Dream Theater: erinevus redaktsioonide vahel

Ansambli ajalugu sai alguse [[1985]]. aastal, kui basskitarrist John Myung ja kitarrist John Petrucci tutvusid Berklee kolledžis õppides trummar Mike Portnoyga. Kolmekesi moodustati "Majesty"-nimeline trio. Kõik kolm hindasid kõrgelt selliste bändide nagu [[Rush]]i ja [[Iron Maiden]]i loomingut, mistõttu kaverdati palju nende loomingut. 1986. aastal liitusid trioga Petrucci sõber [[Kevin Moore]], kes hakkas mängima klahvpille ja laulja Chris Collins. Sellest perioodist on pärit niinimetatud Majesty demod, millest mõned lood on uuemas kuues jõudnud ka ''live''-kontserditekontsertide palavalikusselugudevalikusse. Tõelise eduni jõuti alles [[1992]]. aasta albumiga "Images and Words", mille üks lugu "[[Pull Me Under]]" sai tuntuks [[MTV]]s ja seda mängiti pikka aega [[raadio]]s.

Aastal [[1994]]. anti välja album "Awake", mis esineslõi läbi sama hästi, kui eelmine album ning saavutas ka suurt edu. Siis vapustas aga oma ootamatu lahkumisega bändi klahvpillimängija [[Kevin Moore]], kes soovis oma loomingule pühenduda.

Dream Theater soovis ka oma lugusid turneedel mängida ning seetõttu tuli kiiresti leida klahvpillimängija. Bändi kutsuti ka Jordan Rudessi, kes keeldus, sest talle ei oleks sobinud pikad tuuritamised. Dream Theater oli väga pettunud ja siis kutsuti bändi oma endine kolledžikaaslane Derek Sherinian. Peale tuuri lõppu sai SherininianistSherinianist lõplikult ansambli liige.

[[1995]]. aastal kirjutasid ansambli liikmed valmis uue 20-minutilise singli "A Change of Seasons" ning aastatel [[1996]]–[[1997]] tegeleti järgmise albumiga "Falling Into Infinity". See album oli teistsugune, sest nende plaadifirma [[EastWest]] juhtkond oli just vahetunud ning uus juhtkond soovis, et nad kirjutaksid "raadiosõbralikku" muusikat. Appi kutsuti produtsent [[Desmond Child]], kes "parandas" lugude sõnu. Kuigi väljastatud lood olid progressiivse kõlaga, leidusid plaadi pealplaadil lood nagu "Hollow Years" ja "You Not Me", mis tekitasid fännides tunde, nagu oleks alanud bändi loomingus uus ''mainstream'' ajastu. Kokkuvõttes oli album suur pettumus ning ansambli juhtliige Mike Portnoy kaalus tõsiselt grupi laialisaatmist.

1997. aastal moodustas Mike Portnoy [[Magna Chart Records]]'i palvel ''[[supergroup]]''<nowiki>'i</nowiki> [[Liquid Tension Experiment]], mille liikmeteks said trummidel tema trummidelise, John Petrucci kitarril, [[Tony Levin]] basskitarril ja Jordan Rudess klahvpillidel. Sellest bändist sai meedium, mille kaudu Portnoy ja Petrucci kutsusid Rudessi uuesti oma bändi. Peale pikka mõtlemist nõustus Rudess [[1999]]. aastal nõustus pakkumisega. Järgmiseks hakati kirjutama fännide poolt kaua nõutud järge "Images and WordsiWords"'i loole "[[Metropolis Pt 1: The Miracle and the Sleeper|Metropolis Pt 1]]". Valmis kirjutati terve [[kontseptalbum]], mille teemad keerlesid armastuse, taassünni, mõrva ja reetmise ümber. Plaadi nimeks sai "Metropolis Pt 2: Scenes from a Memory". Kuigi plaat jõudis vaid 73. kohani Ameerika edetabelites, võis bänd rõõmuga tähistada enda taassündi, sest nende fännid võtsid selle plaadi rõõmupisaratega vastu. [[2000]]. aastal anti välja ''live'' DVD "[[Metropolis 2000: Scenes from New York ]]". [[2001]]. aastal anti välja ''live'' plaat "[[Live Scenes from New York]]", millel olid kõik neljatunnise kontserdi palad.

[[2002]]. aastal sisenesid ansambli liikmed taas stuudiosse, et uut materjali välja mõeldatöötada. Nende plaadifirma loal kirjutati topeltalbumduubelalbum, mille esimelesimesel plaadil oli viis lugu ja teine plaat koosnes 42-minutilisest kuueosalisest muusikapalast. Terve albumi nimeks sai "[[Six Degrees of Inner Turbulence]]". Kriitikud ja fännid hindasid ka seda plaati ning plaat ise müüs ka väga hästi. Sellele järgnes pooleteiseaastanepooleteistaastane turnee, mille jooksul esitati lisaks oma loomingule ka [[Iron Maiden]]i ja [[Metallica]] loomingut.

[[2003]]. aasta keskel asuti töötama järgmise plaadi "[[Train of Thought]]" kallal, kusjuures samaaegselt tuuritati koos [[Queensrÿche]]'i ja [[Fates Warning]]uga'iga. See plaat oli suuresti inspireeritud Metallica loomingust ning seetõttu mõjutas Metallica [[heavy metal]] selle plaadi muusikalist stiili raskemas ja tumedamas suunas. Kuigi kriitikud hindasid plaadiplaati suurepäraseks, olid osad vanema loomingu fännid pettunud, sest olid lootnud kuulda eelmiste albumite stiilis muusikat. Sellegipoolest leidis Dream Theater endale uusi fänne ja laiendas oma mõju. [[2004]]. aastal esineti [[Tokyo]]s Budokani saalis ning aasta lõpus antigi välja ''live'' DVD [[Live at Budokan]], millel leidus lisaks viimasele plaadile ka vanemat loomingut ja "kulisside taga" materjali.

[[2005]]. aastal anti välja "[[Octavarium]]", mis tähistas järjekordset uut suunasuunda nende loomingus. Väga palju oli sellel plaadil U2 ja Coldplay mõjutusi, kuid leidus ka pikki ja eepilisemaid lugusid. Bändi kitarrist John Petrucci on öelnud, et peab seda plaati nende parimaks loominguks. Kaks aastat kestis ka ansambli turnee ning [[29. august]]il [[2006]]. aastal anti välja bändi asutamisest 20 aasta möödumise bändi asutamisest tähistadestähistamiseks ''live'' DVD ja CD "[[Score]], kus gruppi saatis esimest korda nende karjääri jooksul orkester.

[[2007]]. aastal [[5. juuni]]l anti välja "[[Systematic Chaos]]", mida promoti võimalikult palju ning seda saatis ka edu, sest sellest sai nende kõige kõrgema edetabelikoha saavutanud plaat. Tolle plaadi looming sai palju mõjutusi koomiksitest, poliitikast ja mütoloogiast. Järgnes järjekordne turnee, mis viis neid esimest korda ka Austraaliasse ning mis kestab tänaseni. Sel aastal anti ka välja ka nende suurkogumik "[[Greatest Hit (...and 21 Other Pretty Cool Songs)]]".

[[2011]. aasta jaanuaris leidsid Dream TheateriTheater'i liikmed end taas stuudiost. Asuti kirjutama materjali uue plaadi jaoks. Aprillis avaldatileiti kolmeosalise dokumentaalprotsessi kaudu uus trummar, kelleks osutus Mike Mangini. Maikuu alguseks on plaadimaterjal valmis ning peaaegu kogu muusika lindistatud.