Muusikaline parameeter: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P parandasin skripti abil kriipsud |
|||
11. rida:
Üksiku [[muusikaline heli|muusikalise heli]] parameetriteks on näiteks [[helikõrgus]], [[helivältus]], [[helitugevus]], [[artikulatsioon]], paiknemine registriruumis või [[tämber]].
Helistruktuuri parameetriteks on näiteks helikõrguslik ulatus ehk [[ambitus]], helistruktuuri kestus, nobedus, helikogus (helide hulga suurus muusikalise struktuuri määratud osas), kronomeetriline tihedus (üksikute helide või kooskõlade kõlama hakkamiste arv teatud ajaühikus), domineeriv artikulatsiooniviis muusikalise struktuuri määratud osas, [[faktuur (muusika)|faktuuri]]tüüp, [[muusikavorm|vormi]] seisund jne. <ref>VL 1981: Kleis,R.
Eestikeelses [[muusikapedagoogika]]s kasutatakse mõistet [[muusika väljendusvahend]]<ref>[http://www.ise.ee/oppekava/huvikoolid/lisa_24.htm Kohaliku omavalitsuse huvialakooli või muusika- ja kunstikoolide üleriigilise õppekava lisa nr.24, punkt 1.2.1]</ref>, mis vastab pigem ingliskeelses Vikipeedias artiklis "[[:en:Aspect of music]]" määratletud mõiste sisule ning on muusikalise parameetri mõistest tähenduselt laiem, sest lisaks muusikalistele parameetritele kui muutujatele on selle alla koondatud ka muusikalised objektid (näiteks [[meloodia]]).
35. rida:
Seriaalse muusika algusaegadel räägiti muusikalise materjali olulistest suurustest ka sõna "dimensioon" abil. Näiteks [[Karlheinz Stockhausen]] kirjutab oma Tekstide I kõites teose "[[Kontrapunktid kümnele instrumendile]]" kohta: "Tegelikult on selles teoses kontrapunkteeritud kõlalisi dimensioone, mida nimetatakse ka "parameetriteks", ja nimelt piiritletud neljadimensionaalses ruumis: vältused (kestused), kõrgused (sagedused), valjused (helitugevus), lainekujud (tämbrid)" (''Im eigentlichen Sinne kontra-punktiert werden in diesem Werk die Klangdimensionen, auch, 'Parameter' genannt, und zwar im umschriebenen vierdimensionalen Raum: Längen (Dauern), Höhen (Frequenzen), Volumina (Lautstärken), Schwingugsformen (Klangfarben)'')<ref>Stockhausen, Karlheinz: Texte, Bd. I, 37</ref>
Kuigi päris algselt kasutati muusikalise parameetri mõistet eelkõige elektroonilise muusika kontekstis – Ernst Křenek mainib oma artiklis "Bereich über Versuche in total determinierter Musik"<ref>Křenek, Ernst 1958: "Bereich über Versuche in total determinierter Musik" seeriaväljaandes Darmstädter Beiträge zur neuen Musik I, Mainz, 1958, 20</ref>, et "totaalselt ette ära määratud muusikas" seisneb kompositsiooniline lähteülesanne selles, et "reguleerida /.../ kõiki muusika aspekte ('parameetreid', nagu ütlevad elektroonikud)"
==Pierre Schaeffer ja kompleksse "kõlafenomeni" määratlemine mitut parameetrit ühendava referentstasandi abil==
53. rida:
==Henri Pousseur ja kompleksse helistruktuuri parameetrid==
Kuna seriaalset meetodit hakati lisaks punktmuusika loomisele kasutama ka kompleksseid helistruktuure sisaldavate [[grupikompositsioon]]ide (saksa keeles ''Gruppenkomposition'') loomisel, laienes ka ka uute kasutusele võetavate muusikaliste parameetrite kaudu muusikalise parameetri mõiste maht. Selle protsessi näiteks on Henri Pousseuri artikkel "Metoodikast", mis ilmus Die Reihe III numbris "Muusikaline käsitöö" (Pousseur 1957:
Esimest osa "Variations I" nimetab Pousseur materjali ettevalmistuseks kuues "parameeter-dimensioonis", mille abil kontrollitakse helide gruppe kui teose struktuurikomponente, "struktuurirakke" (''Strukturzelle''). Nendeks kuueks parameetriks on:
60. rida:
:3. dünaamika
:4. morfoloogilise käitumise tüübid: kui näiteks helid, mille algused paiknevad ajaliselt lähestikku, üksteise otsa kuhjuvad, tekib küll mulje polüfoonilise tiheduse kasvust, kuid suhteliselt aeglasest tempost. Seevastu tekitavad stakaatohelid isegi, kui nad on üksteisest suhteliselt pikkade pausidega eraldatud, mulje teatud närvilisusest, kõlasündmuse kiirest üleminekust minimaalse, nullile läheneva polüfoonilise tiheduseni.
:5. kronomeetriline tihedus, mida võib defineerida kui elementide
:6. polüfooniline tihedus, millel võib olla mitmeid aspekte ja mida võib käsitleda stuktuuri liigendavate kihtide või ka üksiku akordi helide arvu kaudu
77. rida:
Muusikalise parameetri mõiste juurdumine toimus eelkõige uute parameetrite tormilise kasutuselevõtu kaudu. Näiteks Mauricio Kagel formuleerib 1959. aastal idee klasterite kohandamisest seriaalse meetodiga ning pakub välja klastri laiuse parameetri.
Karlheinz Stockhausen hakkab 1970ndatel tegelema muusikateatri erinevate vormidega ning kohandab seriaalset meetodit teatrielementide organiseerimisel. Näiteks teoses "Inori. Palved ühele või kahele solistile ja orkestrile" ("Inori. Anbetungen für 1 oder 2 Solisten und Orchester",
==Muusikalise parameetri mõiste mahu muutumine: füüsikalisest suurusest muusikalise protsessi valdkonnaks==
Koos heliloojate huvi ja tähelepanu suundumisega üksikult helilt komplekssetele helistruktuuridele ning muusika seostele teiste kunstivaldkondadega toimunud uute muusikaliste parameetrite kasutuselevõtt muutis paratamatult ka muusikalise parameetri mõiste mahtu: muusikalist parameetrit ei mõistetud enam mitte ainult üksiku heli füüsikalise suurusena, vaid kogu muusikalise struktuuri kõlalisi omadusi piiritleva valdkonnana. Sellist muutust panid 1966. aastal tähele Carl Dahlhaus ja Ulrich Dibelius. Dahlhaus (1966:44)<ref>Dahlhaus, Carl 1966: Form in der neuen Musik, Darmstädter Beiträge zur Neuen Musik X, Mainz</ref> kirjutab, et "väljend [parameeter], mis iseloomustab helisündmuse füüsikalist korrelaati, on kantud üle helisündmusele endale" ning Dibelius (1966:337)<ref>Dibelius, Ulrich 1966: Moderne Musik
Nii muutus muusikaline parameeter "objektiivselt mõistetavatest füüsikalistest vaatlusandmetest nagu sagedus, amplituud, kestus, heli spekter /.../ akustilisteks nähtusteks /.../, mida on võimalik tuletada taju ja kujutluse abil: näiteks helikõrgus, helivältus, tämber, helitugevus, register, artikulatsioon" (Gieseler 1975:33)<ref>Gieseler, Walter 1975: Composition im 20. Jahrhundert, Celle</ref>
94. rida:
Arvutimuusika praktikast pärineb ka vajadus muusikalisi parameetreid olulisuse järjekorda seada ning sellest tulenevalt nö "põhiparameetri" mõiste. [[Gottfried Michael Koenig]] nimetab 1969. aastal põhiparameetriks programmi iga sellist suurust, mille mõju on muusikalisele struktuurile kõige tugevam ja karakteersem ja mis oma muusikalise toime tõttu teised muusikalised parameetrid allutab: "Me võime parameetrit, mis panustab [muusikalise struktuuri] karkaterisse kõige enam, nimetada põhiparameetriks (näiteks teiste, aeglasemate lõikudega võrreldes "väga kiiresti" või "ainult kõrged helid" vms) ning tõdeda, et teised omavahel sõltuvad parameetrid on oma tähtsuse järjekorras struktuuri omadustele pingeritta asetatavad. Sellega peetakse silmas, et kui REGISTER on põhiparameeter ning struktuuri karakteriseerimiseks kasutada ainult kõrgeid helisid, on kaasatud vaid sellised insrtumendid, mis sellesse registrisse ulatuvad ning madalad instrumendid on seega välistatud. Ning vastupidi: kui põhiparameetriks on TÄMBER ning välja on valitud teatud instrumentide rühmad, võime me töötada üksnes nendes registrites, mis nendele instrumentidele on kättesaadavad /.../" (Koenig 1969:88)<ref>Koenig, Gottfried Michael 1969: "Computer-Verwendung in Kompositionsprozessen", in "Musik auf der Flucht vor sich selbst", hg. von Ulrich Dibelius</ref>
[[Clarence Barlow]] kasutas oma teose "ço-gluotobüsişletmesi" (
*Neli keskset parameetrit, mida võib ka omavahel ühendada:
:1. MEETRILINE VÄLJATUGEVUS (''METRISCHE FELDSTÄRKE''), sama kui meetriline muutumatus. Kõrgeks väljatugevuseks vajalik korduv meetrum, väljatugevus langeb, kui meetrum muutub ebaregulaarseks.
:2. HARMOONILINE VÄLJATUGEVUS (''HARMONISCHE FELDSTÄRKE''): mida rohkem helisid on valitud tonaalse keskme suhtes positiivsed (konsoneerivad), seda tonaalsem on muusika. Barlow arendas tonaalsuse määramiseks valemi, mis annab näiteks kvindi (2:3) jaoks väärtuse +0,273 ning kvardi (3:4) jaoks väärtuse
:3. RÜTMILINE SILEDUS (''RHYTHMISCHE GLÄTTE'') reguleerib sünkopeerituse määra.
:4. MELOODILINE SILEDUS (''MELODISCHE GLÄTTE''), mida on võimalik kontrollida helide vaheliste hüpete intervalli abil: mida väiksemad on hüpped, seda siledam on meloodika
105. rida:
:1. AKORDILINE TIHEDUS (''AKKORDISCHE DICHTE'') vahemikus üks kuni neli heli akordis
:2. ATAKKIDE TIHEDUS (''ANSCHLAGSDICHTE'') vahemikus üks kuni neli atakki meelevaldselt valitud kestuse 135/256 sek kohta.
:3. DÜNAAMIKA (''DYNAMIK'') väärtustega vahemikus ''piano''
:4. ARTIKULATSIOON (''ARTIKULATION'') vahemikus ''legato''
==Muusikalise parameetri mõiste tänapäeval==
120. rida:
[[The New Grove Dictionary of Music and Musicians]] veebiväljaandes Oxford Music Online / Grove Music Online[http://www.oxfordmusiconline.com] määratlevad [[Paul Lansky]] ja [[George Perle]] muusikalist parameetrit kui algselt matemaatika mõistet, mis muusikas tähistas heli 'dimensiooni': selle kõrgust, valjust, vältust (kestust), rütmi ning (vasturääkivalt) ka tämbrit. Seriaalse meetodi kontekstis tekkis muusikalise parameetri mõiste siis, kui heliloojad hakkasid erinevates muusika aspektides looma seeriaid. Muusikaterminoloogiasse toodi sel ajal nii mitmeidki matemaatika mõisted, kuid muusikalise parameetri mõiste puhul on keeruline tuvastada, kuidas on selle kasutamine muusikas seotud matemaatilise tähenduse interpretatsiooniga. Funktsioonidega tegelevas matemaatikas on parameeter üldiselt '''''konstant''''' (''In the mathematics of functions a parameter generally is a constant'') [sic!?, parameeter on muutuja, mitte konstant?], mida on võimalik määrata erinevate väärtuste abil. Kui sünteesitud muusikas on heli teatud parameetreid lihtne määratleda, siis vähem kvantiseeritavates muusikavaldkondades muutub selle mõiste tähendus eksitavaks. Teise seisukoha järgi on muusikaline parameeter kohaldatud füüsika mõistest ning tähistab ükskõik millist kompositsioonilist muutujat, näiteks helikõrgust, heli kestust, instrumentatsiooni, helivaljust. Termin võeti kasutusele 1950ndate alguses, kui Boulez, Stockhausen ja teised allutasid võimalikult kõik muusikalised parameetrid seriaalsele kontrollile.
Saksakeelses muusika üldentsüklopeedias [[Die Musik in Geschichte und Gegenwart]] MGG ei ole parameetri mõiste pälvinud omaette artiklit. Parameetri mõiste määratlust kohtame [[Hermann Danuser]]i koostatud artiklis "Neue Musik" (MGG 7: 96): "Erinevalt anglosaksi keelekasutusest, kus ''serial composition'' tähendab igat liiki ridadel põhinevat kompositsiooni
Parameetri justkui iseenesest selget mõistet kasutab ka [[Rudolf Frisius]] oma entsüklopeediaartklis "Seriaalne muusika" (''Serielle Musik'') (MGG 1998:
[[Eckehard Kiem]] defineerib muusika üldentsüklopeedias "Das neue Lexikon der Musik" artiklis "Parameter" parameetri mõistet matemaatikas ja teistes valdkondades "mõõdetavate suurustena, mille abil suure terviku üksikelemendid on omavahel võrreldavad" (''messbare Grössen, durch die einzelne Elemente einer grösseren Gesamtheit miteinander vergleichbar sind''). Muusikas esineb parameetri mõiste esimest korda 1940ndatel ja tähendab matemaatikast ülekantud tähenduses algselt erinevaid täpselt mõõdetavaid "osamomente" (''Teilmoment'') nagu helisagedust (''Frequenz''), ülemhelispktrit (''Obertonspektrum'') ja amplituudi (''Amplitude''). Algselt kasutatakse muusikalise parameetri mõistet muusikateoreetilistes ja -teaduslikes tekstides tihedas seoses 1950ndate alguses tekkinud muusika seriaalse kompositsiooni- ja analüüsimeetodiga. Sisuliselt laiendatuna hakkas parameetri mõiste tähistama kõiki eraldatavaid ja komponeeritavaid muusikalisi üksikvaldkondi nagu näiteks helikõrgust, helivältust (''Tondauer''), artikulatsiooni ja tämbrit. Veelgi hiljem kasutati parameetri mõistet muusika kõige erievamatel tasanditel asuvate rühmade (''Gruppen'') ja struktuuride omaduste (''Merkmal'') tähistamiseks: näiteks staatiline või arenev tüüp (''statischer oder entwickelnder Typus''), erinevad tihedused (''unterschiedliche Dichte''), pidevus või katkelisus ehk kontinuiteet või diskontinuiteet (''Kontinuität oder Diskontinuität''), kompositsiooniline fikseeritus või avatus (''kompositorische Fixierung oder Offenheit''). Sellist muusikaliste koostisosade kompositsioonilist eraldi kasutatavust ja iseseisvumist on seriaalse muusika olulisemate esindajate Karlheinz Stockhauseni ja Pierre Boulezi poolt omistatud ka Anton Weberni hilisemale loomingule. Sellest hoolimata on Kiemi meelest tänapäeval vahel rakendatav mitteajalooline parameetriline lähenemine serialismieelsele muusikale siiski problemaatiline (Kiem 1996: 587)<ref>Kiem, Eckehard 1996. Artikkel ''Parameter''. Das neue Lexikon der Musik. Bd. 3. Weimar: Verlag J. B. Metzler.</ref>
133. rida:
# Muusikalised parameetrid võivad kuuluda ainult või ühtaegu muusikalise stuktuuri kategooriate, füüsikaliste suuruste või tajukategooriate hulka.
# Strasbourgi Akadeemia (''Académie de Strasbourg'') muusikapedagoogika üliõpilastele suunatud õpetuse kohaselt[http://www.acstrasbourg.fr/sections/enseignements/secondaire/pedagogie/les_disciplines/education_musicale/ecouter/une_demarche/espace_temps_coule/view] on muusikalised parameetrid jaotatud [[ruum]]i, [[aeg|aja]], [[tämber|tämbri]] ja [[vorm (muusika)|vormi]] valdkonda:
::
::
::
::
==Primaarsed parameetrid==
216. rida:
Inimhääle tekitamise võtted:
*Õhuvoo omaduste muutmine:
**õhuvoo olemasolu (inglise keeles ''lunged'')
**õhuvoo suund ([[inglise keel]]es ''airflow''): väljuv (inglise keeles ''egressiv'') ja sisenev (inglise keeles ''ingressiv'') õhuvoog
**ainult õhuvoo enda poolt tekitatud heli tämber
240. rida:
**vibraato: vibrato ordinario, senza vibrato/non vibrato, vibrato molto
**häälestuse muutmine
**lisaefektid: koputada sõrmega/sõrmeküünega [[pillikeel|keelte]]/[[kõlakast|korpuse]] pihta, koputada puust/vildist/kummist/meltallist/plastikust esemega keelte/korpuse pihta, [[plektrum]]i või löökpillinuiade kasutamine <ref name="Gieseler 1975"/> <ref name="Gieseler 1985">Gieseler, Walter; Lombardi, Luca; Weyer, Rolf-Dieter 1985: Instrumentation in der Musik des 20.Jahrhunderts: Akustik,Instrumente,Zusammenwirken. Celle: Moeck Verlag, lk
======Klahvpill======
247. rida:
***[[klaviatuur]]: ordinario, [[glissando]] valgetel/mustadel klahvidel, [[klaster]], klaster-glissando, resonantshelid
***keeled: näppides, battuto, glissando, flažoletid, summutamine sõrmega, mäng erinevast materjalist nuiadega (vilt, puu, plastik, metall)
***prepareerimine: a) metallpoldid, kruvid, mutrid, mündid; kummiribad ja kummikiilud; kõva plastik; puutikud, puukiilud; vildiribad, vildikiilud; paber
***pedaal: con pedale, senza pedale, tre corde, una corda <ref name="Gieseler 1985"/>.
**[[cembalo]]
306. rida:
*kajavus: kajavuse puudumine (stuudio), vähene kaja (väike tuba), keskmine kaja (koridor, vannituba), suur kaja (saal, kirik)
*kronomeetriline tihedus või impulsitihedus (''impulsdichte'', Karkoschka 1974:644–664)
*[[meetrum]]: püsiv
*[[sünkoop|sünkopeeritus]]
*[[tempo (muusika)|tempo]]: aeglane
===Subjektiivsed===
*eristatavuse kvaliteet: kuuldav
*[[faktuur (muusika)|faktuuri]] kvaliteet
**punkti jõuväljas
**lihtne
**läbipaistev – läbipaistmatu
**hõre
*[[harmoonia]] kvaliteet: [[tonaalsus|tonaalne]]
*[[heli]] kvaliteet: [[müra]]
*helipinna kvaliteet: sile
*helisündmuse kvaliteet: verbaalselt määratletav
*helitugevuse muutumise tüüp: järk-järguline
*karakteri kvaliteet: ere
*karakteri tüüp: kerge, lõbus, ülemeelik, bravuurne, tormakas, äge, metsik, ärritunud, vihane, tige, raevunud, kurb, masendunud, melanhoolne, nostalgiline, pehme, asjalik, täpne, kuiv, terav
*liikumine: pingestav (kiire liikumine; kasvav impulsiivsus; rangelt meetriline pulss; ebaregulaarne, hakitud rütm) – lõdvestav (aeglane liikumine; kahanev impulsiivsus; määramatu meetriline pulss; tasane, sujuv rütm) <ref name="Brindle"/>.
*[[meloodia]] kvaliteet: sile
*[[polüfoonia|polüfooniline]] tihedus
*seisund: staatiline
* [[muusikastiil|stiil]]: [[gregoriaanika]], [[Notre Dame'i koolkond|Notre Dame]], [[madrigal]], [[barokk (muusika)|barokk]], [[klassitsism (muusika)|klassitsism]], [[romantism (muusika)|romantism]], [[impressionism (muusika)|impressionism]], [[ekspressionism (muusika)|ekspressionism]], [[uus-asjalikkus (muusika)|uus-asjalikkus]], [[neoklassitsism (muusika)|neoklassitsism]], kollektiivne ekspressionism, püäntillism, [[minimalism (muusika)|minimalism]], uus-lihtsus, neoromantism
*vormi kvaliteet: etapiline
==Vaata ka==
347. rida:
*Blumröder, Christoph von 1984: Gruppe, Gruppenkomposition. Handwörterbuch der musikalischen Terminologie, seit 1971. Hsg. Hans Heinrich Eggebrecht. Stuttgart: Franz Steiner Verlag
*Blumröder, Christoph von 1985: Serielle Musik. Handwörterbuch der musikalischen Terminologie, seit 1971. Hsg. Hans Heinrich Eggebrecht. Stuttgart: Franz Steiner Verlag
*Burghauser, Jarmil
*Castrén, Marcus 1991: Sarjallisuus. Klang
*Cope, David H. 1976: New Directions in Music, Glossary of Terms: s.v. "parameter", Dubuque, Iowa
*Cope, David H. 1977: New Music Composition. New York, London: Schirmer Books, A Division of Macmillan Publishing Co., Inc.
356. rida:
*Flebel, Reinhard 1978: Musik für zwei Klaviere seit 1950 als Spiegel der Kompositionstechnik. Herrenberg: Musikverlag Döring GmbH MD 07 12
*Frobenius, Wolf 1978: Momentum, instans, Augenblick. Handwörterbuch der musikalischen Terminologie, seit 1971. Hsg. Hans Heinrich Eggebrecht. Stuttgart: Franz Steiner Verlag
*Grabócz, Márta 1993: La musique contemporaine finlandaise: conception gestuelle de la macrostructure Saariaho et Lindberg. Les Cahiers du CIREM (Centre International de Recherches en Esthétique Musicale) No.26-27 “Musique et geste”. Tours: Publications de l’Université de Tours,
*Griffiths, Paul 1980: Serialism. The New Grove Dictionary of Music and Musicians 1980, edited by Stanley Sadie. London: Macmillan Publishers Limited
*Heininen, Paavo 1992: Sävellyksen opetus. Sävellys ja musiikinteoria 2/1992. Sibelius-Akatemian sävellyksen ja musiikinteorian osaston julkaisu. Helsinki.
*Heininen, Paavo 1998: Sarjallisuus. Sävellys ja musiikinteoria 2/1998. Sibelius-Akatemian sävellyksen ja musiikinteorian osaston julkaisu. Helsinki.
*Hämeenniemi, Eero 1982: ABO
*Häusler, J. 1969: Musik im 20. Jahrhundert. Bremen
*Jelinek, Hanns 1952: Anleitung zur Zwölftonkomposition I ja II. Wien: Universal-Edition A.G.
366. rida:
* Karkoschka, Erhard 1974: Neue Methoden der musikalischen Analyse und einige Anwendungen auf spätere Instrumentalwerke von Karl Marx (1967). Zur musikalischen Analyse. Hrsg. Gerhard Schumacher, Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft
*Krenek, Ernst 1940: Studies in Counterpoint, Based on the Twelwe-Tone Technique. New York: G.Schirmer, Inc.
*Lewinski, Wolf-Eberhard von 1958: Giselher Klebe. Die Reihe IV. Wien: Universal Edition A.G.,
*Ligeti, György 1958: Pierre Boulez, Die Reihe IV. Wien: Universal Edition A.G.,
*Otonkoski, Lauri 1991: Sanastoa. Klang
*Perle, George 1962: Serial Composition and Atonality, An Introduction to the Music of Schoenberg, Berg and Webern. 5th Edition 1981. Berkeley, Los Angeles, London: University of California Press
*Perle, George; Lansky, Paul 1980: Twelve-note composition. The New Grove Dictionary of Music and Musicians 1980, edited by Stanley Sadie. London: Macmillan Publishers Limited
*Pohjannoro, Hannu 1995: Opus 13
*Reith, D. 1981: Formalisierte Musik kogumikus Reflexionen über Musik heute, v.a W.Gruhn. Mainz
*Siegele, U. 1972: Entwurf einer Musikgeschichte der sechziger Jahre, in: Die Musik der sechziger Jahre, Veröff. d. Inst. für Neue Musik und Musikerziehung Darmstadt XII. Mainz
|