Käskiv kõneviis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
'''Eesti keel'''▼
{{See artikkel| räägib keeleteaduse mõistest; filosoofia mõiste kohta vaata artiklit [[Imperatiiv (filosoofia)]]}}
{{ToimetaAeg|kuu=detsember|aasta=2008}}
'''Käskiv kõneviis'''(ka '''imperatiiv''')on tegusõna kõneviis, mida kasutatakse käskimise, keelamise, lubamise ja loa taotlemise väljendamiseks. Tegelikult võiks seda kõneviisi nimetada nõudvaks kõneviisiks, mille alamviisideks oleksid käskiv (imperatiiv), keelav, möönev (jussiiv), sooviv (optatiiv), aga termin "käskiv" on keeleteaduses juba liiga juurdunud.
'''Käskiva kõneviisi''' (ka '''imperatiiv''') ülesanne on väljendada käsku,imperatiivne verbivorm kujundab käsklause. Imperatiivi paradigma on isikute osas defektne. Otsene käsk on suunatud vestluskaaslasele, mistõttu imperatiivil on ainult ainsuse ja mitmuse 2.pööre ning kuulajat kaasahaarav (inklusiivne) mitmuse 1.pööre.▼
Nt ''Jää minu juurde!''▼
▲
▲Nt ''Jää minu juurde!''
Imperatiivi puhul välistatud tegumoeline passiiv. Võimalik on elusolendit märkiva subjektiga seisundipassiiv.
Et subjektiisik pole aktiivne sooritaja,siis väljendavad seisundipassiivi vormid
*
*
*või vormeliks saanud lauseis soovi. ''Ole tänatud!''
57. rida ⟶ 59. rida:
Kasutatakse abisõna "las" ja tegusõna on kindlas kõneviisis:
*''Las ta vaatab.''
*''Las nad laulavad.''
==Loa taotlemine==
64. rida ⟶ 66. rida:
Kontruktsiooniliselt on see sarnane eeltooduga -- kasutatakse abisõna "las" ja kindlat kõneviisi:
*''Las ma vaatan.''
*''Las ta püüab.''
*''Las me anname.''
*''Las nad laulavad.''
| |||