Meerapalu lahing: erinevus redaktsioonide vahel

*108. laskurkorpus

Mehikoormas viibinud [[42. eesti politsei-pioneeripataljon]] tegeles jää õhkimisega piki [[LämmjärvLämmijärv]]e rannajoont ja okastraattõkete rajamisega. Mehikoorma vastas järve idakaldale Jeršova küla juurde oli taganenud Saksa üksustest moodustatud nõrk sillapea.

13. veebruari öösel kella 2 paiku alustas vaenlanePunaarmee Mehikoorma vastas asuvale sillapeale jalaväe pealetungi ilma suurtükitule ettevalmistuseta. Punavägi lootis hõredatest katteüksustest lihtsalt läbi marssida, aimamata uute väeksusteväeüksuste toomist rindejoonele, ning ründas tihedates ahelikes, praktiliselt rivikorras. Kaitsjad lasksid vaenlase eesmised ahelikud mõnekümne meetri kaugusele ja avasid seejärel turmtule kümnetest kuulipildujatest ja ka kergetest õhutõrjekahuritest. Rünnak löödi tagasi. Järgnes veel kolm rünnakut, mis samuti tõrjuti. Hommikuks olid rünnakud lõppenud. Punaarmee kaotas surnutena 700-800 meest. Need rünnakud osutusid aga pettemanöövriks.

[[14. veebruar]]i hommikul sai Riipalu teate, et öösel oli Punaarmee vallutanud 128. laskurdiviisi 374. laskurpolgu jõududega hoopis [[Pedaspää]] ja [[Meerapalu]], moodustades [[Lämmijärv]]e läänekaldale sillapea. Seal asunud Saksa [[õhutõrjepatarei]] meeskond oli põgenenud, jättes oma 8 [[õhutõrjekahur]]it positsioonidele maha. Õhutõrjemehed olid end siiski kogunud ning koondanud ja jäänud gruppidena metsasihtidele valvesse. Ehkki läbimurde tõkestas appiruttanud Võru Omakaitse 2. pataljon, oli olukord ohtlik.

Samal hommikul saabusid kohale [[kolonel]] (''[[oberst]]'') Paul Gallas, kelle vastutusalla kuulus Meerpalu ümbrus, ja 207. julgestusdiviisi ülem [[kindralmajor]] (''Generalmajor'') Erich Hoffmann, kes andis taandumiskäsu, ootamaks vasturünnaku organiseerimiseks vajalike lisajõudude saabumist. Major (''Sturmbannführer'') Riipalu oli aga teistsugusel arvamusel. Ta tegi ettepaneku, et antud olukorras oleks õigem hoopis kohene vasturünnak. Riipalut toetas Gallase adjutant [[leitnant]] parun [[Engelhardt]], eestistEestist pärit baltisakslane, kes oli oma hariduse saanud eesti sõjakoolis ja mõistis ohvitserina Riipalu kavatsusi. Hoffmann jäi sellega lõpuks nõusse ja määras Riipalu [[Jõepera (Meeksi)|Jõepera]] ja [[Emajõgi|Emajõe]] suudme vahelisel alal asuvatest üksustest moodustatud võitlusgrupi ülemaks.

Riipalu alustaski koheseltkohe ettevalmistusi vasturünnaku organiseerimiseks. Terve päev kulus vaenlase läände suunatud läbimurrete riivistamiseks ja olukorra kontrolli alla saamiseks. Selleks saatis Riipalu Meerapalusse [[tank]]i- ja õhutõrjeallüksustega tugevdatud 4. kompanii. Teostati ka maastikuluuret, korrastati Meerapalust taganenud üksusi ja täiendati Kuuste Omakaitse allüksuste relvastust.

[[15. veebruar]]i varahommikul alustasid punaarmeelased aga veidi enne kavandatud vasturünnaku algust Meerapalust läänes uut pealetungi. Kaitsjate paigutus osutus aga soodsaks. Kerged õhutõrjekahurid hävitasid peale tungivad vaenlase ründajad ilma, et vasturünnakuks valmistunud jõud oleksid pidanud lahingusse sekkuma.

Samal ajal saadi Võru Omakaitsepataljonist aga järgmine ebameeldiv teade, et [[Jõepera (Meeksi)|Jõeperas]] oli maabunud vaenlasePunaarmee pataljonisuurune üksus. See tähendas, et lahingut tuli nüüd jätkata kahes erinevas kohas. Riipalu saatis oma pataljoni 1. kompanii kiirmarsil Jõeperasse, kus see asus kella 8 paiku vaenlase üksuste vastu lahingusse, suunaga lõunasse. Eesti Diviisi õhukaitsemeestel oli õnnestunud Jõeperas vaenlast Lämmijärve kaldal kinni hoida ning peatselt alustas Jõeperast lõunas vasturünnakut ka äsja sinna saabunud [[11. Ida-Preisi jalaväediviis]]i 44. jalaväerügemendi pataljon. Veidi pärast kella 13 oli olukord Jõeperas lahendatud, sillapeal olnud vene üksus oli purustatud.

Vaenlane küll üritas üle jää uuesti suurte jõududega rünnata, tulles tihedate ahelikega üle jää. Nende taga veeti laskemoona hobusaanidel ja mõned kergesuurtükid. Õhutõrjemehed märkasid aga ründavaid ahelike õigeaegselt jaahelikke, avasid nende pihta tule ning surusid ründajad maha lamama. Enne rünnaku algust saabusid kohale saksa sööstpommitajad [[Stuka]]d, mille pardarelvadest tehti paljal jääl olevad Punaarmee üksused kahjutuks.

Samal ajal oli juba alustatud ka esimest vastupealetungi Meerapalu suunas. Kiire rünnakuga vallutati esmalt Saksa talust põhjas asuv mets, kuhu Punaarmee oli hakkanudhakanud uueks rünnakuks jõude koondama. Rünnak oli ootamatu ja kiire, tekitades vaenlases täieliku segaduse, nii, et mitu üksust andis end täies koosseisus vangi. Saagiks saadi ka 4 jalaväe saatekahurit, 12 keskmist [[tankitõrjekahur]]it, 24 [[Maksim-kuulipilduja]]t ja muud varustust. Mets puhastati vaenlasest ja järgmiseks rünnakuks Meerapalule valmistuvad üksused asusid uutele lähtepositsioonidele. Meerapalu-poolsel metsaserval kohati tugevamat vastupanu. Jõeperast saabus nüüd tagasi 1. kompanii ja 44. jalaväerügemendi pataljon. Olukord oli soodne otsustavaks rünnakuks. Preislaste 44. rügemendi pataljon, mida tugevdati kokku kogutud sakslaste grupiga, pidi vallutama Pedaspää, ülejäänud üksused aga Meerapalu.