Digitaal-analoogmuundur: erinevus redaktsioonide vahel

Näitab, kui palju väljundi [[intensiivsus]]e astmeid suudab digitaal-analoogmuundur väljastada. Tavaliselt näitab resolutsiooni ära muunduri ribalaius bittides. Resolutsioon on kahe aste [[ribalaius]]est, näitelks 24-bitisel muunduril on 2²⁴=16777000, 8-bitisel muunduril on 2^⁸ ehk 256 erinevat väljundinivoo väärtust.

Tavalise CD standardsämplimissagedus on 44,1 kHz, seetõttu on laialt levinud just sellise sämplimissagedusega muusika meedia ja digitaal-analoogmuundurid muusika töötlemiseks reeglina töötavad sellel sagedusel või kordistavad sämplimissagedust üles enda sisemisele töösagedusele, kui see on kõrgem, kui 44.1kHz,1 kHz või kordistavad oma töösageduse maha (mahasämplimine). Tänapäeval enam madalama sämplimissagedusega kui 44,1 kHz audio digitaal-analoogmuundurit komertskasutusest ei leia, seega muunduri sisemist ülessämplimist pole üldiselt muunduri sisemuses vaja, üldjuhul annaks see ka halva tulemuse suurenenud mürataseme tõttu.

Siiski leidub juba palju muusika meediat, mis on DVD standardse sämplimissagedusega 48 kHz. Selleks, et mitte jääda hätta suurema sagedusega muusikapaladega, valmistatakse helikaartide digitaal-analoogmuundurid tavaliselt võimelised saavutama sämplimissagedust 88,1 kHz või 96 kHz (viimane on rohkem levinud). Kõrgemalt sageduselt mahasämplimine ei too kaasa olulist müra suurenemist ja info kadu.

Tavaliselt mõõdetakse digitaal-analoogmuunduri väljundist kogu harmoonilistharmoonilise moonutustmoonutuse ([[harmooniline moonutus]]) ja [[müra]] summat ([[THD+N]]). Üldiselt esitatakse sellise müra summa väärtus [[intensiivsuse]] protsendina kogu signaali intensiivsusest. Kogumüra osakaal on väga oluline hoida madal, kui väljuv signaal on väikese võimsusega.

Müra ilma signaalita käsitletakse tavaliselt, kui müra [[nulltase]]t (noise floor), mis on ühtlasi väikseim müra intensiivsus digitaal-analoogmuunduri töötamise ajal tema väljundis.

Pulsi-kood moduleerimismeetodi rakendamisel saadakse iga bittibiti kohta 6 dB väljundiamplituudi kasvu (peaaegu täpselt kaks korda suurem täpsus või võimsus). Seega kõige tüüpilisem digitaalne heliallikas 16-bitise resolutsiooniga annab teoreetiliselt kuni 96 dB dünaamilise ulatuse. Praktikas aga tavaliselt seda teoreetilist väärtust ei saada. Seda eelkõige põhjusel, et näiteks helikaardis mõõdetakse väljundit pärast mingisugust eelvõimendust, mis lisab nullmürale oma osa. Teine levinud tehnika, mis vähendab dünaamilist ulatust, on diitering (inglise keeles: ''dither''), ehk meelega lisatud müra, eesmärgiga vähendada [[kvantimisviga]].