Norra eksiilvalitsus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Alts (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
toim
13. rida:
# See oli Norra majandusliku iseseisvuse staatuse aluseks.
# See oli otsustava tähtsusega Norra üldises ja poliitilises positsioonis liitlaste seas. (Riste 1995b: 26) Eksiilvalitsusel on õigus kasutada oma rahva omanduses ja riigi lipu all sõitvaid kaubalaevu, mida Norra ka vastavalt 18. mai 1940 dekreediga tegi. (Talmon 1998: 234-235) Riste leiab, et aktiivselt võitleva koostööpartnerina sai Norra täita proklamatsioonis toodud ülesandeid. Norra vabastamine oli võimalik ainult liitlastega koos sõjalist tegevust organiseerides (1995b: 25-26).
Sarnaselt Talmoni väitele, et eksiilvalitsuse legitiimsus sõltub riigi rahva tunnustusest, pidas seda oluliseks ka Norra eksiilvalitsus. Suhtlemine kojujäänud rahvaga oli keeruline eelkõige seetõttu, et rahvas tundis ennast mahajäetuna ja seega võis sõja jätkamine tunduda „piinade pikendamisena”. Nii ei suhtunud norralased koheseltkohe Norra-Suurbritannia koostöösse positiivselt, sest oldi pettunud Suurbritannia võimetuses hoida Norra territooriumi vabana. (Derry 1973: 382) Ilma oma rahva toetuseta ei saanud riik aga toimida. Norralaste usalduse taastamine oli Norra eksiilvalitsusele äärmiselt oluline, kuna sooviti, et rahvas osaleks Norra vabastamises ja sõjajärgses riigi ülesehituses. Samas pidi Valitsus aga võimu ja juhtimise enda käes hoidma, mida territooriumist eemal olles oli keeruline teha. Valitsus püüdis saavutada kontrolli erinevate sõjaliste operatsioonide üle Norra territooriumil ja hoida oma rahvaga kontakti. Kontakti saamiseks edastati Londonist raadiosaateid ning 18. veebruaril 1941.a. loodi Kuningliku Norra Valitsuse Informatsioonikontor, mis andis välja ajalehte „Norsk Tidend” ning tegeles ka muude propagandistlike väljaannetega, olles vastukaaluks Saksamaa propagandale. (UK INNST 1947: 145)
# Valitsuse ülesandeks oli üles ehitada ametlik administratsioon välismaal ja hoolitseda välismaale põgenenud norralaste eest. Norra esindused ja konsulaadid neutraalsetes- ja liitlasriikides olid puutumata jäänud, mistõttu sai Valitsus alustada tegevust töötavas infrastruktuuris. Üks suuremaid probleeme oli see, kuidas saada inimesi nii sõjaväkke, kaubalaevastikku, kui ka Valitsusse. (Riste 1995b: 27). Et tagada nendes üksustes toimet, siis oli vaja rohkem inimressurssi. Sellest tulenevalt kohustas 12. juulil 1940 ja 12. detsembril 1941. aastal välja antud Valitsuse dekreedi kohaselt norralasi välismaal registreeruma ning mille alusel alustati nende sundvärbamisega nendesse üksustesse. (Talmon 1998: 233)
Muuhulgas võib märkida, et enamik inimesi, kes Valitsusele Londonisse järgnesid, olid Norra Tööerakonnast (Det Norske Arbeiderparti), Vasakparteist (Venstre), Paremparteist (Høyre) ja Talurahvaparteist (Bonderpartiet). Peaministriks oli Johan Nygaarsvold, kaitseministriks oli Birger Ljungberg (1939-1941, osaliselt 1942. a) ja hiljem Oscar Torp (1942-1945), välisministriks oli 19. novembrini 1940 Halvdan Koht, seejärel kuni 1945. aastani Trygve Lie. Sõja alguses loodi juurde nõuandvate ministrite positsioon. Kaks neist, Johan Ludwig Mowinckel (Vasakpartei, nõuandev minister) ja Anders Frihagen (Norra Tööerakond, kaubandusminister), resideerisid Rootsis, et aidata sealset norralaste vastupanu juhtida. (UK INNST 1947: 19)
20. rida:
 
== Norra eksiilvalitsuse välispoliitika ==
Eksiilis olemine tõi kaasa Norra valitsuse jaoks uue ja ootamatu situatsiooni. Norra viimase 35. aasta välispoliitika oli Riste sõnul põhimõtteliselt olematu. Olles ise väikeriik, kes välispoliitikas oli lähtunud majandusest ja kaitsepositsioonist, polnud Norral koheseltkohe nähtavaid vahendeid, millega mõjutada liitlaste suhtumist Norra poliitilistesse huvidesse. Norra eksiilvalitsus pidi oma eesmärgi saavutamiseks muutma taolist isolatsionistlikku lähenemist välispoliitikale ja loobuma neutraliteedipoliitikast. (Riste 1995a: 42)
 
Norra eksiilvalitsuse tegutsemisvõimaluste seisukohast vaadatuna olid olulisemad tema suhted koduste vastupanuliikumisorganisatsioonide ja Suurbritanniaga. Nõukogude Liidu, Ameerika Ühendriikide ja Rootsi Kuningriigiga olid suhted pigem marginaalsed, mitte tervet sõda läbivad. Eesmärgist tulenevalt ei analüüsita Norra suhteid kolme eelmainitud riigiga detailsemalt. Seda käsitletakse vaid konkreetsete teemade juures, kus nende panus oli olulisem. Seega käsitletakse Norra eksiilvalitsuse tegevuse edukuse analüüsimiseks vaid Norra ja Suurbritannia omavahelisi suhteid.
60. rida:
XU – luureorganisatsioon Norras, loodi juulis 1940, edastas lääneliitlastele informatsiooni Saksa jõudude ja tegevuse kohta Norras. Algselt oli Milorgi (sõjaline vastupanuliikumise organisatsioon) all, hiljem eraldus aga julgeolekukaalutlustel. XU allutati Kaitse Ülemjuhatuse 2. osakonna alla (Forsvarets Overkommando – FO2). (UK INNST 1947: 176)
 
Kretsen (norra k.: ring; algselt „RS”) – tsiviilvastupanuliikumine, mis moodustati 1940. a, okupatsiooni alguses, kuid suurte inimkaotuste tõttu moodustus toimiv organisatsioon alles 1941. a suvel. Paal Berg (Norra Ülemkohtu juht) oli Norra eksiilvalitsuse poolt tunnustatud organisatsiooni esindaja. (UK INNST 1947: 165) Paul Hartmann, Kretseni liige, tuli Londonisse 8. septembril 1941 ja hakkas tööle valitsuses konsultatiivse ministrina, olles nii lüliks vastupanuliikumise ja Valitsuse vahel. Kretseni poliitiline programm viitas sellele, et 1936. aastal valitud Norra Parlament ei ole oma eesmärki täitnud ja valitsus peaks koheseltkohe pealepärast Kuninga saabumist NorraNorrasse laiali minema. (Riste 1995b: 128) Valitsuse ja Kretseni suhet raskendas viimase soov olla tugevalt konstitutsionaalne juhtgrupp Norras, mis oleks Valitsuse võimu riigis nõrgendanud. (Riste 1995b: 130) Valitsuse ja Kretseni suhted muutusid paremaks, kui Valitsus 1942. a detsembril kinnitas, et ei jää pärast Norra vabastamist võimule ja et Valitsus peab enesestmõistetavaks seda, et „Norra rahvas, kui konstitutsiooni ja demokraatia alus, otsustab, kes võtab administratiivvõimu üle ja millise suuna Norra peale sõda valib” (UK INNST 1947: 187). Sõja lõpupoole moodustati Kodurinde Juhtkond (Hjemmefrontents Ledelse - HL), mis koordineeris erinevate vastupanuliikumiste tegevust (vt Lisa 2). HLile anti Valitsuse poolt 5. mail 1945 ka täisvolitused, et viia läbi Norra vabastamise administratiivne osa, mis kinnitas Norra eksiilvalitsuse usaldust organisatsiooni vastu. (UK INNST 1947: 167-168)
 
Milorg (lühend: militærorganisasjon) – salajane sõjaline organisatsioon Norras, mis loodi mais 1941, et koondada gruppe, kes tahtsid kaasa lüüa siseriiklikus sõjalises vastupanus. Nende eesmärke kirjeldas 10. juuni 1941 raport, mille kohaselt nägi Milorg end siseriikliku juhtimisorganisatsioonina, kes on vastutav Norra kuninga ees. Valitsuse ja sõjalise vastupanuliikumise suhted tihenesid sügisel 1941, kui Milorgi liikmed kapten Jakob Schive ja professor Johan Holst läksid Suurbritanniasse ja tutvustasid Valitsusele mainitud raportit. (UK INNST 1947: 175) Milorg eeldas, et Norra vabastamiseks toimub invasioon ja nad tahtsid koos liitlasvägedega võidelda. Rrelvastumise tahtis Milorg jätta aga viimasele hetkele. Raportile vastas hoopis SOE, kes leidis, et relvastust ja vastavat väljaõpet on vaja, et võimaliku invasiooni korral oskaks ja saaks Milorg koheseltkohe tegutseda. Samuti leidis SOE, et sõjaaparaat Norras pidi alluma Norra ja Suurbritannia Ülemjuhatusele. Norra valitsusele tekitas küsimusi Milorgi soov olla siseriiklik juhtimisorgan. Esiteks, kuna sõjaorganisatsioonis oli aktiviste, kes soovisid eksiilvalitsuse laialiminekut esimesel võimalusel, ja teiseks, kuna mõõdukamad Kretseni aktivistid olid saavutanud peaminister Nygaardsvoldi valitsuse usalduse. Valitsusele oli oluline, et sõjajärgse Norra valitsemise üle otsustamine jääks eksiilvalitsusele. (Riste 1995b: 114-115)
 
Lõpliku heakskiidu ja tunnustuse Milorgile andis Londoni valitsus 20. novembril 1941. Milrogi tegevus allutati Sõjaväe Ülemjuhatuse (Hærens Overkommando) alla. (UK INNST 1947: 173) See oli oluline samm integreeritud Norra rinde poole (Riste 1995b: 116).
87. rida:
Sir [[Peter Thorne]] peab üheks sakslaste kiire allumise põhjuseks Norras nende teadmatust Norra vabastajate armee vähesusest. Alles 1945. aasta kesk-juunis tulid Norra territooriumile ka USA eritöörühmad, mis lasid kindral Thorne’il tegeleda Wehrmachti repatrieerimise ja Norra suveräänsuse taastamisega. (Thorne 1995: 216)
 
Norra eksiilvalitsus ja Kuningas ei saanud kohe pealepärast Saksamaa kapituleerumist võtta riski egaja pöörduda koheselt kodumaale, sest enne tuli kindlustada, et ei toimuks uut vaenlasepoolsetvaenlase operatsiooni, mida luureinformatsioonile põhinedes kardeti. Siiski oli oluline, et Valitsusel oliolid Norra vabastamisel oma esindajad. (UK INNST 1947: 194) Juuni alguseks oli olukord Norras piisavalt hea (sir Thorne'i juhtimisel oli lõpule viidud sakslaste desarmeerimine ja interneerimine ning kaotatud saksaSaksa vägede poolt tulenev oht), seega taastati Norra Valitsuse suveräänsus. Kuningas [[Haakon VII]] saabus [[7. juuni]]l [[1945]]. (Thorne 1995: 216-217)
 
Norra valitsusele põhjustas pettumust fakt, et olles olnud neli aastat ustav liitlane ning panustanud suure osa oma ressurssidest Lääne suurvõimude käsutusse, jäi ise vajadusel toetusest ilma. (Udgaard 1973: 105) Lääneliitlaste asemel oli alates 1943.a. Rootsi valitsus see, kes teavitas oma valmisolekust pakkuda abi Norra taastamistöödeks. 13. aprillil 1944 oli sõlmitud Norra eksiilvalitsuse ja Rootsi valitsuse vahel krediidileping (lepiti kokku Rootsi krediidi andmine Norrale 200 miljoni krooni ulatuses varustuse ostmiseks. Krediiti ei pidanud Norra tagasi maksma), mis visandas ka tulevast koostööd, olles esimene ametlik diplomaatiline leping kahe riigi vahel peale Saksamaa okupatsiooni. (UK INNST 1947: 51) Rootsi, olles väljaspool teiste liitlaste kokkuleppeid, sai seada Norra eelisolukorda. 1944.a. kevadel väitis Lie, et suhe Rootsiga muutis Norra vähem sõltuvaks Lääneliitlaste heatahtlikkusest. (Udgaard 1973: 109)