Erinevus lehekülje "Hävituspataljonid" redaktsioonide vahel

resümee puudub
'''Hävituspataljonid''' ([[vene keel]]es ''истребительные батальоны'') olid [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal ja pärast seda [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] juhtkonna otsusel loodud paramilitaarsed üksused. Nende ülesandeks oli [[põletatud maa taktika]] elluviimine, seega vilja, kariloomade ja kütteainete hävitamine, sildade ja teede õhkulaskmine, hoonete, metsade, ladude ja vooride süütamine ning telefoni- ja telegraafiside rikkumine.{{lisa viide}}
{{allikad}}
{{toimeta}}
'''Hävituspataljonid''' ([[vene keel]]es ''истребительные батальоны'') olid [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal ja pärast seda [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] juhtkonna otsusel loodud paramilitaarsed üksused. Nende ülesandeks oli [[põletatud maa taktika]] elluviimine, seega vilja, kariloomade ja kütteainete hävitamine, sildade ja teede õhkulaskmine, hoonete, metsade, ladude ja vooride süütamine ning telefoni- ja telegraafiside rikkumine.{{lisa viide}}
{{Sisukord paremale}}
Põhiliselt [[Eestimaa Kommunistlik Partei|EKP]], miilitsamiilitsatöötajatest ja [[komsomol]]i meestestliikmetest ning kohalikest vabatahtlikest moodustatuna ja juhituna ''[[NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat|NKVD]]'' venelastest ja eesti kommunistidest ohvitseride poolt tegutsesid hävituspataljonid [[Punaarmee]] tagalas, mitteregulaarvägede vastu.
 
15. märtsiks 1943 oli kokku loetud 1850 hävituspataljonide ja [[NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat|NKVD]] tapetud Eesti inimest, peaaegu kõik neist tsiviilelanikud, kes mõrvati ilma kohtuotsuseta{{lisa viide}}.
*[[26. juuni]]l moodustati vastavalt NSV Liidu SARKi korraldusele Eesti [[hävituspataljonide operatiivgrupp]], mille juhtkonna moodustasid: Balti Piirivalveringkonna ulem [[personaalne auaste#NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsus|riikliku julgeoleku kindralmajor]] [[Konstantin Rakutin]], ülema asetäitjad: [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat|Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi]] rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku vanemleitnant [[Aleksei Škurkin]] ja [[Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat|Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi]] rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku polkovnik Lobanovitš<ref>[http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/10108/1/Pungaolavi.pdf NSV Liidu relvajõudude tagalavalve formeerumine ja tegevus Eesti territooriumil 1941. aastal]</ref>, kuid Rakutin siirdus oma grupiga Riias asuvasse [[Looderinne|Looderinde]] (endise [[Balti sõjaväeringkond|Balti sõjaväeringkonna]] staapi, kust ta taganes varsti koos nõukogude vägedega [[Pihkva oblast]]isse) ning Põhja-Eestis puudus reaalne koordineeritud hävituspataljonide tegevuse juhtimine. Segadust tekitas ka asjaolu, et vastavalt nõukogude väejuhatuse sõjaplaanidele kuulus [[Põhja-Eesti]]maa [[Põhjarinne|Põhjarinde]] alluvusse, [[Lõuna-Eesti]] ja [[Läti]]maa aga [[Looderinne|Looderinde]] alluvusse.
 
[[29. juuni]]l kuulutas [[EKP Keskkomitee|EK(b)P Keskkomitee]] välja parteilise mobilisatsiooni. Kõik partei liikmed ja kandidaadid, samuti suur osa [[Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing|ELKNÜ]] liikmetest kutsusti hävituspataljonidesse. Nendesse formeeringutesse iga meest ei võetud. Kui soovitaja ei olnud kommunist või vähemalt kommunistlik noor, pidi tal olema NKVD usaldus või soovitus<ref>E.[[Ester Spriit]], V.[[Valdur Timusk]]. ''Tigeduse poliitika''. // ''Edasi'', 25. veebruar 1989.</ref>.
 
Hävituspataljonide koosseisus oli 1941. aasta juuni lõpus umbes 6000 meest, kellest kolmandik kuulus Tallinna pataljonidesse. Rahvusliku koosseisu järgi moodustasid venelased hävituspataljonide koosseisust kohati üle 50%, eriti arvukalt oli venelasi Tallinnas värvatud hävitajate seas.{{lisa viide}}
 
Pataljonidesse kuulus palju põhjakihi esindajaid, isikuid, kes varem olid Eesti kohtute poolt kriminaalkorras karistatud: vargad, pussitajad, röövlid, kaklejad j.n.e. Et hävituspataljonide ridu täiendada, võeti sinna suurel arvul 1941. aasta juunis [[Eesti NSV Ülemnõukogu PresiidiumiPresiidium]]i poolt rehabiliteeritud ja vanglaist vabastatud kriminaalkurjategijaid.{{lisa viide}}
 
Hävituspataljonide koosseisus oli palju kommuniste ja esimese okupatsiooniaasta jooksul esilekerkinud "töölisaktiviste". Näiteks 1. Tallinna hävituspataljon koosnes vaid kommunistidest ja partei liikmekandidaatidest, seetõttu loeti seda üksust hävituspataljonide hulgas eliitpataljoniks. Teistes hävituspataljonides kõikus kommunistide osa 20-30% vahel.{{lisa viide}}
| '''10. Harjumaa hävituspataljon''' (''ИБ-10'')
|komandör Aksel Annuk, Harju maakonna [[Osoavhim]]i komitee esimees, komandör abi osoavhimi komitee esomehe asetäitja [[Jaanus Ollep]]<br>komissar [[EK(b)P Harju maakonnakomitee]] esimees [[Karl Toming]]
|Moodustati Harjumaa [[Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing|komsomol]]itöötajatest<ref>Sirgjoonel. Mälestusi Tallinna kommunitlike noorte tegevusest 1917–1986. Valentin Villemsoo. "Leegitseva suve mälestusi", Tallinn "Eesti Raamat" 1988</ref>
|-
| '''11. Haapsalu hävituspataljon''' (''ИБ-11'')
69 973

muudatust