Kangakudumine: erinevus redaktsioonide vahel

'''[[Sidus|Siduse]] märkimine''' toimub järgmiselt. Kangakirjas määratakse kirjakord. Vaadatakse, kuidas liigub koelõng esimesel tallalaual ja millistele niitele on niietatud esimese koelõnga peal olevad lõimelõngad. Siduses märgitakse need niied esimese tallalaua kohal tõusma. Koelõnga all olevaid lõimelõngu ei vaadata. Sama korratakse iga tallalaua koelõngaga kogu kirjakorra ulatuses. Teise tallalaua kohal märgitakse siduses tõusma need lõimelõngad, mis on teise koelõnga peal jne. Langevaid lõimelõngu ehk neid, mis koelõngade all, ei märgita.

 

<ref name="Kangakudumine2">, '''Kelpman, M.'''"Kangakudumine", Tallinn: Koolibri, 1998.</ref>

 

[[Rauaaeg|Rauaaja]] lõpul olid usutavasti tuntud ka rõhtsad kangasteljed. Neil oli palju hõlpsam luua niitega ühendatud tallalaudu sõtkudes koelõngade läbiviimiseks vahelikku. Ka võimaldasid need kududa mitmesuguse pikkusega tihedamaid, vastupidavamaid ja keerukama koemustriga kangaid. Rõhtsate kangaspuude areng ja levik toimus [[Eesti|Eestis]] üsna pikka aega. Täiustumisel on need läbinud mitu vaheastet. Eriti oluline on olnud [[vokk|voki]] kasutuseletulek ja areng. Sellega rööbiti võeti arvatavasti saksa kangrute eeskujul tarvitusele ka 19. sajandil üldised sammaskonstruktsiooniga kangaspuud koos nende sagedase nimetusega ''(kangas)teljed''.

 

 

Igapäevaseks tarbeks kooti enamasti lihtsakoelisi 2-4 niielisi labaseid ja toimseid kangaid. Labast tehnikat kasutati peamiselt takuste ja peenlinaste, harvemini villaste kangaste kudumisel. Labase tuletisena on [[Eesti|Eestis]] seelikuriide ja vaipade valmistamisel rohkesti rakendatud juba keskajal tuntud koeripstehnikat. Tunduvalt vähem leidub rahvapärastes tarbetekstiilides lõimerips- ja panamakude. Toimses tehnikas on kootud enamik villaseid ja poolvillaseid kangaid, kuid ka linaste ja takuste töörõivaste materjal on tiheduse ja vastupidavuse suurendamiseks sageli tehtud toimsena. Kasutatud on nii lõime-, koe- kui ka tasapindset toimset kude. Läbivillased ülerõivaste ja [[Sõba|sõbade]] kangad kooti neljaniielises tehnikas. Seevastu kolmeniielist nn pooltoimset riiet leidub 19. sajandi tekstiilidest veel vaid [[Muhu|Muhu]] ja [[Hargla|Hargla]] seelikutes. [[18. sajand|18. sajandi]] teisest poolest alates on kutseliste kangrute eeskujul [[talu|taludeski]] rohkesti hakatud kasutama segatoimset tehnikat, milles lõngade ristumissageduse ja lõimejoonte suundade muutmisega oli võimalik kududa erinevate koemustritega nurk-, murd-, rist- ja astangtoimseid (''kilbilisi, murrelisi, anesilmseid'') kangaid. Kolmandat põhitehnikat, atlassi, on selle lõtvuse ja kiire kulumise tõttu Eesti tarbetekstiilides kasutatud vähem. Ainult siin-seal saartel ja [[Lõuna-Eesti|Lõuna-Eestis]] võib leida poolatlasstehnikas tekstiilesemeid.