|
'''Hävituslennuk''' ehk '''hävitaja''' on [[sõjalennuk]], mis on mõeldudehitatud peamiselt teiste lennukite ründamiseks, erinevalt [[pommitaja|pommitajast]] või [[ründelennuk]]ist, mis on mõeldud maapealsete sihtmärkideõhus hävitamiseks. Hävituslennukeid hakati tootmakasutama [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal vaenlase luure- ja ründeründelennukite hävitamise eesmärkidel. Kui õhusõda muutus olulisemaks, suureneset kaolla vajadus hoidaise õhuruumi oma kontrolli allvalitseja. [[Teine maailmasõda|Teiseks maailmasõjaksmaailmasõja]] lõpuks olid hävitajad suures osas metallistmetallkonstruktsiooniga monoplaanid tiibadeltiivas olevatevõi kahuritega. Peale sõda asendusid kolbmootorid [[turboreaktiiv]]mootoritega ning kuulipildujatele lisandusid kahurid, hiljem vahetati nad välja reaktiivmürskudega. Ajaloolistel põhjustel jagatakse reaktiivhävitajad erinevatesse põlvkondadesse. Põlvkondadesse jagamise algatas [[Venemaa]] nimetades [[FV-35mootori Lightning II|Fsilindriridade-35vahelises Lightnigruumis II-e]]olevate "viienda põlvkonna" hävitajakskahuritega. Aastad pole täpsed ega mõeldud eraldama erinevaid põlvkondi. Moodsatel reaktiivhävitajatel on reeglina üks või kaks [[turboventilaator]]mootorit, relvadeks peamiselt reaktiivmürsud (alates kahest mõnel kerghävitajal kuni kaheksa või kümneni mõnel õhuülemvõimuhävitajal nagu [[Suhhoi Su-27|Su-27 Flanker]] või [[F-15 Eagle]]) koos kuulipildujaga (tavaliselt 20-30mm kaliibriga) ning ka radar, mida kasutatakse sihtmärkide leidmiseks.
Peale II maailmasõdasõda lisandusid uute [[turboreaktiiv]]mootoritega hävitajate relvastusse reaktiivmürsud ehk õhk-õhk raketid. Tehnilise arengutaseme järgi jagatakse reaktiivhävitajad erinevatesse põlvkondadesse. Jaotuse algataja [[Venemaa]] nimetas [[F-35 Lightning II|F-35 Lightnig II-e]] "viienda põlvkonna" hävitajaks. Aasta-arv pole siin põlvkondade eralduspiiriks . Modernsetel reaktiivhävitajatel on reeglina üks või kaks [[turboventilaator]]mootorit, relvastuses peamiselt reaktiivmürsud ja mitu automaatkahurit (tavaliselt 20-30mm ) ning radar sihtmärkide leidmiseks.
Hävituslennukid on peamised, millega relvajõud saavutavad ülemvõimu õhus. Vähemalt alates Teisest maailmasõjast on õhuülemvõim olnud sõja võitmisel väga oluline komponent iga moodsa sõja puhul, eriti "tavalise" sõja puhul, regulaararmeede vahel. Hävitajate ostmine ja hooldamine moodustab väga suure osa sõjalisest eelarvest riikides, kus on moodsad hävituslennukid.
Peamiselt saavutatakse ülemvõim õhuruumis hävituslennukite abil .
==Reaktiivmootoriga hävitajad==
===Esimese põlvkonna reaktiivhävitajad (1944–1953)===
Esimene põlvkondpõlvkonna esindablennukitel katseid kasutadaolid jõuallikanaühekontuursed turboreaktiivmootoreidturboreaktiivmootorid, mis annavadandsid oluliselt suurema kiiruse (võrreldes kolbmootoritega propellerlennukitega on kasutegur ülehelikiirustel märkimisväärselt suurem)kolbmootorlennukitega. Paljud varajased reaktiivlennukidreaktiivhävituslennukid meenutasid oma kolbmootoriga analoogeeellasi mitmel viisil. Paljud, olid sirgetesirge tiibadegatiivga, relvadeks enamjaolt kuulipildujad; radaridradar ei olnud veel tavalised, väljaarvatudtavaks öistelsaanud hävitajateljne.
Esimesed reaktiivlennukid arendati välja Teise maailmasõja ajal ning kasutusele võeti need sõja viimaselviimastel aastalaastatel. Messerschmitt tegiMe-262 esimeseoli tootmisseesimene läinudsarjana reaktiivhävitajaehitatud reaktiivlennuk [[Messerschmitt Me-262|Me 262]]. SeeMe-262 oli kolbmootoriga lennukist oluliselt kiirem kui kolbmootoriga lennukid ja, oskaja piloodi käteskäes oli tasee lennuk praktiliselt puutumatuületamatu. SaksamaaSee kütusepuuduse tõttu kasutati seda vähe. Samaslennuk näitas see lennukka, et kolbmootoriga lennukidlennukite ajastu on aegunudläbi. KannustatudSuurbritannia teadetestesimene Saksareaktiivlennuk reaktiivlennukite kohta, alustati Suurbritannias peagioli [[Gloster Meteor|Gloster Meteor'i]] tootmist ning kasutusele võeti mõlemad umbes samal ajal 1944. Sõja lõpuks oli peaaegu kogu töö kolbmootoritega hävitajate kallal lõppenud. Kombineeritud jõuallikaga mudelid nagu [[Ryan FR Fireball]] olid mõnda aega kasutusel, kuid 1940-ndate lõpuks olid peaaegu kõik uued lahinglennukid reaktiivmootoriga.
Vaatamata eelistele olid need varajased reaktiivhävitajad kaugel täiuslikkusest. Nende eluiga sai mõõta põhiliselt tundides, mootorid olid õrnad ning kogukad ning võimsust sai reguleerida aeglaselt. Sellised uuendused nagu nooljad tiivad, katapultistmed ja üleni liikuvad stabilisaatorid on pärit sellest perioodist.
Märkimisväärsed lennukid:
*Saksamaa
**[[Heinkel He 280]] – maailma esimeneüks reaktiivmootorigaesimesi reaktiivmootoritega hävitaja (ainult prototüüp)
**[[Messerschmitt Me-262]] – maailma esimene kasutusele võetud reaktiivhävitaja
**[[Heinkel He 162]] – teine [[Luftwaffe]] poolt lahingusse viidud reaktiivhävitaja
**[[Arado Ar 234]] – maailma esimene reaktiivpommitajareaktiiv-luurelennuk
**[[Horten Ho 229]] – tuntud ka kui '''Horten Ho IX''' või '''Gotha Go 229''', turboreaktiivmootoritega lendav tiibvaidtiib
*Prantsusmaa
**[[Dassault Ouragan]]
**[[Jakovlev Jak-15/17 'Feather']]
**[[Jak-23 'Flora']]
**[[Jak-25 'Flashlight']]
*Rootsi
**[[Saab J 29 Tunnan]]
===Teine põlvkond (1953–1960)===
TeineTeise põlvkondpõlvkonna lisablennukitele mitulisandub uutmitmeid tehnoloogiattehnoloogjaid, mis suuresti parandavad hävitaja võitlusvõimet. Juhitavate rakettide nagu [[AIM-9 Sidewinder]] ja [[AIM-7 Sparrow]] kasutuselevõtt viis lahingu silmapiiripiloodi vaatevälja piiri taha, mis tegi vajalikuks parema radari olemasolu sihtmärkide avastamiseks. DisaineridNooljas katsetasid mitmete aeronautiliste uuendustega nagu nooljad tiivadtiib, deltatiivaddeltatiib ja muudetava geomeetriaganoolsusega tiivad.tiib Tänusai nooljatelevaldavaks. tiibadele olid need esimesedEsimesed seeriatootmises olevad lennukid, mis ületasid helikiiruse, olid noolja tiivaga.
Tolle aja peamisedtegijad spetsialiseerumisedolid olipeamiselt hävitaja-pommitaja (nagu [[F-105]] ja, [[Suhhoi Su-7]]) ja, püüdehävitaja ([[English Electric Lightning]] ja [[F-104 Starfighter]]). PüüdehävitajaPüüdurhävitaja kasvas välja nägemusest, kus juhitavad mürsudraketid asendaksid täielikult kuulipildujaidkahureid ning kogu lahing toimuks piloodi nägemisulatusest väljas. Selle tulemusena disainitirelvastati püüdurhävitajad kandmasuure suurthulga mürskudehulkarakettidega ning võimsat radaritradariga, väledusoluliseks asendatisai suuresuur tõusu- ja lennukiirusegalennukiirus.
Märkimisväärsed lennukid:
===Kolmas põlvkond (1960–1970)===
KolmandatKolmanda põlvkondapõlvkonna lennukeid iseloomustab esimese põlvkonna lennukite uuenduste küpseks saamine. Samal ajal kui aeronautilinelennukite arengaerodünaamika muutus küpsemaks, suurenes lahinguvõimekuska läbilennukite parematevõitlusvõime, paremad mürskuderaketid, radariradar ja muu avioonika. Konstruktorid olid juhitavate mürskudega peetud lahingutes saadud kogemuste põhjal sunnitud tunnistama, et lahing muutub lõpuks ikkagi lähivõitluseks. Kuulipildujad muutusid uuesti standardseks ning taaskord hakati rõhku panema manööverdusvõimele.
Uuendused, mis oluliselt parandasid hävitajate võimekust ([[F-4 Phantom II|F-4]] suutis kanda suuremat lasti kui II maailmasõja aegne raskepommitaja [[B-24 Liberator]]), tõstsid märgatavalt lennukite hinda. Kuna sõjavägedelõhuvägedel oli eelnevaltvarasemalt erinevate missioonide jaoks eriotstarbelised hävitajad (ööhävitaja,öine raskehävitajahävitaja, ründehävitaja) hakati kulude vähendamiseks missioonelennukite võimekusi ühendama. McDonnell [[F-4 Phantom II]] projekteeriti ainult püüdehävitajakspüüdurhävitajaks Ühendriikide mereväele, aga muutusmuudeti väga edukaksedukalt mitmeotstarbeliseks lennukiks nii õhujõududele, mereväele, merejalaväele kui ka paljudele teistele riikidele. See on ainuke lennuk, mis on samaaegselt relvastuses kõigis kolmes USA väeliigis.
teeninud kõigis kolmes USA väeliigis.
Märkimisväärsed lennukid:
| 