Arv (keeleteadus)

Arv

Arv ehk nuumerus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab asjade, olendite jms hulka.

Eesti keeles on arvukategoorial kaks liiget – ainsus ehk singular (Tüdruk joob teed.) ja mitmus ehk pluural (Tüdrukud joovad teed.).

Süntaktilisest seisukohast näitavad (isiku-) ja arvukategooria öeldise grammatilist seost nimetavas käändes oleva alusega (täisalusega), ehk öeldise ühildumine alusega.

Arvuvastandus on ainult loendatavatel nimisõnadel (nt tool, poiss, raamat), loendamatutel nimisõnadel arvuvastandus puudub (nt noorus, ilu, kurjus, leetrid).

Ainsussõnad (ehk singulare tantum –sõnad) ja mitmussõnad (ehk plurale tantum –sõnad) on arvuvastanduse suhtes eriolukorras. Taolised sõnad märgivad küll loendatavaid asju, kuid ei erista nende arvu (nt käärid, püksid). Arvu eristamiseks tuleb niisuguste sõnade puhul kasutada hulgasõnu (nt kolmed käärid, paar pükse).

Eesti keeles olulisimad ainsussõnade rühmad on:

1. abstraktmõisted: julgus, pimedus, hirm, nälg, muusika jms
2. ained: vesi, piim, kuld, jahu jms
3. kogumõisted: intelligents, kraam, inimkond, mööbel jms
4. haigused: malaaria, vähk, külmetus, köha jms
5. ainumõisted: põhi, ida, minevik jms

Eesti keeles olulisimad mitmussõnade rühmad on:

1. kahest või enamast sarnasest osast koosnevad objektid: käärid, prillid, andmed, püksid jms
2. rahvakogunemised, pidustused: jõulud, talgud, lihavõtted, kosjad jms
3. haigused, valud: leetrid, sügelised, rõuged, tuhud jms
4. ained, jäätmed: tangud, rapped, kliid, heitmed jms
5. inimeste ja olendite rühmad: mitmikud, kolmikud, vanemad, omaksed jms

On sõnu, millel ainsuse tüvi erineb mitmuse omast täielikult. Need sõnad on:

• mina (~ ma): meie (~ me)
• sina (~ sa): teie (~ te)
• tema (~ ta): nemad (~ nad)
• see: need
• too: nood

Mõnedel sõnadel puudub aga mitmus täielikult: üksteise, teineteise, iga, igaüks, keegi, ükski, miski, kumbki.

Neljal asesõnal on mitmuse vormistik lünklik, see tähendab, et teatud käänetes kasutatakse mitmuse tähenduses ainsuse vormi. Need sõnad on kes, mis (puudub mitmuse nimetav ja osastav ), kõik ja ise (puudub mitmuse nimetav).

Asesõnal mõlemad puudub ainsuse nimetava vorm, teistes käänetes on arvuvastandus võimalik.

Kasutatud kirjandus

Erelt, Mati, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare 1993. Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, §489

Erelt, Mati, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare 1995. Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, §35, 159, 160, 161