Ava peamenüü

Muudatused

Ka [[Vana-Liivimaa]]l nimetati rüütelkondadeks sealsete territooriumite (orduvaldused ja piiskopkonnad) vasallide koondisi. Rüütelkondade esindajad võisid osaleda [[Liivimaa maapäev]]al, kus nad moodustasid vasallide [[kuuria]]. See polnud siiski ühtne, vaid iga piirkonna rüütelkonna esindajad jäid enamasti üksmeelele oma maaisandaga. Erandiks oli seejuures siiski Harju-Viru vasallkond, kellel oli tugev ühtekuuluvustunne ja suured privileegid ning kes hiljem moodustasid [[Eestimaa rüütelkond|Eestimaa rüütelkonna]]. Pärast [[Liivi sõda]] moodustus endise Vana-Liivimaa alal mitu rüütelkonda (Eestimaa, Liivimaa, Kuramaa ja Saaremaa), mille roll kohaliku ala valitsemisel oli tunduvalt oluliseem kui keskaegsetel vasallide ühendusetel. Eriti paistis siinjuures silma [[1584]]. aastal ametlikult asutatud Eestimaa rüütelkond, mis säilitas oma laialdased privileegid nii Rootsi kui ka Vene impeeriumi ajal. [[Liivimaa rüütelkond]], mis moodustati Poola kuninga [[Zygmunt II August]]i käsul [[1561]]. aastal ja sai Rootsi riigi poolt ametliku tunnustuse alles [[1630. aastad|1630. aastatel]], omas tunduvalt kitsamaid võimupiire, sest rootslased pidasid Liivimaa ala mõõgaga võidetuks. Seetõttu oli Liivimaa aadli roll kohalikus omavalitsuses tunduvalt väiksem kui Eestimaal. Liivimaa rüütelkonnaga umbkaudu sarnaseid võimupiire omas ka [[Saaremaa rüütelkond]].
 
Venemaa keisririigi ajal kujunesid Baltikumi rüütelkondadest rüütlimõisate omanikest koosnevad avalik-õiguslikud korporatsioonid, mis tegutsesid [[1710]]. aasta kapitulatsioonides saavutatud privileegide toel, alates [[1845]]. aastastaastal võisidkodifitseeriti nadprovintsiaalseadustiku toetudaesimene kaja [[Baltiteine Eraseadus]]elejagu. Rüütelkonna kõrgeimaks valitsusorganiks oli [[maapäevMaapäev (rüütelkond)|maapäev]], mis käis koos tavaliselt iga kolme aasta tagant. Seal valiti rüütelkonna juhtivad ametnikud, kinnitati kohalikud maksud, võeti ette samme oma privileegide kaitseks ja koostati seaduseelnõusid, mida nad võisid esitada otse keisrile. [[19. sajand]]i lõpul rüütelkondade tähtsus vähenes, kui keiser [[Aleksander III]] nende privileegid kinnitamata jättis ning [[venestus]]poliitikaga alustas. Siiski jäid rüütelkonnad mõjukateks kohaliku poliitika suunajateks kuni [[1917]]. aastani, mil Vene impeerium kokku varises. Saksa okupatsiooni ajal [[Eesti]]s ja [[Läti]]s ([[1918]]) saavutasid rüütelkonnad taas olulise positsiooni, kuid kui see lõppes, muutus nende poliitiline mõju sisuliselt nulliks. Eestimaa rüütelkond likvideeriti [[1920]]. aastal vastavalt seisuste kaotamise seadusele ja Liivimaa rüütelkond Läti Seimi otsusega [[1923]]. aastal.
 
[[Kategooria:Rüütelkonnad]]
7490

muudatust