Novum Organum: erinevus redaktsioonide vahel

Esimese soo näide on kõige silmatorkavam [[Aristoteles]]e puhul, kes rikkus [[loodusfilosoofia]] oma [[dialektika]]ga; ehitades maailma [[kategooria]]test; omistades inim[[hing]]ele, kõige õilsamale [[substants]]ile, soo lähtudes [[teine intentsioon|teise intentsiooni]] sõnadest; sooritades tiheduse ja hõreduse asja, mille läbi [[keha]]d võtavad suuremaid või väiksemaid mõõtmeid või ulatusi, külma eristuse läbi [[akt]]i ([[tegelikkus]]e) ja [[potents]]i (võimalikkuse) vahel; väites, et üksikutel kehadel on ainuke ja omane liikumine, ja kui nad osalevad muus liikumises, siis paneb miski muu neid liikuma: ja sundides omal suval loodusele peale loendamatuid muid asju: muretsedes kõikjal rohkem sellepärast, kuidas vastata ja midagi positiivset sõnades esitada, kui keegi küsib, kui asjade seesmise tõe pärast; mis tuleb ka kõige paremini välja tema filosoofia võrdlemisel teiste filosoofiatega, mida kreeklaste seas kiideti. [[Anaxagoras]]e [[homöomeer]]idel, [[Leukippos]]e ja [[Demokritos]]e [[aatom]]itel, [[Parmenides]]e maal ja taeval, [[Empedokles]]e tülil ja sõprusel, kehade lagunemisel tule ükskõiksesse loomusesse ja nende tagasiminekul tihedaks Herakleitosel, on midagi loodusfilosoofist; nad maitsevad asjade loomust, ja kogemust, ja kehi; kus Aristotelese füüsika ei too enamasti kuuldavale midagi muud peale dialektika sõnade: mida ta on taaskäsitlenud ka metafüüsikas pidulikuma nime all, nimelt rohkem reaalsetena, mitte nominaalsetena. Ja ärgu kedagi liigutagu see, et tema raamatutes Elukatest, ja Probleemidest, on sageli tegu [[katse|eksperimentidega]]. Ta oli ju selle enne kindlaks määranud, ja ta ei küsinud oma printsiipide ja aksioomide püstitamisel nagu kord ja kohus kogemuselt nõu; vaid pärast seda, kui ta oli asja omal suval kindlaks määranud, vedas ta ringi oma meele järele väänatud ja vangistatud kogemust; nii et ka sellepärast tuleb teda rohkem süüdistada, kui tema uusi järgijaid ([[skolastika|skolastiliste]] filosoofide sugu), kes kogemusest üldse ei hooli.