksisteerisid aga ka kasarmeeritud pataljonid, mille liikmed kandsid sõjaväevormi ja said palka. Tipphetkel kuulus pataljonidesse 7000 võitlejat.{{lisa viide}}
 
==Hävituspataljonide liikmete saatus Eesti Vabariigis==
 
Eestis kehtiva riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg ja asendusteenistuse aeg, kui isik suunati teenistusse Eestist või kui isik elas enne ja pärast väljastpoolt Eestit teenistusse suunamist Eestis ja tal on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži ning mõni muu riik ei maksa nimetatud staaži eest pensioni.
 
Eesti Vabariigi pensioniseaduse ja riiklike elatusrahade seaduse kohaselt arvati pensioniõigusliku staaži hulka samuti sõjaväeteenistuse ja sellega võrdsustatud teenistuse aeg või asendusteenistuse aeg.
 
Ülalpool nimetatud seadustes ei ole mainitud 1941. aastal [[Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat|Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi]], [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat|Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariadi]] ja [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]i koosseisu kuulunud hävituspataljonis teenimise aega. Sellel ajal sündinud isikutele pensioni määramine toimus nõukogude ajal, millal pensione määrati NSV Liidu riiklike pensionide seaduse alusel.
 
NSVL riiklike pensionide seaduse alusel pensioni määramisel arvati pensioniõigusliku staaži hulka teenistus NSV Liidu relvastatud jõudude koosseisus ning partisanisalkades oldud aeg ja teenistus:
*[[Tšekaa|Ülevenemaalises erakorralises komisjonis võitluseks kontrrevolutsiooni, spekulatsiooni ja sabotaažiga]],
*[[OGPU|NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuvas Ühendatud Riiklikus Poliitilises Peavalitsuses]],
*[[NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat|NSV Liidu]] ja selle lahutamatus struktuurüksuses [[Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat|Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadis]],
*[[NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat|NSV Liidu]] ja selle lahutamatus struktuurüksuses [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat|Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadis]],
*[[NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium|NSV Liidu]] ja selle lahutamatus struktuurüksuses [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]is,
*[[NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee|NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee]], ([[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee]] oli vaid NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee lahutamatu struktuuriüksus)
*[[NSV Liidu Avaliku Korra Kaitse Ministeerium]]i, kõigi NSV Liidu liiduvabariikide ühiskondliku korra kaitse ministeeriumide, ([[Eesti NSV Avaliku Korra Kaitse Ministeerium]] oli vaid NSV Liidu Avaliku Korra Kaitse Ministeeriumi lahutamatu struktuuriüksus)
*[[NSV Liidu Siseministeerium]]i ([[Eesti NSV Siseministeerium]] oli vaid NSV Liidu Siseministeeriumi lahutamatu struktuuriüksus) ning
*[[NSV Liidu Siseministeeriumi siseväed|NSV Liidu Siseministeeriumi sisevägedes]] ja organites.
 
Kuna viimatinimetatute hulgas ei ole märgitud hävituspataljoni, siis loetakse, et hävituspataljonid tegutsesid II maailmasõja ajal NSV Liidu relvastatud jõudude koosseisus.
 
[[Kategooria:Eesti NSV]]
 
== Välislingid ==
* [http://warmech.narod.ru/smersh/nem_desant.html ÜK(b)P Keskkomitee määrus 24. juuni 1941 Hävituspataljonide loomise kohta (''Постановление Политбюро ЦК ВКП(б)о мероприятиях по борьбе с парашютными десантами и диверсантами противника в прифронтовой полосе''), vene keeles]
==Vaata ka==
*[http://www.hot.ee/ajalugu08/terror1941.htm 70 AASTAT TAGASI MÄRATSES EESTIS PUNANE TERROR]
{{Vaata|Hävituspataljonid Eestis}}
* [http://www.virtsu.ee/artiklid/1969_ilves.html Kilde Läänemaa hävituspataljoni võitlusteelt [1941]]
* [[Hannes Walter]], [http://luup.postimees.ee/luup/96/12/aja2.htm "Must lehekülg Eesti rahva ajalooraamatus. Hävituspataljonlased tuleb kuulutada sõjaroimareiks"] – [[Luup (ajakiri)|Luup]], [[1. aprill]] [[1996]], nr 7 (12)
* [http://lood.wordpress.com/havituspataljonid-ja-nkvd-sojajargses-eesti-kulas/ Hävituspataljonlased külvasid sõjajärgses Eesti külas hirmu ja õudu],
* [http://www.utlib.ee/ekollekt/diss/mag/2005/b17631956/kuuskp.pdf Pearu Kuusk:Eesti NSV Siseministeeriumi/Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Banditismivastase Võitluse Osakond (1944-1947])
* [http://www.postimees.ee/110207/esileht/ak/244137.php Hävituspataljonlase Leonhard Trummi seletuskiri ühest operatsioonist Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi eriinspektsioonile märtsis 1951]
*[http://www.nommevalitsus.org/?p=7881 Hävituspataljonide tegevus 1941. aastal saksa rindeväeosadega]
*[http://www.mnemosyne.ee/hc.ee/pdf/appendixes/488-489.pdf Leadership of destruction batallions and worker´s regiments, formed in Estonia in 1941]
==Viited==
{{viited}}
 
== Kirjandus ==
* [[Ilmar Paul]], Hävituspataljonid ja töölispolgud Eesti NSV kaitsel 1941. aasta suvel, Tallinn: 1971
* Hävitajad: Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944-1954. Dokumentide kogumik. Koostanud [[Tiit Noormets]] ja [[Valdur Ohmann]], Tallinn: Eesti Riigiarhiiv, 2006. ISBN 9789985951040
{{JÄRJESTA:Hävituspataljonid}}
[[Kategooria:Eesti NSV]]
[[Kategooria:Eesti NSV poliitika]]
[[Kategooria:Suvesõda]]
[[Kategooria:Teine maailmasõda]]
[[Kategooria:Eesti Teises maailmasõjas]]
 
[[be:Знішчальны батальён (СССР, 1941)]]
[[be-x-old:Зьнішчальны батальён (СССР, 1941)]]
70 435

muudatust