Erinevus lehekülje "Transformatsioon (geneetika)" redaktsioonide vahel

resümee puudub
==Ajalugu==
Esmakordselt demonstreeris transformatsiooni toimumist aastal 1928 briti bakterioloog [[Frederick Griffith]], kes tegeles kahe [[Streptococcus pneumoniae]] tyve uurimisega. Kui Griffith systis hiiri ohutu tyve (II-R) bakterite või kuumusega tapetud haigust tekitava tyve (III-S) bakteritega, jäid hiired ellu, kuid nende kahe kombinatsioon osutus hiirtele surmavaks. Surnud hiirte verest õnnestus tal isoleerida mõlema tyve elusaid rakke ning järeldas sellest, et mingi seaduspära järgi on võimalik yhe bakterityve muundumine teiseks. Tema mõtet arendasid edasi [[Oswald Avery]], [[Colin MacLeod]] ja [[Maclyn McCarty]], kes tõestasid aastal 1944, et tegu on geneetilise materjali ylekandega. Kasutades samu tyvesid, isoleerisid nad [[virulentsus|virulentse]] tyve DNA ja näitasid, et selle viimisest II-R tyvesse piisab, et kahjutu tyvi samuti virulentseks muutuks, kummutades sellega tol ajal laialt levinud arusaama, et [[valk|valgud]] on pärilikkust kandvaks materjaliks. DNA hõivamist väliskeskkonnast rakku ja selle arvamist raku enese DNA hulka hakkasid nad nimetama transformatsiooniks. Algul suhtuti nende avastusse kyll suure umbusuga, kuid geneetiliste markerite kasutuselevõtt ja teiste geneetilise materjali ylekandemeetodite avastamine Joshua Lederbergi poolt <ref>[Lederberg, Joshua (1994). The Transformation of Genetics by DNA: An Anniversary Celebration of AVERY, MACLEOD and MCCARTY(1944) in Anecdotal, Historical and Critical Commentaries on Genetics. The Rockfeller University, New York, New York 10021-6399. PMID 8150273].</ref> (konjugatsioon 1947. ja transduktsioon 1953. aastal) veenis teaduskogukonda Avery tulemusi tunnustama.
Siiski oldi ysna veendunud, et Escherichia coli ei ole transformatsioonialdis. Alles aastal 1970 näitasid Morton Mandel ja Akiko Higa <ref>[Mandel, Morton; Higa, Akiko (1970). "Calcium-dependent bacteriophage DNA infection". Journal of Molecular Biology 53 (1): 159–162. doi:10.1016/0022-2836(70)90051-3. PMID 4922220].</ref>, et kaltsiumkloriidi lahusega töötlemise tagajärjel on E. coli võimeline väliskeskkonnast ilma faagi abita bakteriofaagi DNA-d inkorporeerima. Paar aastat hiljem tõestasid Stanley Cohen, Annie Chang ja Leslie Hsu, <ref>[Cohen, Stanley; Chang, Annie and Hsu, Leslie (1972). "Nonchromosomal Antibiotic Resistance in Bacteria: Genetic Transformation of Escherichia coli by R-Factor DNA". Proceedings of the National Academy of Sciences 69 (8): 2110–4. doi:10.1073/pnas.69.8.2110. PMC 426879. PMID 4559594].</ref> et sarnane meetod on efektiivne ka plasmiidse DNA puhul. Mandeli ja Higa meetodit arendas hiljem edasi Douglas Hanahan. <ref>[Hanahan, D. (1983). "Studies on transformation of Escherichia coli with plasmids". Journal of molecular biology 166 (4): 557–580. doi:10.1016/S0022-2836(83)80284-8. PMID 6345791].</ref> Kunstlikult tekitatud kompetentsuse võimalikkus E. coli kui laialdaselt kasutatava mudelorganismi puhul pani aluse mugava ja efektiivse metoodika arendamisele bakterite transformeerimiseks, mis võimaldab biotehnoloogias ja teadustöös kasutada varasemast oluliselt lihtsamaid molekulaarse kloneerimise võtteid. Praeguseks on transformatsiooni näol tegu igapäevase laboriprotseduuriga.
Anonüümne kasutaja