Itaalia sõda (1499–1504): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
19. rida:
Louis sõlmis 1499. a liidu Venezia vabariigi ja šveitslastega ning tungis [[Milano hertsogiriik|Milano hertsogiriiki]]. Šveitsi palgasõduritest koosneva armee palganud [[Ludovico Maria Sforza|Ludovico Sforza]] leidis linna naastes selle olevat hõivatud prantslastega ühinenud Gian Giacomo Trivulzio poolt; Ludovico armee löödi peagi laiali ning ta ise võeti Prantsusmaal vangi. 1501. a 13 oktoobril allkirjastasid Louis ja [[Maximilian I (Saksa-Rooma keiser)| Austria Maximilian]] Trente lepingu, millega Austria tunnustas kõiki prantsuse vallutusi Itaalia põhjapoolsetel aladel.
 
Louis, kellele taTiivustatuna võidu kiiruskiirusest avaldaspakkus muljet, pakkusLouis Fernandole liitu Napoli vastu, pannesja pakkus ettevälja, et nad peaksid kuningriigi omavahel jagama. Fernando oli sellega meeleldi nõus ning 1500. a 11. novembris allkirjastati Granada leping. Lepinguga kohustus Fernando toetama prantsuse nõudeid Napoli kuningriigile, saades vastutasuks territooriume kuningriigi jagamisest.
 
Prantsuse ja Aragòni väed vallutasid Napoli 1501. a. Nüüd läksid kaks kuningat riidu sõjasaagi jagamise üle; Fernando pealekäimine, et teda tunnustataks mõlema, Napoli ja Sitsiilia, kuningana, viis peagi sõjani Prantsusmaa ja Hispaania vahel. Saanud Cerignola ja Garigliano all lüüa hispaanlastelt Don Gonzalo Fernández de Córdoba juhtimisel, oli Louis sunnitud loovutama Napoli ja taganema Lombardiasse.