Girolamo Savonarola: erinevus redaktsioonide vahel

[[1492]]. aastal, kui Lorenzo Tore suri, lasi ka tema poeg [[Piero di Lorenzo de' Medici|Piero]] Savonarolal edasi jutlustada. Tema üleskutsed senisest patuelust loobuda ning lihtsuses ja vaesuses elada leidsid üha enam poolehoidjaid ning et ta oli tõusnud Medicite kõige silmapaistvamaks oponendiks, hakkasid tema selja taha koonduma kõik Medicite vastased, sealhulgas ka võimsad aadliperekonnad. [[1494]]. aastal, Medicite kukutamise järel, sai Savonarolast üks Firenze vabariigi mõjukamaid poliitikuid. Ta osales mitmetel diplomaatilistel läbirääkimistel, sealhulgas ka Prantsusmaa kuninga [[Charles VIII]]-ga. Samal ajal jätkas ta ka jutluste pidamist, mis muutusid üha apokalüptilisemateks. Peagi asus ta oma jutluste sisu ellu rakendama, asudes patuelu sümboleid avalikult põletama. Nii langesid tuleroaks mitmed kunstiteosed, raamatud ja erinevad luksusesemed. Savonarola äärmuslik fanatism hakkas mitmeid Firenze eliiti kuuluvaid inimesi häirima, sest jutlustaja keelas ära igasuguse liigkasuvõtmise, sealhulgas ka kauplemise, mis oli enamiku perede jõukuse allikaks. Nõnda süvenes aastate jooksul ka opositsioon Savonarola vastu, mis [[1498]]. aastal viis tema ketseriks kuulutamise, vangistamise ja hukkamiseni. Ta poodi üles ja põletati seejärel [[Sinjoriia plats|Sinjoriia platsile]] tehtud tuleriidal. Tuhk visati Arno jõkke.