Tumeaine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Joosep.pata (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
47. rida:
 
== Tumeainet otsivad eksperimendid ==
[[Pilt:Cryostat_big.jpg|thumb|right|CRESST-kollaboratsiooni tumeaine otsese detekteerimise detektor, mis asub Itaalias [[Gran Sasso]]s. Allikas: CRESST-kollaboratsioon]]
Tumeaineteooriate vastuvõetavuse kriteeriumiks on mõõdetavate tulemuste andmine, st. peab olema võimalik konstrueerida teooriat kontrolliv eksperiment, mis võimaldaks teooriat kas ümber lükata või mingites piirides kinnitada. Tumeainet otsivaid eksperimente on palju, kuid need võib jaotada üldiselt kaheks – tumeaineosakeste hajumine tuumadelt toimub kas eksperimentaalseadmes, n-ö otsene detekteerimine, või toimub see mõnes Universumi osas, mida vaadeldaks tundlike teleskoopide abil astronoomiliselt, n-ö kaudne detekteerimine.
 
=== Otsene detekteerimine ===
 
Praeguse arusaama kohaselt võivad massiivsed, nõrgalt vastastikmõjustuvad osakesed e. WIMPid hajuda nõrga mõju tagajärjel aatomituumadelt ning seda on võimalik mõõta. Tumeaineosakesed paiknevad teatava kontsentratsiooniga ka Maa lähiümbruses ning kui on teada tumeaineosakese ristlõige tuumadelt hajumiseks, on võimalik hajumisi loendades leida tumeaine tihedus Maa lähedal. Otsese detekteerimise eksperimente on põhiliselt kaht tüüpi: [[krüogeenika|krüogeensed]] kristalldetektorid nagu [[CDMS]], [[CRESST]], [[EDELWEISS]], [[DAMA]] ning massiivsed veeldatud [[väärisgaas]]idel põhinevad detektorid nagu [[XENON]], [[ZEPLIN]] ja [[ArDM]]. <ref>R. Bernabei et al "[http://arxiv.org/abs/0806.0011v2 Liquid Noble gases for Dark Matter searches:a synoptic survey.]"</ref> Nõrgalt interakteeruvaid osakesi on võimalik luua [[osakestekiirendi]]tes ja seeläbi neid ka detekteerida, vastavaid eksperimente viiakse läbi [[CERN]]i kiirendis [[LHC]].