Gustave Flaubert: erinevus redaktsioonide vahel

Flauberti iseloomu on kirjeldatud mitmeti. Ta oli uje, kuid samas äärmiselt tundlik ja samas ülbe. Sama vastuolulisus märgib ka tema isiksust; ta oli lapsepõlvest saati ebakindla tervisega ja äärmiselt neurootiline. See priske hiiglane oli tegelikult inimpõlgur ja elust tülgastunud. Tema vihkamine, mis algas lapsepõlves, arenes peagi maaniaks.{{lisa viide}}

Flaubert sündis [[Ülem-Normandia]]s [[Rouen]]is. Tema isa, kes sai Dr. Larivière'i prototüübiks romaanis „Madame"Madame Bovary“Bovary", oli Rouenis kirurg; ema pärines ühest vanast [[Normandia]] perekonnast. Flaubert sai hariduse kodulinnas ja ei lahkunud sealt 1840. aastani, mil ta läks [[Pariis]]i õigusteadust õppima. Flaubert oli nooruses täis elujõudu ja ujedat sarmi, entusiastlik, kuid ilma ambitsioonideta.

Flaubert armastas maaelu ja Pariis oli talle äärmiselt ebameeldiv. Ta tutvus [[Victor Hugo]]ga ja 1840. aastal reisis ta [[Püreneed]]esse ja [[Korsika]]le. Naasnud Pariisi, raiskas ta oma aega unistades, elades aristokraatlikult. 1846. aastal hülgas Flaubert Pariisi ning õpingud ja asus Roueni lähedale [[Croisset]]'sse, kus ta elas koos emaga. See mõis, [[Seine]]'i kaldal asuv imeilus maja, sai Flaubert'i koduks kogu ülejäänud eluks. 1846. aastast kuni 1854. aastani oli tal armulugu luuletaja [[Louise Colet]]'ga; Flaubert'i kirjad naisele on säilinud siiani. Siiski on see vaid väike episood kirjaniku elus, kes kunagi ei abiellunud. Tema tähtsaim sõber sel perioodil oli [[Maxime Ducampdu Camp]], kellega Flaubert reisis 1846. aastal [[Suurbritannia]]sse ja 1849 [[Kreeka]]sse ning [[Egiptus]]esse. See reis jättis talle sügava mulje. Alates sellest ajast, vältimaks juhuslikke sattumisi Pariisi, ei lahkunud ta enam eriti Croisset'st.

Aastal [[1850]] alustas Flaubert "Madame Bovary" kirjutamist, tehesmis sedakestis viis aastat. Romaan trükiti seeriatena [[1856]]. aastal ([[eesti keel]]es 1934), tuuesning see tõi autorile kohtuasja (teda kahtlustati ebamoraalsuses), kuid ta tunnistati kohtus süütuks). Kui "Madame Bovary" koguteosena ilmus, sai see sooja vastuvõtu osaliseks. [[1858]]. aastal külastas Flaubert [[Kartaago]]t, et koguda materjali uue romaani, "Salambo", tarvis.

Järgmisena võttis Flaubert uurimise alla kaasaegsed kombed, ning kasutades oma mälestusi lapsepõlvest ja noorusest, kirjutas romaani "Tundekasvatus". See avaldati [[1869]] (eesti keeles 1972). Selle ajani oli Flaubert'i era- ja tööelu võrdlemisi õnnelik, kuid peagi tabas teda ebaõnn. [[1870]]. aasta sõja ajal okupeerisid Preisi sõdurid kirjaniku maja. Flaubert'i parim sõber suri; 1872 kaotas kirjanik ema ning tema olukord muutus väga raskeks. Flaubert nautis haruldast intiimsõprust [[George Sand]]iga ja vahel kohtus ta Pariisi sõpradega nagu [[Émile Zola]] ja [[Ivan Turgenev]], kuid miski ei peletanud Flaubert'i elust kurbust ja melanhooliat. Ta ei lõpetanud siiski kirjutamist, töötades sama intensiivselt ja suure põhjalikkusega. "Püha Antoniuse kiusamine", mille katkendeid oli avaldatud juba 1857, saadeti lõplikult trükki 1874. aastal. 1877. aastal avaldab Flaubert pealkirjata jutukogu "Trois contes" ehk kolm"Kolm lugu": ''Un Cœur simple'', ''La Légende de Saint-Julien l'Hospitalier'' ja ''Hérodias''. Kirjanik veedab ülejäänud elu, nähes vaeva [[satiir]]iilise teose kirjutamisel, naerdesmis naeris välja kasutuid teadmisi ja keskpäraseid inimesi, kuid see jäi lõpetamata. Romaan on sünge ja segadusseajav ja sai pealkirjaks "Bouvard ja Pécuchet" (1881). Flaubert pidas seda oma meistriteoseks.

* [[Albert Trummal]], "Flaubert’iFlaubert'i kaks-kolm mõttekest" – Looming [[1980]], nr 11, lk 1611–16