Kromaatiline kannel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
27. rida:
Eestis on kromaatilist kannelt võimalik erialana õppida mitmes lastemuusikakoolis, aga ka [[Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool|Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis]], [[Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool|Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis]] ja [[Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia]]s.
Ajaloost
Armastatud rahvapillil kandlel on seljataga
pikk ajalugu. Arhailist kannelt mängisid
meie ja meie lähinaabrite, soomlaste, balti
rahvaste ja loodevenelaste esivanemad juba
paar tuhat aastat tagasi. Vanimad teada olevad kandled olid ühest puutükist õõnestatud ja harilikult 6–7-keelsed. Kahjuks teame vähe, kuidas arhailist kannelt Eestis
mängiti, küll on aga pilli kohta säilinud
mitmeid kirjalikke teateid. Üks selline on
Tallinna raekohtu protokoll aastast 1579,
mille kohaselt Tallinna lihunike seas (enamasti eestlased) toimunud tüli käigus olevat kannatanule “mittesaksa hariga” (st
kandlega) pähe löödud.
Kannelde ehitusviis muutus 18.-19. sajandi vahetusel, neid hakati valmistama
kokku kinnitatud laudadest. See võimaldas
ehitada pilli suuremaks ja laiendada mänguvõimalusi. Keeli oli uut tüüpi kandlel juba rohkem, enamasti 20–30. 19. sajandil
mängiti külades erineva suuruse ja keelte
arvuga diatoonilisi kandleid. Aja jooksul
kerkis üles küsimus, kuidas saaks pillil kasutada ka pooltoone ja mitmeid helistikke
senise ühe-kahe asemel. Esimesed katsed
selles vallas ei olnud eriti õnnestunud.
Murrang saabus aastal 1953, kui Valgamaa pillimeister Väino Maala valmistas nn
lõikuvate keeltega kromaatilise kandle. Pilli
sünnile aitas kaasa ka riikliku kandleõpetuse käima lükkamine aastal 1949, mis tekitas
reaalse vajaduse korraliku kromaatilise
kand le järele. Kandleõpetuse pioneer, Tallinna Muusikakooli õpetaja Eik Toivi oli lõikuvate keeltega kromaatilise kandle idee algataja ja koostöös meister Väino Maalaga
pill välja töötatigi.
Kuidas kromaatilist kannelt mängitakse?
Kromaatilist kannelt lähemalt vaadates
võib märgata, et keeled asetsevad justkui
kahel tasapinnal. Süsteem on lühidalt järgmine. Pilli ühes servas on diatoonilised
keeled (“valged klahvid”) paar sentimeetrit
kõrgemal kui pooltoonid (“mustad klahvid”), pilli teises servas täpselt vastupidi.
Kandle keskosas jõuavad keeled samale tasapinnale, seal põhiliselt mängitaksegi.
Selline süsteem saab mängijale kiiresti
omaseks ja pill võimaldab kasutada piiranguteta kõiki helistikke. Huvitav on fakt, et
põhimõtteliselt samasugune kromatismisüsteem on ka barokkharil. Ilmselt on see
sarnasus siiski juhuslik – vähe tõenäoline,
et kannel barokkhari järgi valmistati. Mängimisel kasutatakse põhiliselt sõrme pehmet osa, keeli haaratakse suunaga alt üles,
sõrmed on kergelt kumerad. Mängitakse
kõigi sõrmedega, kuid enamik mängijaid
kasutab viiendat sõrme selle nõrkuse tõttu
harva. Kandle kasutamine nüüdismuusikas
täiendab mängutehnikat uute võtetega, nagu ülemhelid, glissando’d, erinevate esemete kasutamine heli tekitamiseks, vaskmähisega bassikeeltel “krigistamine”, küüntega
mäng jne.
Oleks ekslik arvata, et kromaatiline
kannel on lihtne pill. Professionaalse taseme saavutamiseks on vaja, nagu enamiku
teistegi pillide puhul, aastatepikkust visa
tööd. Õpinguid tuleb alustada üldjuhul lapsena. Ka pole otsest kasu mõne muu instrumendi eelnevatest õpingutest, kandle
mängutehnika on sedavõrd erinev.
Millist repertuaari mängitakse?
Kromaatilist kannelt kasutatakse erinevates
muusikastiilides, tihedamini rahva- ja nüü-
dismuusikas. Heliloojate loodud kandle
originaalrepertuaari on pilli nooruse ja lokaalse leviku tõttu veel vähe. Eesti heliloojad on kannelt oma loomingus siiski juba
ammu kasutanud; vanemast põlvkonnast
Gennadi Taniel, Ants Sõber, Lembit Veevo
jt, nooremast Margo Kõlar, Helena Tulve,
Märt-Matis Lill, Jüri Reinvere, Mirjam
Tally, Lauri Jõeleht, Tatjana Kozlova,
Kristjan Kõrver jt. Originaalrepertuaar
täieneb pidevalt, seda eriti kammermuusika vallas ning paljuski tänu ansamblile
Resonabilis, mille keskmes on kromaatiline
kannel.
Kandlel mängitakse ka seadeid teistele
pillidele loodud muusikast. Hästi sobib varajane ja barokkmuusika, aga ka mitmed
originaalis harile, klaverile, kitarrile jt pillidele loodud teosed (Pärt, Debussy, Cage,
Webern jt).
Kandle sugulaspillid
Kandle lähisugulaspille leiame oma naaberrahvaste juurest. Soomes on pilli nimeks
kantele, Lätis kokle, Leedus kankles ja VeneKromaatiline
kannel
K R I S T I M Ü H L I N G
kandlemängijamuusika 11/2010 41
maal gusli. Neis maades on olemas ka kromaatiliste võimalustega kontsertinstrumendid, mis kõik üksteisest erinevad. Läti,
Leedu ja Soome “kontsertkanneldel” saadakse pooltoone diatoonilisele helireale lisatud mehhanismide abil (sarnaselt hariga). Eesti kandlel on ainsana kromaatilised
helid keeltena olemas. Mitmete erinevuste
kõrval (kõla, ulatus, osaliselt mänguviis) on
meil siiski ka palju ühist.
Kandle kaugemaid sugulasi leidub
maailma mitmeis paigus, näiteks kanun
(Lähis-Idas), koto (Jaapanis), zither (saksa
kultuuriruumis) jt, kuid nende pillide sugulus kandlega on hämaram ning mänguviis oluliselt erinev.
Kus kannelt õppida saab?
Kromaatilise kandle arengus on suured teened kandlepedagoogil ja -mängijal Els
Roodel, kes on tänapäevase kandlemängutehnika rajaja ja kelle käe all on saanud
koolituse suurem osa kromaatilise kandle
mängijaid.
Kromaatilist kannelt saab õppida mitmetes muusikakoolides üle Eesti: G. Otsa
nim Muusikakoolis, H. Elleri nim Tartu
Muusikakoolis ja Viljandi Kultuuri akadeemias. Eesti Muusika- ja Teatriaka deemia avas oma uksed kandlemängijatele
2002. aastal interpretatsioonipedagoogika
osakonnas ja 2009 erialana keelpilliosakonnas. EMTA pärimusmuusika osakonnas
saab õppida kromaatilist kannelt kõrvuti
teiste kandletüüpidega.
Naaberrahvaste muusikaakadeemiates
on olnud mitukümmend aastat võimalik
õppida kohalikke kandletüüpi rahvuslikke
keelpille, sh ka doktorantuuris. Kuni kandle
eriala Eesti Muusikaakadeemia õppekavadest puudus, ulatasid naabrid meile abikäe.
Sugulaspilli pedagoogide juhendamisel
omandas Eesti kromaatilise kandle alal
kõrghariduse mitu mängijat. Praegu õpib
üks eestlane kromaatilist kannelt Sibeliuse
Akadeemia doktoriõppes.
Kannel on kannel ka võõrkeeltes
Kannel on rahvuslik instrument, mida teised rahvad sellisel kujul ei tunne. Seetõttu
on õige kasutada pilli nime ka võõrkeeltes
tõlkimata kujul. Sõnaraamatutes tihti pakutud “zither” pole päris õige. Hoolimata vä-
lisest sarnasusest on kannel ja tsitter vägagi
erinevad pillid. Kandle originaalnime kasutamisega väärtustame oma ainulaadset rahvuslikku kultuuri.
==Vaata ka==
| |||