UV/Vis-spektroskoopia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
{{Koolitöö|14. novembril 2011|kool=TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskond}}
[[Image:DU640 spectrophotometer.jpg|thumb|right|250px|Beckman DU640 UV/Vis spektromeeter.]]
'''Ultravioletne-nähtav spektroskoopia''' ehk '''ultravioletne-nähtav spektrofotomeetria''' ('''UV/Vis''' ehk '''UV-Vis''') on absorptsiooni- või peegeldusspektroskoopia ultravioletses(190-400 nm) ja nähtavas(400-800 nm) spektrialas. See tähendab, et kasutatakse valgust nähtavas ja sellele lähedalasuvas (lähis-UV ja lähisinfrapuna (NIR)) vahemikus. Absorptsioon või peegeldus nähtavas alas on otseselt seotud analüüsitava kemikaali värviga. Selles elektromagnetilise spektri regioonis toimub molekulides elektronergastus. See meetod on komplementaarne fluorestsentsspektroskoopiaga. Fluorestsents toimub relaksatsioonil ergastatud olekust põhiolekusse. Absorptsioon tekib ergastusel põhiolekust ergastatud olekusse.<ref>Skoog, et al. Principles of Instrumental Analysis. 6th ed. Thomson Brooks/Cole. 2007, 169-173.</ref>
== Rakendused ==
7. rida:
UV/Vis spektroskoopiat kasutatakse tavapäraselt analüütilises keemias erinevate analüütide määramiseks. Sellisteks analüütideks on siirdemetallide ioonid, konjugeeritud orgaanilised ühendid ja bioloogilised makromolekulid. Analüüsi teostatakse tavaliselt lahuses.
* Siirdemetalli ioonide lahused võivad olla värvilised (absorbeerivad nähtavat valgust), sest metalli aatomites olevaid d-elektrone on võimalik ergastada ühelt elektronergastuse nivoolt teisele. Erinevad lisandid mõjutavad tugevalt metalliioone sisaldava lahuse värvust. Sellisteks lisanditeks on erinevad anioonid ja ligandid. Näiteks vasksulfaadi lahja lahus on helesinine. Sellele ammoniaaki lisades tumeneb lahuse värvus ja neeldumismaksimumi lainepikkus muutub (λ<sub>max</sub>).
* Orgaanilised ühendid, milles eelistatult esineb tugev konjugatsioon (nt. DNA, RNA, valgud), neelavad valgust elektromagnetkiirguse spektri UV või nähtavas alas.
* Elektrondoonor-aktseptor komplekside värvused on tihti liiga intensiivsed kvantitatiivsete mõõtmiste jaoks.
Lambert-Beeri seadus ütleb, et lahuse neelduvus on võrdeline absorbeeriva aine kontsentratsiooni ja lahusekihi paksusega. Fikseeritud lahusekihi paksuse korral on UV/Vis spektroskoopiaga võimalik määrata neelava aine kontsentratsioon lahuses. Selleks on vaja teada, kui kiiresti neelduvus muutub kontsentratsiooni suurenemisel. Seda on saab leida molaarsete neeldumiskoefitsientide tabelitest või
UV/Vis spektromeetrit saab kasutada HPLC(kõrgefektiivne vedelikkromatograafia) detektorina. Analüüdi olemasolu annab signaali, mis on proportsionaalne kontsentratsiooniga. Täpsete tulemuste saavutamiseks on vaja analüüdi signaali tundmatus lahuses võrrelda referentsaine signaaliga. See lähenemine sarnaneb kalibreerimisgraafiku meetodile.
Absorptsiooni piikide lainepikkused korreleeruvad molekulis olevate keemiliste sidemetega. See aitab määrata, milliseid funktsionaalrühmi molekul sisaldab. Woodward-Fieser´i reeglid on kogum empiirilisi vaatlusi, mida kasutatakse λ<sub>max</sub> ennustamiseks. λ<sub>max</sub> on kõige intensiivsema neeldumise lainepikkus konjugeeritud orgaanilistes ühendites nagu näiteks dieenides ja ketoonides. Ainult spektri järgi siiski ei saa teha lõplikke järeldusi mingi proovi kohta. Solvendi iseloom, lahuse pH, temperatuur, kõrge elektrolüüdi kontsentratsioon ja segavate ainete olemasolu võivad mõjutada neeldumisspektrit. Eksperimendi parameetrite (nt. spektromeetri pilulaius) varieerimine muudab samuti uuritava aine spektrit.<ref>"Ultraviolet Spectroscopy and UV Lasers", Prabhakar Misra and Mark Dubinskii, Editors, Marcel Dekker, New York, 2002 (ISBN: 0-8247-0668-4).</ref>
20. rida:
UV/Vis spektroskoopiat kasutatakse enamasti lahuses ultravioletset või nähtavat kiirgust neelava aine kontsentratsiooni määramiseks Lambert-Beeri seadust:
<big>A=log<sub>10</sub>(''I<sub>0</sub>/I'') = ''ε*c*L''</big>
Selles valemis on ''A'' neelduvus, ''I<sub>0</sub>'' esialgne valguse intensiivsus antud lainepikkusel, ''I'' proovi läbinud valguse intensiivsus, ''L'' optiline teepikkus ja c neelava aine kontsentratsioon. Igale ainele ja lainepikkusele on omane konstant ''ε''(kasutatakse ka tähistust a), mida kutsutakse molaarseks neeldumisteguriks või ekstinktsioonikoefitsiendiks. See konstant on molekulile omane fundamentaalne omadus antud solvendis kindlal temperatuuril ja rõhul. Ühikuteks on 1/''M*cm'' või ''AU/M*cm''.
Neelduvust ja ekstinktsioonikoefitsienti defineeritakse mõningatel juhtudel naturaallogaritmiga kümnendlogaritmi asemel.
41. rida:
Spektromeetri põhilised osad on valgusallikas, proovikamber, monokromaator, et eraldada erineva lainepikkusega valgus ja detektor. Kiirgusallikaks on tihti volfram hõõgniit (300-2500 nm), deuteeriumlamp, mis annab pidevat kiirgust ultravioletses alas (190-400 nm), ksenoonlamp, mis on pidev lainepikkustel 160-2000 nm, ja viimasel ajal ka valgusdioodid (LED)<ref>Skoog, et al. Principles of Instrumental Analysis. 6th ed. Thomson Brooks/Cole. 2007, 349-351.</ref> nähtava valguse jaoks. Detektoriks on tavaliselt fotoelektronkordisti, fotodiood või fotodioodide rivi. Fotodioode ja fotoelektronkordistit kasutatakse skanneeriva monokromaatoritega, mis filtreerivad valgust nii, et ainult kindla lainepikkusega valgus jõuab detektorisse samal ajal. Skanneeriv monokromaator liigutab difraktsioonivõret läbi kõikide lainepikkuste nii, et intensiivsust on võimalik mõõta lainepikkuse funktsioonina.
[[File:UV-vis.png|pisi|Lihtsa ühekiirelise spektromeetri skeem.]]
Spektrofotomeeter võib olla kas ühe- või kahekiireline. Ühekiirelises instrumendis
Kahekiirelises instrumendis valguskiir jagatakse enne proovini jõudmist kaheks. Üht kiirt kasutatakse referentsiks ja teine läbib proovi. Referentskiire intensiivsus loetakse 100% läbitavuseks (neelduvus puudub) ja saadud mõõtetulemus on nende kahe kiire intensiivsuste suhe. Mõndadel kahekiirelistel instrumentidel on kaks detektorit (fotodioodi) ja referentskiire ning proovi läbiva kiire intensiivsus mõõdetakse samal ajal. Teist tüüpi instrumentides mõlemad kiired läbivad katkestit, mis laseb korraga läbi ainult ühe kiire. Detektor mõõdab kordamööda proovi läbiva kiire ja referentskiire intensiivsust. Katkesti tsüklis võib olla üks või mitu tumedat intervalli. Sellisel juhul on võimalik mõõdetud intensiivsusi korrigeerida eraldades nendest tumeda intervalli intensiivsuse.
UV/Vis spektroskoopias on proovideks enamasti vedelikud, kuigi on võimalik mõõta gaaside ja isegi tahkiste neelduvusi. Proov asetatakse tavaliselt
Valmistatud on ka spetsiifilisi instrumente. Nende hulka kuuluvad näiteks spektromeetrid, mis on ühendatud teleskoopidega, et mõõta astronoomilisi karakteristikuid. UV/Vis nanospektromeetritega saab ilma küvettideta mõõta väga väikeseid proovi koguseid (alates 0.3 µl). UV/Vis mikrospektromeeter koosneb UV/Vis mikroskoobiga ühendatud UV/Vis spektromeetrist.
| |||