Muusikaline parameeter: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P parandasin skripti abil kriipsud
11. rida:
Üksiku [[muusikaline heli|muusikalise heli]] parameetriteks on näiteks [[helikõrgus]], [[helivältus]], [[helitugevus]], [[artikulatsioon]], paiknemine registriruumis või [[tämber]].
 
Helistruktuuri parameetriteks on näiteks helikõrguslik ulatus ehk [[ambitus]], helistruktuuri kestus, nobedus, helikogus (helide hulga suurus muusikalise struktuuri määratud osas), kronomeetriline tihedus (üksikute helide või kooskõlade kõlama hakkamiste arv teatud ajaühikus), domineeriv artikulatsiooniviis muusikalise struktuuri määratud osas, [[faktuur (muusika)|faktuuri]]tüüp, [[muusikavorm|vormi]] seisund jne. <ref>VL 1981: Kleis,R. - Silvet,J. - Vääri,E.: Võõrsõnade leksikon. Toim. V.Põlma ja E.Raiet. 4.trükk. Tallinn: Valgus, lk 60, 465</ref> <ref>Stephan, Rudolf 1968: Zwölftonmusik und Serielle Musik. Die Musik in Geschichte und Gegenwart, seit 1949. Enzyklopädie. Hsg. F.Blume. Bd. XIV. Kassel, Basel: Bärenreiter, lk 1529</ref> <ref>Thompson, Jan 1994: Matematiikan käsikirja. Toim. Jan Thompson, avustanut Thomas Martinson. 2.,täydennetty ja korjattu painos. Juva: WSOY:n graafiset laitokset, © Wahlström & Widstrand 1991, Kustannusosakeyhitö TAMMI ja Suomen Teknologiatieto Oy 1994, lk 168</ref> <ref>Pousseur, Henry 1957: Zur Methodik. Die Reihe III. Wien: Universal Edition, 46-8746–87, lk 68</ref> <ref name="Brindle">Brindle, Reginald Smith 1986: Serial Composition. First published 1966, 9th impression. Oxford, New York: Oxford University Press, lk 110</ref>.
Eestikeelses [[muusikapedagoogika]]s kasutatakse mõistet [[muusika väljendusvahend]]<ref>[http://www.ise.ee/oppekava/huvikoolid/lisa_24.htm Kohaliku omavalitsuse huvialakooli või muusika- ja kunstikoolide üleriigilise õppekava lisa nr.24, punkt 1.2.1]</ref>, mis vastab pigem ingliskeelses Vikipeedias artiklis "[[:en:Aspect of music]]" määratletud mõiste sisule ning on muusikalise parameetri mõistest tähenduselt laiem, sest lisaks muusikalistele parameetritele kui muutujatele on selle alla koondatud ka muusikalised objektid (näiteks [[meloodia]]).
35. rida:
Seriaalse muusika algusaegadel räägiti muusikalise materjali olulistest suurustest ka sõna "dimensioon" abil. Näiteks [[Karlheinz Stockhausen]] kirjutab oma Tekstide I kõites teose "[[Kontrapunktid kümnele instrumendile]]" kohta: "Tegelikult on selles teoses kontrapunkteeritud kõlalisi dimensioone, mida nimetatakse ka "parameetriteks", ja nimelt piiritletud neljadimensionaalses ruumis: vältused (kestused), kõrgused (sagedused), valjused (helitugevus), lainekujud (tämbrid)" (''Im eigentlichen Sinne kontra-punktiert werden in diesem Werk die Klangdimensionen, auch, 'Parameter' genannt, und zwar im umschriebenen vierdimensionalen Raum: Längen (Dauern), Höhen (Frequenzen), Volumina (Lautstärken), Schwingugsformen (Klangfarben)'')<ref>Stockhausen, Karlheinz: Texte, Bd. I, 37</ref>
 
Kuigi päris algselt kasutati muusikalise parameetri mõistet eelkõige elektroonilise muusika kontekstis – Ernst Křenek mainib oma artiklis "Bereich über Versuche in total determinierter Musik"<ref>Křenek, Ernst 1958: "Bereich über Versuche in total determinierter Musik" seeriaväljaandes Darmstädter Beiträge zur neuen Musik I, Mainz, 1958, 20</ref>, et "totaalselt ette ära määratud muusikas" seisneb kompositsiooniline lähteülesanne selles, et "reguleerida /.../ kõiki muusika aspekte ('parameetreid', nagu ütlevad elektroonikud)" - hakkasid nii Karlheinz Stockhausen kui ka [[Henri Pousseur]] peaaegu kohe rääkima parameetritest seoses akustilise muusikaga. Näiteks analüüsides Anton Weberni Kuue bagatelli op. 9 rütmilist faktuuri, analüüsib Pousseur helikõrguse, helikestuse ja helitugevuse parameetrite vastastikusest toimimist (Pousseur 1955:63).<ref>Pousseur, Henri 1955: Anton Weberns organische Chromatik, Die Reihe II, "Anton Webern", Wien)</ref>
 
==Pierre Schaeffer ja kompleksse "kõlafenomeni" määratlemine mitut parameetrit ühendava referentstasandi abil==
53. rida:
==Henri Pousseur ja kompleksse helistruktuuri parameetrid==
 
Kuna seriaalset meetodit hakati lisaks punktmuusika loomisele kasutama ka kompleksseid helistruktuure sisaldavate [[grupikompositsioon]]ide (saksa keeles ''Gruppenkomposition'') loomisel, laienes ka ka uute kasutusele võetavate muusikaliste parameetrite kaudu muusikalise parameetri mõiste maht. Selle protsessi näiteks on Henri Pousseuri artikkel "Metoodikast", mis ilmus Die Reihe III numbris "Muusikaline käsitöö" (Pousseur 1957:68-6968–69)<ref>Pousseur, Henri 1957: Zur Methodik, Die Reihe III, Musikalisches Handwerk, Wien</ref>), milles Pousseur kirjeldab oma klaveritsükli "Exercices de piano" (1956) kompositsioonimeetodeid.
 
Esimest osa "Variations I" nimetab Pousseur materjali ettevalmistuseks kuues "parameeter-dimensioonis", mille abil kontrollitakse helide gruppe kui teose struktuurikomponente, "struktuurirakke" (''Strukturzelle''). Nendeks kuueks parameetriks on:
60. rida:
:3. dünaamika
:4. morfoloogilise käitumise tüübid: kui näiteks helid, mille algused paiknevad ajaliselt lähestikku, üksteise otsa kuhjuvad, tekib küll mulje polüfoonilise tiheduse kasvust, kuid suhteliselt aeglasest tempost. Seevastu tekitavad stakaatohelid isegi, kui nad on üksteisest suhteliselt pikkade pausidega eraldatud, mulje teatud närvilisusest, kõlasündmuse kiirest üleminekust minimaalse, nullile läheneva polüfoonilise tiheduseni.
:5. kronomeetriline tihedus, mida võib defineerida kui elementide - helide, akordide - alguste arvu teatud kindlas ajaühikus
:6. polüfooniline tihedus, millel võib olla mitmeid aspekte ja mida võib käsitleda stuktuuri liigendavate kihtide või ka üksiku akordi helide arvu kaudu
 
77. rida:
Muusikalise parameetri mõiste juurdumine toimus eelkõige uute parameetrite tormilise kasutuselevõtu kaudu. Näiteks Mauricio Kagel formuleerib 1959. aastal idee klasterite kohandamisest seriaalse meetodiga ning pakub välja klastri laiuse parameetri.
 
Karlheinz Stockhausen hakkab 1970ndatel tegelema muusikateatri erinevate vormidega ning kohandab seriaalset meetodit teatrielementide organiseerimisel. Näiteks teoses "Inori. Palved ühele või kahele solistile ja orkestrile" ("Inori. Anbetungen für 1 oder 2 Solisten und Orchester", 1973-741973–74) seob ta muusikalise struktuuri palvežestide kahemõõtmelise visuaalse struktuuriga, avades nii uue perspektiivi kolmemõõtmelist muusikateatrit kontrollivatele parameetritele: "INORI on /.../ esimene näide, milles on kasutatud täpset notatsiooni, et kirjeldada inimkeha iga žesti täpselt muusikalise notatsiooni abil. /.../ Leitud põhimõte /.../ toob kaasa muusikalise ja visuaalse struktuuri väga lähedase seose. Järgmise teose jaoks vajan ma veel ainult uusi parameetreid, et kirjeldada täpselt kolmemõõtmelist ruumi, milles inimesed tavaliselt liiguvad; nad niisiis ainult ei istu või põlvita või seisa, vaid liiguvad lavaruumis või saalis ükskõik millises suunas: taha ja ette, küljele, üles ja alla."(Stockhausen 1978:234)<ref>Stockhausen, Karlheinz 1978: Neues in INORI, Texte zur Musik 1970-19771970–1977, Bd. IV, Köln</ref>
 
==Muusikalise parameetri mõiste mahu muutumine: füüsikalisest suurusest muusikalise protsessi valdkonnaks==
 
Koos heliloojate huvi ja tähelepanu suundumisega üksikult helilt komplekssetele helistruktuuridele ning muusika seostele teiste kunstivaldkondadega toimunud uute muusikaliste parameetrite kasutuselevõtt muutis paratamatult ka muusikalise parameetri mõiste mahtu: muusikalist parameetrit ei mõistetud enam mitte ainult üksiku heli füüsikalise suurusena, vaid kogu muusikalise struktuuri kõlalisi omadusi piiritleva valdkonnana. Sellist muutust panid 1966. aastal tähele Carl Dahlhaus ja Ulrich Dibelius. Dahlhaus (1966:44)<ref>Dahlhaus, Carl 1966: Form in der neuen Musik, Darmstädter Beiträge zur Neuen Musik X, Mainz</ref> kirjutab, et "väljend [parameeter], mis iseloomustab helisündmuse füüsikalist korrelaati, on kantud üle helisündmusele endale" ning Dibelius (1966:337)<ref>Dibelius, Ulrich 1966: Moderne Musik 1945-19651945–1965, München</ref> leiab, et erinevalt matemaatikast "[nimetatakse] muusikas /.../ parameetriks kõiki muusikalise protsessi dimensioone, mida on võimalik isoleeritult muuta."
 
Nii muutus muusikaline parameeter "objektiivselt mõistetavatest füüsikalistest vaatlusandmetest nagu sagedus, amplituud, kestus, heli spekter /.../ akustilisteks nähtusteks /.../, mida on võimalik tuletada taju ja kujutluse abil: näiteks helikõrgus, helivältus, tämber, helitugevus, register, artikulatsioon" (Gieseler 1975:33)<ref>Gieseler, Walter 1975: Composition im 20. Jahrhundert, Celle</ref>
94. rida:
Arvutimuusika praktikast pärineb ka vajadus muusikalisi parameetreid olulisuse järjekorda seada ning sellest tulenevalt nö "põhiparameetri" mõiste. [[Gottfried Michael Koenig]] nimetab 1969. aastal põhiparameetriks programmi iga sellist suurust, mille mõju on muusikalisele struktuurile kõige tugevam ja karakteersem ja mis oma muusikalise toime tõttu teised muusikalised parameetrid allutab: "Me võime parameetrit, mis panustab [muusikalise struktuuri] karkaterisse kõige enam, nimetada põhiparameetriks (näiteks teiste, aeglasemate lõikudega võrreldes "väga kiiresti" või "ainult kõrged helid" vms) ning tõdeda, et teised omavahel sõltuvad parameetrid on oma tähtsuse järjekorras struktuuri omadustele pingeritta asetatavad. Sellega peetakse silmas, et kui REGISTER on põhiparameeter ning struktuuri karakteriseerimiseks kasutada ainult kõrgeid helisid, on kaasatud vaid sellised insrtumendid, mis sellesse registrisse ulatuvad ning madalad instrumendid on seega välistatud. Ning vastupidi: kui põhiparameetriks on TÄMBER ning välja on valitud teatud instrumentide rühmad, võime me töötada üksnes nendes registrites, mis nendele instrumentidele on kättesaadavad /.../" (Koenig 1969:88)<ref>Koenig, Gottfried Michael 1969: "Computer-Verwendung in Kompositionsprozessen", in "Musik auf der Flucht vor sich selbst", hg. von Ulrich Dibelius</ref>
 
[[Clarence Barlow]] kasutas oma teose "ço-gluotobüsişletmesi" (1975-781975–78) loomisel arvutiprogrammi, mis põhineb kaheksal tekstilisel parameetril, mis on grupeeritud neljaks keskseks ja neljaks perifeerseks parameetriks (Barlow 1980:115b)<ref>Barlow, Clarence 1980: Bus Journey to Parametron, Feedback Papers, 1980, nr. 21-23</ref>:
 
*Neli keskset parameetrit, mida võib ka omavahel ühendada:
:1. MEETRILINE VÄLJATUGEVUS (''METRISCHE FELDSTÄRKE''), sama kui meetriline muutumatus. Kõrgeks väljatugevuseks vajalik korduv meetrum, väljatugevus langeb, kui meetrum muutub ebaregulaarseks.
:2. HARMOONILINE VÄLJATUGEVUS (''HARMONISCHE FELDSTÄRKE''): mida rohkem helisid on valitud tonaalse keskme suhtes positiivsed (konsoneerivad), seda tonaalsem on muusika. Barlow arendas tonaalsuse määramiseks valemi, mis annab näiteks kvindi (2:3) jaoks väärtuse +0,273 ning kvardi (3:4) jaoks väärtuse - 0,214, mõlemal juhul suhtes alumise heliga. Pluss- või miinusmärk näitab intervalli polaarsust ehk seda, kas olulisemat rolli omab alumine või ülemine heli ning arvväärtus näitab seose intensiivsust.
:3. RÜTMILINE SILEDUS (''RHYTHMISCHE GLÄTTE'') reguleerib sünkopeerituse määra.
:4. MELOODILINE SILEDUS (''MELODISCHE GLÄTTE''), mida on võimalik kontrollida helide vaheliste hüpete intervalli abil: mida väiksemad on hüpped, seda siledam on meloodika
105. rida:
:1. AKORDILINE TIHEDUS (''AKKORDISCHE DICHTE'') vahemikus üks kuni neli heli akordis
:2. ATAKKIDE TIHEDUS (''ANSCHLAGSDICHTE'') vahemikus üks kuni neli atakki meelevaldselt valitud kestuse 135/256 sek kohta.
:3. DÜNAAMIKA (''DYNAMIK'') väärtustega vahemikus ''piano'' - ''fortissimo''
:4. ARTIKULATSIOON (''ARTIKULATION'') vahemikus ''legato'' - niinimetatud ''quattroterzi staccato'' maksimaalse kestusega üks kolmandik ühest metronoomilöögist
 
==Muusikalise parameetri mõiste tänapäeval==
120. rida:
[[The New Grove Dictionary of Music and Musicians]] veebiväljaandes Oxford Music Online / Grove Music Online[http://www.oxfordmusiconline.com] määratlevad [[Paul Lansky]] ja [[George Perle]] muusikalist parameetrit kui algselt matemaatika mõistet, mis muusikas tähistas heli 'dimensiooni': selle kõrgust, valjust, vältust (kestust), rütmi ning (vasturääkivalt) ka tämbrit. Seriaalse meetodi kontekstis tekkis muusikalise parameetri mõiste siis, kui heliloojad hakkasid erinevates muusika aspektides looma seeriaid. Muusikaterminoloogiasse toodi sel ajal nii mitmeidki matemaatika mõisted, kuid muusikalise parameetri mõiste puhul on keeruline tuvastada, kuidas on selle kasutamine muusikas seotud matemaatilise tähenduse interpretatsiooniga. Funktsioonidega tegelevas matemaatikas on parameeter üldiselt '''''konstant''''' (''In the mathematics of functions a parameter generally is a constant'') [sic!?, parameeter on muutuja, mitte konstant?], mida on võimalik määrata erinevate väärtuste abil. Kui sünteesitud muusikas on heli teatud parameetreid lihtne määratleda, siis vähem kvantiseeritavates muusikavaldkondades muutub selle mõiste tähendus eksitavaks. Teise seisukoha järgi on muusikaline parameeter kohaldatud füüsika mõistest ning tähistab ükskõik millist kompositsioonilist muutujat, näiteks helikõrgust, heli kestust, instrumentatsiooni, helivaljust. Termin võeti kasutusele 1950ndate alguses, kui Boulez, Stockhausen ja teised allutasid võimalikult kõik muusikalised parameetrid seriaalsele kontrollile.
 
Saksakeelses muusika üldentsüklopeedias [[Die Musik in Geschichte und Gegenwart]] MGG ei ole parameetri mõiste pälvinud omaette artiklit. Parameetri mõiste määratlust kohtame [[Hermann Danuser]]i koostatud artiklis "Neue Musik" (MGG 7: 96): "Erinevalt anglosaksi keelekasutusest, kus ''serial composition'' tähendab igat liiki ridadel põhinevat kompositsiooni - ka uusviini koolkonna kaksteisttoontehnikat - tähistab saksakeelne mõiste ''Serielle Musik'' selliseid reatehnikal põhinevaid kompositsioone, mida loodi Euroopas Schönbergi dodekafooniast loobumise tulemusel tekkinud arenguprotsessi osana. Rea kategooria, mis Schönbergi puhul on seotud helikvaliteetidega (inglise keeles 'heliklass', ''pitch class''), üldistati kompositsioonilistes regulatiivides ka teistele muusika dimensioonidele. Selle asemel et tegelda vaid komplekssete kategooriate - meloodia, harmoonia, rütmiga - muutusid komponeerimise lähtekohtadeks järjest enam heli üksikud omadused, millel iseenesest puudus reaalne kuuldav eksistents. Nende tähistamiseks võeti füüsiakst muusikateooriasse üle mõiste 'parameeter'. Parameetritena hakati kõigepealt käsitlema helikõrgust (''Tonhöhe''), helikestust (''Tondauer''), helivaljust (''Lautstärke'') ja tämbrit (''Klangfarbe''), veidi hiljem ka kõlasündmuse helitugevust (''Volume'') ja ruumilist asukohta (''räumlicher Ort'') ning veelgi hiljem helistruktuuri (''Tonsatz'') kontekstis helistruktuuri kestust (''Strukturdauer''), helihulga suurust (''Tonmenge''), helide massiivi tihedust (''Tondichte''), ambitust (''Ambitus''), registripiirkonda (''Registerlage'') jne."
 
Parameetri justkui iseenesest selget mõistet kasutab ka [[Rudolf Frisius]] oma entsüklopeediaartklis "Seriaalne muusika" (''Serielle Musik'') (MGG 1998:1328-13541328–1354), mille peaaegu identne koopia leidub ka autori kodulehel)<ref>[http://www.frisius.de/rudolf/texte/tx317.htm Rudolf Frisius: Serielle Musik]</ref>. Frisius räägib integratiivse seriaalse mõtlemise kontekstis nii üksikute detailide kui ka suurte muusikaliste koosluste seriaalsest määratlemisest ja struktureerimisest ning toob näiteid ridade loomisest ja reamanipulatsioonidest nii üksikute helide ja helirühmade helikõrguste, mikrointervallika, müra omaduste, heliruumis liikumise, glissandode omaduste kui ka ajaliste väärtuste, helivaljuste, artikulatsiooni ja kõlavärvide parameetrites. Samas ei nimeta ta neid kategooriaid muusikalisteks parameetriteks. Muusikalise parameetri mõistet ta teksti sees siiski kasutab: "heli- või intervallistruktuuri kirjeldamisel on oluline ka teiste heli omaduste ehk parameetrite fikseerimine" (''als Konkretisierung der Ton- bzw. Intervallstruktur beschreiben läßt sich auch die Festlegung anderer Toneigenschaften bzw. Parameter''), "lisaks tuleb mainida, et seriaalses muusikas on sagedasemad detaili määratlemisest lähtuvad konstruktsioonid kui tõenäosusarvutusesele või hulgaõpetusesele põhinevatele matemaatilistele mudelitele tuginevad globaalset ette ära määramist eeldavad tehnikad, millel on oluline roll eelkõige parameetrilisel [mõtlemisel], mitte aga ridade struktureerimisel põhinevates Iannis Xenakise heliteostes. (''dennoch kann gesagt werden, daß in der seriellen Musik die von Detailbestimmungen ausgehenden Konstruktionen häufiger sind als von globalen Bestimmungen ausgehende Techniken, die eine wesentliche Rolle spielen in ebenfalls parametrisch, aber nicht in Reihen strukturierten (nach mathematischen Modellen z. B. der Wahrscheinlichkeitsrechnung und der Mengenlehre entwickelten) Kompositionen von Iannis Xenakis'') või "nii heli- ja ajastruktuuride kui ka järgmiste teoste puhul erinevalt fikseeritud struktuursete diferentseerimiste abil pöördub Cage tagasi seriaalse mõtlemise poole, kusjuures parameetrite fikseerimine polnud mitte deterministlik, vaid juhusele põhinev" (''in Ton- und Zeitstrukturen sowie in weiteren, für verschiedene Stücke unterschiedlich fixierten strukturellen Differenzierungen kehrt Cage zum seriellen Parameterdenken zurück, wobei allerdings Parameter-Fixierungen gegebenenfalls nicht deterministisch, sondern in Zufalls-Entscheidungen vorgenommen werden.''
 
[[Eckehard Kiem]] defineerib muusika üldentsüklopeedias "Das neue Lexikon der Musik" artiklis "Parameter" parameetri mõistet matemaatikas ja teistes valdkondades "mõõdetavate suurustena, mille abil suure terviku üksikelemendid on omavahel võrreldavad" (''messbare Grössen, durch die einzelne Elemente einer grösseren Gesamtheit miteinander vergleichbar sind''). Muusikas esineb parameetri mõiste esimest korda 1940ndatel ja tähendab matemaatikast ülekantud tähenduses algselt erinevaid täpselt mõõdetavaid "osamomente" (''Teilmoment'') nagu helisagedust (''Frequenz''), ülemhelispktrit (''Obertonspektrum'') ja amplituudi (''Amplitude''). Algselt kasutatakse muusikalise parameetri mõistet muusikateoreetilistes ja -teaduslikes tekstides tihedas seoses 1950ndate alguses tekkinud muusika seriaalse kompositsiooni- ja analüüsimeetodiga. Sisuliselt laiendatuna hakkas parameetri mõiste tähistama kõiki eraldatavaid ja komponeeritavaid muusikalisi üksikvaldkondi nagu näiteks helikõrgust, helivältust (''Tondauer''), artikulatsiooni ja tämbrit. Veelgi hiljem kasutati parameetri mõistet muusika kõige erievamatel tasanditel asuvate rühmade (''Gruppen'') ja struktuuride omaduste (''Merkmal'') tähistamiseks: näiteks staatiline või arenev tüüp (''statischer oder entwickelnder Typus''), erinevad tihedused (''unterschiedliche Dichte''), pidevus või katkelisus ehk kontinuiteet või diskontinuiteet (''Kontinuität oder Diskontinuität''), kompositsiooniline fikseeritus või avatus (''kompositorische Fixierung oder Offenheit''). Sellist muusikaliste koostisosade kompositsioonilist eraldi kasutatavust ja iseseisvumist on seriaalse muusika olulisemate esindajate Karlheinz Stockhauseni ja Pierre Boulezi poolt omistatud ka Anton Weberni hilisemale loomingule. Sellest hoolimata on Kiemi meelest tänapäeval vahel rakendatav mitteajalooline parameetriline lähenemine serialismieelsele muusikale siiski problemaatiline (Kiem 1996: 587)<ref>Kiem, Eckehard 1996. Artikkel ''Parameter''. Das neue Lexikon der Musik. Bd. 3. Weimar: Verlag J. B. Metzler.</ref>
133. rida:
# Muusikalised parameetrid võivad kuuluda ainult või ühtaegu muusikalise stuktuuri kategooriate, füüsikaliste suuruste või tajukategooriate hulka.
# Strasbourgi Akadeemia (''Académie de Strasbourg'') muusikapedagoogika üliõpilastele suunatud õpetuse kohaselt[http://www.acstrasbourg.fr/sections/enseignements/secondaire/pedagogie/les_disciplines/education_musicale/ecouter/une_demarche/espace_temps_coule/view] on muusikalised parameetrid jaotatud [[ruum]]i, [[aeg|aja]], [[tämber|tämbri]] ja [[vorm (muusika)|vormi]] valdkonda:
:: - ruumiliste parameetrite hulka kuuluvad näiteks heliridade omadused, erinevate kadentside funktsioonid, fraasistruktuur, perioodilisus, harmoonia funktsioonid ja värvid (jõuline-kütkestav-pöördeline-pingestav/lõdvestav), nii akordide kui ka kõlamassiivide konsonatsus-dissonantsus, faktuuri tihedus ja muud omadused teljel üksikheli-helimass. Horisontaalteljel asuvad näiteks monoodia, polüfoonia, fraas, tonaalsus, heliread, meloodiline ja rütmiline struktuur, töötluslikkus ning vertikaalteljel akordide koostis (konsonantne-dissonantne), akordide sidumine (elliptiline kõrvutamine - lahenemine), harmoonia rõhud ja funktsioonid, kõlade kuhjumine. Horisontaalsuse ja vertikaalsuse kombinatsioonide näideteks võivad olla meloodiate ja helimassivide ladestumisel tekkivad faktuurid.
:: - ajaliste parameetrite hulka kuuluvad eelkõige teose rütmilise ülesehitusega seotud parameetrid: tajutavate rütmikujundite olemasolu - puudmine , ''carroures'', imitatsiooni olemasolu - puudumine, ostinaato olemasolu - puudumine, ''ancrouse'', sünkopeerituse olemasolu - puudumine, polürütmiliste kombinatsioonide olemasolu - puudumine, aga ka sellised parameetrid nagu agoogika, dünaamika, muusika muutumise tajumisene teljel pidev - diskreetne, vormi liigendumine, tasakaalutunde olemasolu ja puudumine tänu toetuspunktide olemasolule või puudumisele, sümmeetriale või asümmeetriale, regulaarsusele või ebaregulaarsusele
:: - tämbriliste parameetrite hulka kuuluvad näiteks instrumentatsioon, mänguviisid või hääletekitamine, dünaamika ja selle nüansid, instrumentide registrite karakterid, tämbrite vastandamine, ladestamine või segunemine
:: - vormilisteks parameetriteks on näiteks tuntud vormiskeemide kasutamine või nende lõhkumine, temaatilisuse, kordumise, varieerimise või töötluslikkuse, sümmeetria, vastandumise, ''tuilage'', arengu olemasolu-puudumine
 
==Primaarsed parameetrid==
216. rida:
Inimhääle tekitamise võtted:
*Õhuvoo omaduste muutmine:
**õhuvoo olemasolu (inglise keeles ''lunged'') - õhuvoo puudumine (''unlunged'')
**õhuvoo suund ([[inglise keel]]es ''airflow''): väljuv (inglise keeles ''egressiv'') ja sisenev (inglise keeles ''ingressiv'') õhuvoog
**ainult õhuvoo enda poolt tekitatud heli tämber
240. rida:
**vibraato: vibrato ordinario, senza vibrato/non vibrato, vibrato molto
**häälestuse muutmine
**lisaefektid: koputada sõrmega/sõrmeküünega [[pillikeel|keelte]]/[[kõlakast|korpuse]] pihta, koputada puust/vildist/kummist/meltallist/plastikust esemega keelte/korpuse pihta, [[plektrum]]i või löökpillinuiade kasutamine <ref name="Gieseler 1975"/> <ref name="Gieseler 1985">Gieseler, Walter; Lombardi, Luca; Weyer, Rolf-Dieter 1985: Instrumentation in der Musik des 20.Jahrhunderts: Akustik,Instrumente,Zusammenwirken. Celle: Moeck Verlag, lk 54-7854–78, 81, 94, 96-9796–97, 100, 102, 104, 106, 113</ref>.
 
======Klahvpill======
247. rida:
***[[klaviatuur]]: ordinario, [[glissando]] valgetel/mustadel klahvidel, [[klaster]], klaster-glissando, resonantshelid
***keeled: näppides, battuto, glissando, flažoletid, summutamine sõrmega, mäng erinevast materjalist nuiadega (vilt, puu, plastik, metall)
***prepareerimine: a) metallpoldid, kruvid, mutrid, mündid; kummiribad ja kummikiilud; kõva plastik; puutikud, puukiilud; vildiribad, vildikiilud; paber -- asetada keelte vahele, alla, peale kõvasti/lõdvalt kinnitatuna; b) blokeeritud klahvid
***pedaal: con pedale, senza pedale, tre corde, una corda <ref name="Gieseler 1985"/>.
**[[cembalo]]
306. rida:
*kajavus: kajavuse puudumine (stuudio), vähene kaja (väike tuba), keskmine kaja (koridor, vannituba), suur kaja (saal, kirik)
*kronomeetriline tihedus või impulsitihedus (''impulsdichte'', Karkoschka 1974:644–664)
*[[meetrum]]: püsiv - ebapüsiv
*[[sünkoop|sünkopeeritus]] - sünkopeerituse puudumine
*[[tempo (muusika)|tempo]]: aeglane - kiire
 
===Subjektiivsed===
*eristatavuse kvaliteet: kuuldav - kuuldamatu
*[[faktuur (muusika)|faktuuri]] kvaliteet
**punkti jõuväljas - joone jõuväljas
**lihtne - kompleksne
**läbipaistev – läbipaistmatu
**hõre - tihe
*[[harmoonia]] kvaliteet: [[tonaalsus|tonaalne]] - [[atonaalsus|atonaalne]]
*[[heli]] kvaliteet: [[müra]] - [[helikõrgus]]e olemasolu ([[muusikaline heli]])
*helipinna kvaliteet: sile - kare
*helisündmuse kvaliteet: verbaalselt määratletav - abstraktne
*helitugevuse muutumise tüüp: järk-järguline - äkiline
*karakteri kvaliteet: ere - tuhm
*karakteri tüüp: kerge, lõbus, ülemeelik, bravuurne, tormakas, äge, metsik, ärritunud, vihane, tige, raevunud, kurb, masendunud, melanhoolne, nostalgiline, pehme, asjalik, täpne, kuiv, terav
*liikumine: pingestav (kiire liikumine; kasvav impulsiivsus; rangelt meetriline pulss; ebaregulaarne, hakitud rütm) – lõdvestav (aeglane liikumine; kahanev impulsiivsus; määramatu meetriline pulss; tasane, sujuv rütm) <ref name="Brindle"/>.
*[[meloodia]] kvaliteet: sile - kare
*[[polüfoonia|polüfooniline]] tihedus
*seisund: staatiline - protsessiivne
* [[muusikastiil|stiil]]: [[gregoriaanika]], [[Notre Dame'i koolkond|Notre Dame]], [[madrigal]], [[barokk (muusika)|barokk]], [[klassitsism (muusika)|klassitsism]], [[romantism (muusika)|romantism]], [[impressionism (muusika)|impressionism]], [[ekspressionism (muusika)|ekspressionism]], [[uus-asjalikkus (muusika)|uus-asjalikkus]], [[neoklassitsism (muusika)|neoklassitsism]], kollektiivne ekspressionism, püäntillism, [[minimalism (muusika)|minimalism]], uus-lihtsus, neoromantism
*vormi kvaliteet: etapiline - äkiline, pingestatud - lõdvestatud
 
==Vaata ka==
347. rida:
*Blumröder, Christoph von 1984: Gruppe, Gruppenkomposition. Handwörterbuch der musikalischen Terminologie, seit 1971. Hsg. Hans Heinrich Eggebrecht. Stuttgart: Franz Steiner Verlag
*Blumröder, Christoph von 1985: Serielle Musik. Handwörterbuch der musikalischen Terminologie, seit 1971. Hsg. Hans Heinrich Eggebrecht. Stuttgart: Franz Steiner Verlag
*Burghauser, Jarmil - Špelda, Antonin 1971: Akustische Grundlagen der Orchestrierens. Handbuch für Komponisten, Dirigenten und Tonmeister. Deutsch von Adolf Langer. Regensburg: Gustav Bosse Verlag
*Castrén, Marcus 1991: Sarjallisuus. Klang - uusin musiikki, toim. Lauri Otonkoski, Jyväskylä: Gaudeamus, 52-7252–72
*Cope, David H. 1976: New Directions in Music, Glossary of Terms: s.v. "parameter", Dubuque, Iowa
*Cope, David H. 1977: New Music Composition. New York, London: Schirmer Books, A Division of Macmillan Publishing Co., Inc.
356. rida:
*Flebel, Reinhard 1978: Musik für zwei Klaviere seit 1950 als Spiegel der Kompositionstechnik. Herrenberg: Musikverlag Döring GmbH MD 07 12
*Frobenius, Wolf 1978: Momentum, instans, Augenblick. Handwörterbuch der musikalischen Terminologie, seit 1971. Hsg. Hans Heinrich Eggebrecht. Stuttgart: Franz Steiner Verlag
*Grabócz, Márta 1993: La musique contemporaine finlandaise: conception gestuelle de la macrostructure Saariaho et Lindberg. Les Cahiers du CIREM (Centre International de Recherches en Esthétique Musicale) No.26-27 “Musique et geste”. Tours: Publications de l’Université de Tours, 155-168155–168
*Griffiths, Paul 1980: Serialism. The New Grove Dictionary of Music and Musicians 1980, edited by Stanley Sadie. London: Macmillan Publishers Limited
*Heininen, Paavo 1992: Sävellyksen opetus. Sävellys ja musiikinteoria 2/1992. Sibelius-Akatemian sävellyksen ja musiikinteorian osaston julkaisu. Helsinki.
*Heininen, Paavo 1998: Sarjallisuus. Sävellys ja musiikinteoria 2/1998. Sibelius-Akatemian sävellyksen ja musiikinteorian osaston julkaisu. Helsinki.
*Hämeenniemi, Eero 1982: ABO - Johdatus uuden musiikin teoriaan. Sibelius-Akatemian koulutusjulkaisusarja 1. Helsinki: Offset OY
*Häusler, J. 1969: Musik im 20. Jahrhundert. Bremen
*Jelinek, Hanns 1952: Anleitung zur Zwölftonkomposition I ja II. Wien: Universal-Edition A.G.
366. rida:
* Karkoschka, Erhard 1974: Neue Methoden der musikalischen Analyse und einige Anwendungen auf spätere Instrumentalwerke von Karl Marx (1967). Zur musikalischen Analyse. Hrsg. Gerhard Schumacher, Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft
*Krenek, Ernst 1940: Studies in Counterpoint, Based on the Twelwe-Tone Technique. New York: G.Schirmer, Inc.
*Lewinski, Wolf-Eberhard von 1958: Giselher Klebe. Die Reihe IV. Wien: Universal Edition A.G., 89-9789–97
*Ligeti, György 1958: Pierre Boulez, Die Reihe IV. Wien: Universal Edition A.G., 38-6338–63
*Otonkoski, Lauri 1991: Sanastoa. Klang - uusin musiikki. Toim. Lauri Otonkoski. Jyväskylä: Gaudeamus.
*Perle, George 1962: Serial Composition and Atonality, An Introduction to the Music of Schoenberg, Berg and Webern. 5th Edition 1981. Berkeley, Los Angeles, London: University of California Press
*Perle, George; Lansky, Paul 1980: Twelve-note composition. The New Grove Dictionary of Music and Musicians 1980, edited by Stanley Sadie. London: Macmillan Publishers Limited
*Pohjannoro, Hannu 1995: Opus 13 - György Kurtágin 12 Mikroludia jousikvartetille, Sibelius-Akatemian sävellyksen ja musiikinteorian koulutusohjelman säveltäjän suuntautumisvaihtoehton tutkielma. Helsinki
*Reith, D. 1981: Formalisierte Musik kogumikus Reflexionen über Musik heute, v.a W.Gruhn. Mainz
*Siegele, U. 1972: Entwurf einer Musikgeschichte der sechziger Jahre, in: Die Musik der sechziger Jahre, Veröff. d. Inst. für Neue Musik und Musikerziehung Darmstadt XII. Mainz