Korporatsioon Ugala: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Ugalensis (arutelu | kaastöö)
vapp
Ugalensis (arutelu | kaastöö)
12. rida:
== Ajalugu ==
 
=== AsutamineKorporatsiooni loomine ===
 
Kolmanda eesti korporatsioonina Tartus kasvas Ugala välja olemasolevatest eesti tudengiorganisatsioonidest ja nende ideedest. Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmetest loodud Fraternitas Esticas tekkisid juba mõne aasta jooksul pärast asutamist sisemised vaidlused oma põhimõtete teostamise üle. Ühe osa liikmete arvates hakkasid organisatsiooni põhimõtetes olevad eesti rahvuse ja keele küsimused jääma korporatsiooni igapäevases tegevuses tagaplaanile, nad taunisid eemaldumist eesti avalikkusest ning heitsid ette konvendis levivat liigset saksameelsust (eriti alkoholi liigtarvitamisega seotud buršikombeid). Sellisele suhtumisele vastuseks heitis vastaspool neile omakorda ette liigset „Tõnissoni poliitika” toetamist, mis oli arusaadavatel põhjustel eriti vastukarva Estica vilistlaskonnale. Tegevkonvendi kahekslõhestumine ja vastastikused süüdistused takistasid korporatsiooni tegevust ja edasist arengut ning olid jõudmas juba väljaspoole konventi. Otsustava sammu astus Estica vilistlaskogu, kelle toetusel heideti nn rahvusradikaalid 1912. aasta kevadel korporatsioonist välja.
[[1912]] 25. aprill vkj. – [[Korporatsioon Fraternitas Estica|Korp! Fraternitas Esticast]] heideti 11 kaasvõitlejat välja, kes panid aluse C!U!-le.
 
Väljaheidetud jäid omavahel kontakti, soovides oma ideid ikkagi teostada. Nende arvates ei olnud senised eesti organisatsioonid piisavate põhimõtetega. Vaatamata paljude vaadete ühtimisele EÜSiga loobuti sinna astumisest eelkõige intiimsema korporatiivse kasvatuse soovi pärast. Seetõttu võeti vastu otsus luua uus korporatsioon. Rõhutamaks oma isamaalisust, valiti uue organisatsiooni nimeks Ugala ja korporatsiooni värvideks must-sini-valge. Lipukirjaks võeti Isamaa, sõprus, ausus ning põhimõtetes toonitati lisaks isamaalisusele ka kõlbelisust, mõõdukust töökust ja ausust.
[[1912]] [[18. detsember]] (5. detsember vkj.) – asutamiskoosolek. Nimi "Ugala" - ksv! H. Karro; must-sinine-valge [[värvid|värvikombinatsioon]] ksv! E. Pikat.
 
Ligi aasta otsa tehtud töö ametliku tunnustuse saamiseks kandis lõpuks vilja: korporatsiooni Ugala loomine kinnitati 30. oktoobril 1913 ( ukj ). Esimest korda astus organisatsioon oma värvides üles Tartu akadeemilises üldsuse ees 10. novembril 1913 ( ukj ). Uue organisatsiooni asutajaliikmeteks olid Aleksander Alver, Hans Karu, Jaan Keerberg, Jaak Kotkas, Paul Kuusik, Eduard Kärner, Adalbert Lübeck, Julius Prisko, Paul Ruus, Helmut Torrim, Richard Villems, ülikooli lõpetanud vilistlane Alfred Ruus ning organisatsiooniga liitus ka kuus lihtliiget. Alfred Ruus ja Adalbert Lübeck olid enne Estica asutamist kuulunud ka Eesti Üliõpilaste Seltsi.
[[1913]] [[30. oktoober]] (17. oktoober vkj.) – kinnitamine Riia õppekonna kuraatori Stserbakovi poolt.
 
Üheks eesmärgiks oli uuel organisatsioonil soov eristuda baltisaksa korporat-sioonidest. Suurima pahena liigse buršilikkuse juures nähti alkoholi liigtarbimist, seetõttu keelati konvendis alkohoolsed joogid.
[[1913]] [[10. november]] (28. oktoober vkj.) – [[värvid]]es ülesastumine.
 
Kuigi uue organisatsiooni olukorra Tartu akadeemilisel maastikul tegi keeru-liseks päranduseks kaasa saadud vastasseis Fraternitas Esticaga ( väljaheitmisest tekkinud tüli lahendati lõplikult alles pärast Vabadussõda ), kaasati Ugala siiski kiiresti eesti üliõpilasringkondadesse. Üheks põhjuseks oli kindlasti ugalensiste osalemine eesti tudengite ühistegevuses, mis tipnes Eesti Rahva Muuseumi tuluõhtu korraldamisega 1914. aastal. Samuti oli Ugala asutajaliige Eesti Korporatsioonide Liidus ning tema liikmed osalesid aktiivselt Üliõpilaste Lehe toimetuses, Eesti Üliõpilaskonna esimese kongressi organiseerimisel, Eesti üliõpilaste asemikkude kogus ja mujal.
=== Taasasutamine ===
 
Ugala üheks eripäraks asutamisperioodil oli algaastatel puudunud vilistlaskond. Ainsale asutajavilistlasele tuli lisa alles tegevliikmete seast, kes ülikooli lõpetasid. Seetõttu ei pidanud noored üliõpilased arvestama konservatiivsete tavade või tea-tud ringkondade arvamusega ning võisid teha julgemaid omapoolseid otsuseid, laskmata end mõjutada teistest eesti akadeemilistest, veel vähem baltisaksa orga-nisatsioonidest.
[[1988]] [[17. oktoober]] – taasasutamise koosolek Tartus.
 
Loomuliku järjena algaastate rahvuslikult meelestatud tegevusele tuli koos teiste eesti üliõpilasorganisatsioonidega Landesuniversität’i boikoteerimine, 12. novembril 1918. aastal vastu võetud otsus astuda kogu liikmeskonnaga rahvaväkke ning Vabadussõtta minek. Vabadussõjas hukkus kaks Ugala liiget, Vabadusristi kavalere on Ugala ridadesse kuulunud üle kahekümne.
[[1988]] [[25. november]] – põhikirja kinnitamine ülikooli poolt.
 
 
[[1988]] [[17. detsember]] – pidulik ülesastumine, lipu õnnistamine.
=== Tegevus Eesti Vabariigi ajal esimese Nõukogude okupatsioonini ===
 
Emakeelse ülikooli juures registreeriti Ugala koos Sakalaga 5. detsembril 1919. Võrreldes Vabadussõja-eelse perioodiga, kui korporatsioonidelt oodati rohkem avalikkusele suunatud tegevust, sai nüüd seoses liikmeskonna ja eesti akadeemiliste organisatsioonide hulga kasvuga Ugala peamiseks eesmärgiks arendada kasvatuse kaudu oma liikmete rahvuslikkust.
 
Korporatsiooni liikmete arv kasvas mõne aastaga hüppeliselt. Üheks põhjuseks oli Vabadussõja lõppedes tasuta ülikoolihariduse õiguse saanud vabatahtlikult sõja-tegevuses osalenud gümnasistid, kelle seast ka Ugala sai suurt täiendust. Paljudele nende hulgast käis ülikoolis õppimine üle jõu ning seetõttu tuli korporatsiooni sees hakata rohkem võitlema sisedistsipliini ja liikmete õpingutes edasijõudmise eest. Igaveste üliõpilastega võideldi Ugalas kogu kahe maailmasõja vahelisel perioodil ning 1930. aastate lõpul võeti vastu äärmuslik otsus kaotada üliõpilasvilistlase staatus, mis siiski jäi lõplikult ellu viimata.
 
 
 
1921. aastal lubati ka alkoholi tarbimine konvendis. Selle põhjenduseks toodi kasvatusliku momendi rõhutamine, et juurutada oma liikmete hulgas mõõdukat alkoholitarbimist.
 
Ugala jätkas ka oma teatavat liberaalset joont korporatsioonide seas. 1930. aas-tatel võideldi nii tegevkonvendis kui ka vilistlaste seas vana traditsiooni – duellide – kaotamise eest. Ilmselt Ugala vabameelsuse tõttu soovisid mõned väiksemad tegevuse lõpetanud organisatsioonid nagu korporatsioon Rajala ja üliõpilasselts Valvila enamiku oma liikmeskonnaga Ugalasse astuda.
 
Ugala sidemed teiste eesti üliõpilasorganisatsioonidega kahe maailmasõja vahel olid paremad ja tihedamad kui asutamisaegadel. Sellele aitas kaasa eesti üliõpilas-organisatsioonide kasvanud roll ülikooli juures ja Eesti Korporatsioonide Liidu tegevus. Vähemtähtsaks ei saa pidada ka Vabadussõja-eelsel perioodil tähelepanu keskpunktis olnud nn ideoloogiliste vastuolude tagaplaanile jäämist. Lähemalt suheldigi EKLi liikmesorganisatsioonidega, kelle osas oli määratletud semestris ühe meeskorporatsiooni külastamise ja ühe võõrustamine.
 
Eesti naiskorporatsioonidega läbikäimine hoogustus samuti 1930. aastatel ühiste piduõhtute kaudu. Korporatsiooni sees peeti daamidega üritusi üpris oluli-seks, sest oskust suhelda vastassugupoolega arvati seltskonnas ühe hästikasvatatud korporandi tunnuseks.
 
Väiksemad konfiktid teiste meesorganisatsioonidega olid enamasti seotud liikmete omavaheliste tüliasjadega. Suurem kokkupõrge oli Ugala ja korporatsi-oon Kungla liikmete vahel 1926. aasta sügisel, kui toimus suuremat sorti kaklus, kus vaenupooled tõid välja ka tulirelvad. Suuremaid eluohtlikke vigastusi siiski ei olnud. Asja lahendamine jõudis välja ülikooli valitsusse ja tõi kaasa korporatsioon Kungla sulgemise ning selle mitme liikme ülikoolist väljaheitmise.
 
Vaatamata liikmete omavahelisele läbikäimisele vähemusrahvuste üliõpilas-ühendustega organisatsioonidevahelist läbikäimist nendega ei tekkinud. Ühelt poolt oli selle põhjuseks kindlasti viimaste suhteline vähesus, kuid teisalt jällegi ka Ugala enda soovimatus ja korporatsioonidele omane konservatiivsus.
 
Olukorra muutis pingelisemaks „vaikiva ajastu” periood Eesti üliõpilaskonnas. Uued ülikooli ja üliõpilaskonventide seadused pingestasid olukorda just seltside ja korporatsioonide vahel. Ugala tegevus sattus mitme teise organisatsiooni terava kriitika alla peamiselt järgmistel põhjustel. Paratamatus oli Ugala liikmete osalus üliõpilaskonna juhatuses Korporatsioonide Rühma esindajana. Ksv! Heino Sein oli ülikooli jaoks keerulisel õppeaastal 1936–1937 üliõpilaskonna juhatuse esimees. Samuti esitas Ugala 1936. aastal ajakirjanduses toetusavalduse uue põhiseaduse väljatöötamiseks Rahvuskogu asjus. Vastukäik sellele oli näiteks inetuks muutu-nud konfikt ÜS Concordia liikmetega, kes süüdistasid Ugalat liigses „Pätsi-meelsuses”.
 
Üliõpilaste seas levinud hõimuliikumises soetasid ugalensised endale sõbrad teiselt poolt Soome lahte. 1929. a septembris peetud Soome-Eesti üliõpilaspäevadel viibinud Turu üliõpilaskonna esindajad sõlmisid tihedamad sidemed Ugala liikme-tega. 1929. a detsembris sõlmiti Turu üliõpilaskonnaga eelleping ning sõprusleping allkirjastati kahe organisatsiooni vahel 11. mail 1930. a.
 
Lõunanaabritest hakkasid liikmete eraviisiliste sidemete kaudu tekkima sooje-mad suhted Riia Läti ülikooli juures tegutseva korporatsiooni Tervetia liikmetega. Kartell-leping kahe korporatsiooni vahel sõlmiti 15. detsembril 1934. a. Sõprus-organisatsiooniga toimusid vastastikused külaskäigud ja ettekandeõhtud. Lisaks vahetati Turu üliõpilaskonnaga stipendiaate, nii et Ugalal olid olemas ka oma soomlastest välisliikmed. 1938. aastal Ugala 25. juubelipidustustel oli kohal mõle-mast sõprusorganisatsioonist koguni 30 liiget. Tänapäeval on sidemed soomlastega kahjuks kadumas, sest Turu üliõpilaskond on kasvanud mitmekümnetuhandelise liikmeskonnaga organisatsiooniks. Tihedam on läbikäimine Tervetiaga, kelle konventi Riias on ugalensised eriti viimasel ajal tihedalt külastama hakanud ja kes ka ise siia vastuvisiite teevad.
 
Veel rohkem kui tegevkonvent suurenes vilistlaskond ning muutus aina olulisemaks korporatsiooni siseasjades. 1935. a alates muudeti kodukorda ja nii said organisatsiooni astuda ka Kõrgema Sõjakooli, Kõrgema Kunstikooli „Pallas” ja Tallinna Konservatooriumi lõpetanud. Ugalasse võeti hulgaliselt vilistlaseks vastu just esimese kooli lõpetanud kõrge auastmega sõjaväelasi.
 
Tugevneva vilistlaskonna tõttu kerkis esile Tallinna koondise küsimus, sest kõige rohkem koondus vilistlasi ikkagi pealinna. Aruteludele Ugala osakonna loomisest Tallinna andis viimase tõuke Tartu ülikooli tehnikaosakonna üleviimine Tallinna Tehnikumi juurde 1936. aastal. Korporatsioon Ugala avati seal 1937. a kevadsuvel. Tallinna Ugalaga liitus endine TallinnaTehnikumis tegutsenud korporatsioon Ugandala. Korporatsioon Ugala Tallinna koondis jäi suhteliselt autonoomseks, kuigi suuremad otsused käisid ikkagi läbi Tartu.
 
Vilistlaste arvu hüppelise kasvu toel muretses Ugala endale ka oma konvendi-maja. 1920. aastal üüris Ugala konvendihooneks endise baltisaksa korporatsiooni Curonia konvendihoone Tähe 40 ( hävis Teises maailmasõjas ). Juba 1920. aastate lõpul hakkas konvendis liikmeskonna kasvu tõttu tugevnema soov oma maja järgi.
 
Algselt sooviti osta mõni vana konvendihoone, kuid peagi selgus, et uue hoone ehitamine tuleb odavam. Oma konvendihoone kasuks rääkis veel see, et vilistlasest arhitekti Arnold Matteuse näol oli projekteerija olemas. 1939. aasta sügisel kolitigi juba uude funktsionalistlikus stiilis valminud majja Kuperjanovi 16. See on kahe maailmasõja vahelisel perioodil ainuke spetsiaalselt üliõpilasorganisatsiooni jaoks projekteeritud maja ning on tänaseni Tartus EÜSi ja Sakala majade kõrval kolmas just eesti üliõpilasorganisatsioonile ehitatud hoone.
 
 
=== Okupatsioonide aeg ===
 
Ugala ametlik konvendielu katkes ning enamus varasid, sh konvendihoone, konfskeeriti okupatsioonivõimude poolt 1940. aasta saatuslike sündmuste ajal. Suuremaks löögiks korporatsioonile olid liikmete arreteerimised. Esimeste eestlaste seas võeti Nõukogude võimude poolt kinni Ugala vilistlane ja Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Orasmaa. Temale järgnesid ülejäänud vilistlastest kõrgemad sõjaväelased, politseiametnikud ning ühiskonnategelased.
 
Vaatamata kallite kaasvõitlejate kaotamisele ja konvendihoone äravõtmisele ei kadunud Ugala liikmete vahel organiseeritud läbikäimine pikemateks perioodi-deks. Mitteametlikult jätkati kooskäimist ka Saksa okupatsiooni ajal. 1943. aastal tähistati 30. aastapäeva Tartus, Tallinnas ja Pärnuski. Pärast seda küll Eestis oma-vaheline läbikäimine sõjalaine tagasijõudmise ja sellele järgnenud repressioonide tõttu mõneks ajaks katkes.
 
=== Ugala paguluses ===
 
Korporatsiooni järjepidevust jätkasid ugalensised, kes olude sunnil pidid sõja-aastatel Eestist põgenema. Juba 1945. a 14. aprillil alustas tegevust Ugala esi-mene rakukene väljaspool kodumaad Rootsis Uppsalas ning samal aastal alustas Ugala oma tegevust Geislingeni põgenikelaagris. Saksamaal hakkas korporatsioon tegutsema üpris aktiivselt, võeti vastu uusi liikmeid eesti noorte hulgast, kes õppisid Saksa ülikoolides, püüti hoida kontakti, et aidata teisi korporatsioonikaaslasi laia ilma peal.
 
Pärast põgenikelaagrite likvideerimist moodustati Ugala koondised lisaks Root-sile veel 26. veebruaril 1950 USAs, 10. juunil 1951 nii Kanadas kui Austraalias. Väiksemad osakonnad on olnud ka Kanadas Montrealis, Austraalias Adelaides, USA läänerannikul ning paikkonniti on oldud aktiivsed veel paljudes erinevates kohtades.
 
Välis-Eestis jäi korporatsiooni teatud suletus ja sisemine liikmete kasvatus mõnevõrra tagaplaanile ning rohkem kerkis esile väljaspoole suunatud tegevus. Korporatsiooni suurema rolli ühe näitena liitus Ugalaga hulk Tartu ülikooli vilistlasi, kellel oli juba Eestis olnud võimalus organiseeruda, kuid kes olid selle sammu tookord astumata jätnud. Samuti on kuni tänapäevani eriti väliskoondistes tugevad sugulussidemed, kus valdav osa liikmeid on Ugalasse astunud isade jälgedes.
 
Väga oluliseks muutus välis-Eestis osalemine Eesti Korporatsioonide Liidu tegevuses ning suhtlemine teiste eesti akadeemiliste organisatsioonidega. Selle tingisid osalt liikmetevahelised pikad vahemaad, mistõttu suuremaid üritusi peeti tihti teiste organisatsioonidega koos. Aktiivselt osaleti pagulaste suurüritustel, ESTO päevadel. Ugalensised võtsid aktiivselt osa ka skautide tegevusest, milles nähti väga tähtsat osa eesti rahvusluse kasvatamisel väljaspool kodumaad. Tänu mitmele ugalensisest skautmeistrile valisid mitmed skaudid hiljem ülikoolipõlves Ugala oma organisatsiooniks.
 
Koondiste konvendikorterid või kooskäimiskohad asusid pagulaskonna keskustes: Stockholmis, Melbourne’is ja Lakewoodi Eesti Majas, Torontos Tartu College’i juures. Väliskoondiste tegutsemisväljundiks olid lisaks tavalistele koosolekutele aastapäevade puhul ka pidulikud koosolekud ja kommersid, referaatõhtud ( jätkusid kohustuslikud lihtliikmete ettekandeõhtud ). Oluliseks peeti sideme tugevdamist eri koondiste vahel. Nii näiteks korraldasid USA ja Kanada koondised mitu korda ühiseid suvepäevi. Peale eesti korporatsioonide omavahelise suhtlemise oli tihe side ka Läti Tervetiaga, kelle saatus oli sarnane ning kelle liikmeskond oli väljaspool kodumaad samuti üpris arvukas.
 
Hoidmaks vaimset sidet ugalensiste vahel, anti paguluses välja ka 10 numbrit oma albumit „Ugalensis”. 1963. aastal ilmus 50. aastapäevaks põhjalik juubelial-bum „Korporatsioon Ugala 1913–1963”. Mitmete stipendiumidega toetati oma liikmete püüdlusi ülikooliteel. Pärast Tartu konvendi tegevuse jätkamist olid need stipendiumid väga suureks toeks noorte ugalensiste toetamiseks Tartus ja konvendihoone renoveerimiseks.
 
Ugala on jäänud väliskoondiste liikmete jaoks üheks olulisemaks sidemeks Eestiga, nende sünnipaigaga. Pärast taasiseseisvumist on Tartu konventi hakatud väliskoondiste liikmete poolt aktiivselt külastama.
 
 
=== Ugalensised Nõukogude okupatsiooni perioodil Eestis ===
 
Küüditamised, arreteerimised ja võimude terror lubas kodu-Eestis kok-kusaamisi alustada taas alles 1950. aastate lõpul, kui mehed olid vangilaagritest tagasi ja õhkkond oli muutunud natuke vabamaks. Alustati regulaarset oma-vahelist läbikäimist, vedajaks sai endine Ugandala mees Endel Truus. Eestisse jäänud tähistasid Ugalaga seonduvaid tähtpäevi, liikmete sünnipäevi, korraldati isegi väljasõite ning saadeti oma kaasvõitlejaid viimsele teekonnale. Iga kuu saadi kokku Kadriorus Lillepaviljoni kohvikus, kus 1980. aastate lõpupoole julgesid mehed juba ka tekleid pähe panna.
 
=== Taastamisest tänapäevani ===
 
Ugala tegevuse jätkamine Tartus sai teoks rahvusliku taasärkamise perioodil. 1987. aastal etendas üliõpilaste teatritrupp „Tähtvere Stuudio” Tartus näitemängu „Buršide kodune konvent”, mis rääkis sajanditagusest üliõpilaselust. Sellest kasvas välja soov luua oma korporatsioon, mis oleks ühendanud bioloogiaüliõpilasi. Tehti põhjalikud ettevalmistused: leiti nimi – Fratres Naturae – oma konvendikorter Tähe tänaval, valiti ametimehed jne. Suurimateks nõuandjateks olid ennesõjaaegsed Ugala vilistlased. Asi võttis täiesti uue pöörde, kui vilistlased tegid tudengitele ettepaneku taastada Ugala tegevus Tartus. Vaatamata ootamatule ettepanekule võttis noorem põlvkond selle vastu. Vanade vilistlaste soov oli taastada kohe legaalne Tartu üli-kooli juures tegutsev Ugala, mis oma vaadetelt vastanduks tollastele okupatsiooni-võimudele. Ugala kinnitati esimese ametlikult taastatud korporatsioonina Tartu ülikooli juures 17. detsembril 1988. aastal. Vanad vilistlased andsid korporatsiooni juhtimise üle uuele eestseisusele koosseisus esimees Robert Tomasson, abiesimees Andres Kalamees ja kirjatoimetaja Juhani Püttsepp.
 
Veel enne Eesti Vabariigi taastamist tuli Ugala liikmetel üles astuda nii mitmelgi üritusel näitamaks oma suhtumist valitsevasse korda. Osaleti Eesti Muinsuskaitse Selt-si tegevuses, ühineti ainsa üliõpilasorganisatsioonina in corpore liikumisega Genf-49, protesteeriti sini-must-valge lipu Eesti NSV riigilipuks kuulutamise vastu.
 
Korporatsiooni ametliku tegevuse jätkamise algaastaid iseloomustas organi-satsiooni elu korraldamine, vanade traditsioonide ühildamine uue põlvkonna ja ühiskonnaga. Ugala on püüdnud säilitada omanäolisust ülikooli juures traditsioonide ja tavade hoidmisega. Kõige suuremad õpetussõnad tulid loomulikult ennesõjaaeg-setelt vilistlastelt, keda Tartus oli 1980. aastate lõpul veel üle kolmekümne. Samuti uurisid kaasvõitlejad arhiivides olevaid dokumente ning taotlesid tagasi muuseumi-des hoiulolevat Ugalalt äravõetud vara. Mitmeid vanu traditsioone on detailidega ka rikastatud ja mugandatud, kuid nagu näha, on selline areng toimunud aegade algusest saadik. Kui 1994. aasta lõpul valisid lihtliikmed esimesed pärastsõjaaegsed kuldrebased Meelis Pärteli ja Robert Tomassoni, siis tänaseks on nende arv järk-järgult kasvamas ja jõudnud kümneni.
 
Ugala käib täna läbi peaaegu kõigi Tartu eesti akadeemiliste organisatsioonidega. Välja on kujunenud oma traditsioonilised üritused lisaks kommerssidele, näiteks peredega suvepäevad, mõned kergemat laadi spordivõistlused teiste üliõpilasorga-nisatsioonidega ja aastaaegadega seotud koosviibimised daamidega.
 
Peale vaimse järjepidevuse püüti taastada ka materiaalset järjepidevust, mille suurimaks saavutuseks oli oma konvendihoone tagasisaamine. Nõukogude oku-patsiooni perioodil oli maja omanikuks Tartu kunstikool. Tartu linnavalitsus tegi 17. novembril 1994 otsuse maja korporatsioon Ugala vilistlaskogule tagastada, sisse koliti 1997. aastal. Praeguseks on Ugalal suur osa majast renoveeritud ja taastatud tema funktsionaalsus just korporatsiooni jaoks. Ühised aktsioonid, toetuse kogumise kampaaniad konvendi remontimiseks kasvatasid veel rohkem ühtsustunnet pärast Teist maailmasõda välisriikides Ugalasse astunute ja Tartu konvendi vahel.
 
Väljaspool Eestit tegutsevad praegu koondised Kanadas, USAs ja Austraalias. Rootsi koondis on tänaseks liitunud Eesti koondisega, kuigi liikmed jätkavad ka Rootsis oma kooskäimisi. 1990. aastate lõpul ületas Eestis elavate ugalensiste arv esimest korda väliskoondiste liikmete arvu. 2007 aasta algul kuulus Ugala Eesti koondisesse 209 liiget ning kolme väliskoondisesse 147 liiget.
 
== Liikmeskond ==