Kelloggi-Briandi pakt: erinevus redaktsioonide vahel

'''Kellogg-Briandi pakt''' (samuti tuntud kui Pariisi pakt) sõlmiti 27. augustil 1928. aastal, mõistes hukka sõja kui rahvusliku poliitika edendamise vahendi. Paktile kirjutasid alla esindajad 15. riigist – Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Itaalia, Jaapan, Saksamaa, Austraalia, Belgia, Kanada, Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa, India, Iiri Vabariik, Uus-Meremaa, Poola, Lõuna-Aafrika.<ref> Palmowski, Jan. 2008. Kellogg–Briand Pact. A Dictionary of Contemporary World History. http://www.oxfordreference.com/views/ENTRY.html?subview=Main&entry=t46.e1234 (accessed November 14, 2011). </ref>

 

Kellogg-Briandi pakti ratifitseeris kokku 62 riiki. Tulenevalt sanktsioonide puudumisest ei olnud antud pakt efektiivne ning samuti ei leidnud laialdast toetust teiste riikide seas. Näiteks USA senat, ratifitseerides Kellogg-Briandi pakti vaid ühe vastuhäälega, rõhutas enesekaitse õiguse mittepiiramist ning ei leidnud põhjust olla kohustatud võtta kasutusele meetmeid pakti rikkunud osapoolte vastu. Pakt ei andnud rahvusvahelisel areenil ühtegi märkimisväärset panust, kuigi 1929. aastal suudeti lahendada Hiina ja NSVLi vaheline arusaamatus Mandžuuria küsimuses. Kokkuvõttes see pakt osutus mõttetuks, see ilmnes 1931. aastal kui Jaapan tungis Mandžuuriasse, Itaalia Etioopiasse 1935. aastal ja Saksamaa okupeeris Austria 1938. aastal.<ref> Infoplease (2007) "Kellogg-Briand Pact", in: The Columbia Electronic Encyclopedia. Relased by Infoplease, http://www.infoplease.com/ce6/history/A0827317.html#ixzz1daAEtapi (accessed November 14, 2011) </ref>

 

Nimetus Kellogg-Briandi pakt tuleneb antud rahvusvahelise lepingu teksti autoritest: Ameerika ühendriikide välisminister Frank B. Kellogg ja Prantsuse välisminister Aristide Briand.

 

Frank Billings Kellogg (22.12.1856- 21.12.1937) oli jurist, poliitik ja Ameerika Ühendriikide välisminister aastatel 1925-1929. Kellogg-Briandi koostamise eest auhinnati ta 1929. aastal Nobeli rahupreemiaga. Välisministrina oli ta eesmärgiks parandada USA-Mehhiko suhteid ja aidata lahendada kaua kestnud Tacna-Aafrika vastuolu Peruu ja Tšiili vahel.<ref> Kavanagh, Ed Dennis. 2009. Frank Kellogg. A Dictionary of Political Biography. http://www.oxfordreference.com/views/ENTRY.html?subview=Main&entry=t85.e378 (accessed November 14, 2011). </ref>

 

Aristide Briand (28.03.1862–7.03.1932) oli prantsuse riigimees ja peaminister üheteistkümnel korral ning välisminister Kellogg-Briandi pakti sõlmimisel. Ta oli 14. valitsuse liige ning 1926. aastal auhinnati teda Nobeli rahupreemiaga Locarno lepete sõlmimise eest. 1927. aasta juunis tegi ta

 

USA valitsusele ettepaneku sõlmida kahe riigi vaheline rahuleping. Seepeale USA välisminister Frank Kellogg tegi antud ettepanekule täienduse, soovides üldist sõjavastast pakti, mis lõpuks ka sõlmiti. <ref> Palmowski, Jan. 2008. Aristide Briand. A Dictionary of Contemporary World History. http://www.oxfordreference.com/views/ENTRY.html?subview=Main&entry=t46.e323 (accessed November 14, 2011). </ref>

 

USA president Woodrow Wilson asutas 1919. aastal Rahvasteliidu eesmärgiga hoiduda sõjast, kasutades kollektiivkaitset, desarmeerimist ning lahendades rahvusvahelisi konflikte läbirääkimiste ja vahekohtuga. Samas oli sõda rahvusvahelisel tasandil seaduslikult vastuvõetav. Kellogg-Briandi pakt aga oli esimene rahvusvaheline leping, mis keelas liikmesriikidel sõjapidamise üksteise vahel.<ref name="Hurd"> Hurd, Ian. 2007. The Enigma of Article 2(4): Interests, Norms, and the Ban on War. http://www.law.yale.edu/documents/pdf/Intellectual_Life/Enigma_of_Article_2.pdf (accessed November 14, 2011). </ref>

 

See oli lühike dokument, mis koosnes kahest artiklist ning seal ei olnud määratud sanktsioone pakti tingimuste mittetäitmise eest. See oli 20. sajandi alguses kõige rohkem ratifitseeritud rahvusvaheline leping, mis registreeriti 4. septembril 1928. aastal Rahvasteliidus. Algselt oli plaanitud Kellogg-Briandi pakti sõlmimine vaid Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide vahel, kuid hiljem liitusid veel mitukümmend riiki. <ref name="Hurd" />

 

Kellogg-Briand paktis ei mainitud õigust enesekaitsele, sest 20. sajandi alguses eeldati antud õiguse olemasolu ning ei peetud vajalikuks selle lisamist ühtegi lepingusse. Õigust enesekaitsele peeti rahvusvahelise tavaõiguse täiendavaks osaks, mis oli vajalik täiendus jõukasutamise keelule. USA toonane välisminister ja üks pakti teksti autoritest lausus 1928. aastal Senati ees kõnet pidades, et sõjakeelu ja enesekaitse vahel on kaudne side. Ta selgitas, et pakt näeb küll ette kohustust mitte astuda sõjategevusse, kuid loomulikult säilis rünnataval riigil õigus enesekaitsele.<ref name="Hurd"/>