Karl Vaino: erinevus redaktsioonide vahel

Vaino noorusaastad möödusid Siberis, suuremalt jaolt [[Novosibirsk]]is ja [[Tomsk]]is. Lõpetanud 1941. aastal Tomski 3. Keskkooli, asus ta õppima Novosibirski Raudteetranspordi Sõjainseneride Instituuti, kust 1943. aastal siirdus Tomski Raudteetranspordi Elektrotehnika Instituuti, mille lõpetas insener-energeetikuna. Pärast NLKP-sse astumist saadeti ta kui päritolult eestlane tööle Eesti NSV-sse. Pärast Eestisse asumist töötas Vaino 1947. aasta septembrist kuni 1948. aasta veebruarini Tapa veduridepoos tehnikuna, aastail 1948–1949 Eesti Raudtee veojaoskonna elektritehnikuna ning Tapa–Narva liini elektriseadmete lõigu ülemana. 1949. aastal kutsus samas Tomskis lähedasel erialal õppinud [[Aleksei Müürisepp]] Vaino tööle EKP Keskkomitesse. 1952. aastal sai Vaino EKP Tallinna Oblastikomitee sekretäriks, seejärel 1953. aasta mais asus ta juhatama EKP KK tööstuse ja transpordi osakonda. Aastatel 1957–1960 oli Vaino [[ENSV Rahvamajandusnõukogu]] esimehe asetäitja. 1960. aastal sai temast EKP Keskkomitee sekretär, kes tegeles tööstuse küsimustega ja ta töötas sellel ametikohal kuni temast 1978. aastal sai EKP Keskkomitee esimene sekretär.<ref>"EKP KK esimene sekretär Karl Genrihovitš Vaino: elukäik ja vaated." – Raamatus: [[Mati Graf]]. “Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini.” Tallinn, kirjastus [[Argo]] 2008, lk. 35.</ref>

 

 

EKP juhina tegutses Vaino igati Moskva käskude järgi. Ta ei püüdnud kuidagi eesti keelt ega kultuuri kaitsta. Seetõttu ei omanud ta eestlaste seas peaaegu mingit toetust. Oma kõned pidas ta vene keeles ja eesti keeles kõnelemist enamasti vältis.