Sünkroonmootor: erinevus redaktsioonide vahel

::: <math> n_0 = {60f_1\over p}\ p/min\qquad \omega_0 = {2\pi f_1\over p}\ s^-1 </math>

 

Sünkroonmootori lihtsustatud vektordiagramm ja momendi-nurgatunnusjoon on näidatud ''joonisel 3''. Vektordiagrammil näidatud staatorimähise elektromotoorjõu ja võrgupinge vektorite vaheline nurk on ühtlasi masina koormusnurk, millest sõltub masina poolt tekitatav moment. Koormusnurga suurenemisel üle &pi;/2 hakkab moment vähenema. See nurk on mootori stabiilsuspiiriks. Suurel koormusel ei suuda mootor enam tasakaalustada koormusmomenti ning mootor langeb sünkronismist välja. Selleks et normaaltalituses oleks mootoril teatav momendivaru, valitakse tavalselt sünkroonmootorite puhul nimitalitusele vastav koormusnurk suhteliselt väike (alla &pi;/4).

 

<!--[[Pilt:Tuleb 4 päeva pärast.png|pisi|''Joonis 4''. Sünkroonmootori mehaaniline tunnusjoon 1 ja asünkroonmähise momendikõver 2]]-->

 

Ergutusmähisega sünkroonmootorit iseloomustavad nn U-kõverad ehk staatorivoolu sõltuvus ergutusvoolust. Kõveratel on olemas miinimum punkt, milles saatorivool on sama võimsuse juures kõige väiksem. Selles punktis tarbib masin aktiivvõimsust. Ergutusvoolu vähendamisek ehk alaergutamisel tarbib sünkroonmootor võrgust pingest mahajäävat ehk induktiivse iseloomuga voolu, üleergutamisel aga pingest etteruttavat ehk mahtuvusliku iseloomuga voolu. Seega saab ergutusvoolu reguleerimisega muuta võrgust tarbitavat reaktiivenergiat.