Erinevus lehekülje "Rahvusvaheline organisatsioon" redaktsioonide vahel

 
Üldjuhul valitsustevälised organisatsioonid oma kulud liikmete sissemaksetest, majandustegevusest saadud tuludest ja/või annetustest. Vahel osutab ka riik finantsabi. Eestis puuduvad siiani andmed, mis kajastaksid INGO-de (nn kolmanda sektori) rahastamise ja muu majandustegevuse tegelikku mahtu. Küsitluste ning eelarvestatistika kaudu on siiski võimalik teha kaudseid järeldusi suurusjärkude kohta. Heategevuslikku annetamist 1996. aastal uurinud Jüri Kruusvall hindas Eesti saja suurima ettevõtte rahaliste annetuste mahtu umbes 23 miljonile kroonile. Samas läksid need annetused suures osas valdkondadesse, kus põhirolli täidavad kas väljapaistvad üksikisikud (tippsport, kõrgkultuur) või avaliku võimu institutsioonid (haridus, koolitus; tervishoid; korrakaitse). Seega kulub ainult osa, arvatavalt väiksem osa, nimetatud summast INGO-de rahastamisele. Teisalt on teiste, väiksemate ettevõtete arv ja seega ka potentsiaalne annetamisvõime üpris suur, kuid INGO-de rahastamise seisukohast on see veel seni läbiuurimata teema.
Valitsusväliste organisatsioonide endi andmetel ei ole aga kõige suuremaks tulude allikaks ei riik, kohalikud omavalitsused ega erasektor. Ka osutub välismaine rahastamine ootamatult väheste organisatsioonide jaoks oluliseks. 2001. aasta uurimus kinnitab, et välismaine rahastamine on ainult harvade organisatsioonide jaoks väga tähtis. Kõige olulisemaks tuluallikaks on antud uurimuse põhjal liikmemaksud, teiseks riigi ja kohalike omavalitsuste toetused. <ref>Mikko Lagerspetz: [http://www.kogu.ee/public/eia2011/EIA_2011.pdf] Eesti inimarengu aruanne 2010/2011<references/>
 
==Vaata ka==
Anonüümne kasutaja