Erinevus lehekülje "Isomorfism" redaktsioonide vahel

Lisatud 5776 baiti ,  9 aasta eest
 
==Isomorfismiprobleem==
Isomorfismiprobleemiks nimetatakse ülesannet konstrueerida efektiivne [[algoritm]], mis antud klassi kahe suvalise [[algebra]]lise süsteemi korral selgitab, kas nad on isomorfsed või mitte. Isomorfismiprobleemi on [[rühm|rühmateooria]] seisukohalt käsitlenud C. Hoffman <ref> C. Hoffman. 1982. Group-Theoretic Algorithms and Graph Isomorphism. ''Springer''.</ref> väites, et rühmade „struktuur” sarnanevat isomorfismiprobleemile. Paraku jääb see sarnasus kõrvaltvaatajale raskelt tabatavaks. See probleem on seni lahendamata paljude oluliste algebra klasside puhul.
 
Eriline roll on isomorfismiprobleemil graafide vallas. Selle põhimõtteline teoreetiline algoritm täiesti olemas – see seisneb graafi ''H'' seosmaatriksi ridade ja nendele vastavate veergude ümberpaigutamises (permuteerimises, ümberjärjestamises, ümbervahetamises) niikaua, kui see ei lange kokku graafi ''G'' seosmaatriksiga. Sellel on üks oluline puudus – see on väga mahukas (keeruline), selle sammude arv läheneb ''n''! (''n''-faktoriaalini). Omal ajal arvati, et 16! permutatsiooni arvutamine võtaks aega kuni 40 aastat.
Isomorfismiprobleem on seni lahendamata paljude oluliste algebra klasside puhul. Graafide vallas toimus 20. sajandi seitsmekümnendail isomorfismiprobleemi lahendamise katsete buum, mida ''isomorfismihaiguseks'' tituleeriti <ref> Read, R. C., Corneil, D. G., 1977. The graph isomorphism disease. ''J. of Graph Theory, 1 (1977)'', 339-363.</ref> <ref> Gati, G., 1978. Further annotated bibliography on the isomorphism disease. ''J. of Graph Theory, 3 (1979),'' 95-109. </ref>. Pärast seda muutusid selle lahendamise püüdlused peaaegu tabuks. [[Struktuurisemiootika]] on selle jälle esile toonud.
 
Hakati otsima teisi teid graafide isomorfismi tuvastamiseks, mis oli aastail 1970-1980 väga populaarne. Näiteks, S. Toida <ref> S. Toida. Isomorphism of graphs. 1973. – ''Proc. 16th Midwest Symp. Circuit Theory, Waterloo, 1973, XVI.'' 5.1-5.7. </ref> pakkus selleks tõsimeeli välja „kauguste maatriksi“. Tõepoolest on graafi kaugustemaatriksid omavahel kergemini eristatavad kui seosmaatriksid. Graafide mitteisomorfismi võib nende abil tuvastada „peaaegu alati“, ka isomorfismi tuvastamine võib vahel korda minna.
 
Selle perioodi algoritme on kriitiliselt analüüsinud R. C. Read ja D. G. Corneil <ref> Read, R. C., Corneil, D. G., 1977. The graph isomorphism disease. ''J. of Graph Theory, 1 (1977)'', 339-363.</ref> ning G. Gati <ref> Gati, G., 1978. Further annotated bibliography on the isomorphism disease. ''J. of Graph Theory, 3 (1979),'' 95-109. </ref>, kes tituleerisid isomorfismiharrastuse „isomorfismihaiguseks“. Isomorfismiprobleem muutus vahepeal koguni tabuks. Selle probleemi sisulist käsitlemist väldivad oma graafiõpikutes paljud. Näiteks B. Bollobas´i „Modern Graph Theory“<ref> B. Bollobás. Modern Graph Theory. 1998. ''Springer.'' </ref> on isomorfismi-probleemile pühendanud vaid kaks sõna, selles käsitletakse peamiselt „praktilisi“ probleeme nagu vooge võrkudes jne. Siiski tuuakse graafide isomorfismi visuaalne näide ära peaaegu kõikides graafiõpikutes – ja sellega enamasti piirdutaksegi.
 
Mõned algoritmilist graafiteooriat esitavad oopused, nagu N. Chistofiedese <ref> N. Christofides. 1975. Graph Theory: An algorithmic approach. ''Academic Press, N.Y., London, San Francisco'' </ref> oma, ei sisalda mitte midagi isomorfismiga seonduvat. Kuid tegijaid leidub. Näiteks, seda on lahanud Netšepurenko jt <ref> M. Нечепуренко и др. 1990. Алгоритмы и программы решение задач для графов и сетей. ''Новосибирск''. </ref> ning esitanud ka sellega seotud algoritme ja arvutiprogramme. L. Babai <ref> L. Babai. 1977. On the isomorphism problem. ''Unpublished manuscript'' </ref> leiab selleks Monte-Carlo algoritmi sobiva olevat. G. Tinhofer, M. Lödecke, S. Bauman ja L. Babel <ref> G. Tinhofer, M. Lödecke, S. Baumann, L. Babel. 1997. STABCOL, Graph Isomorphism Testing on the Weisfeiler-Leman Algorithm. </ref> , väidavad, et isomorfismi probleem on lahendatav Weisfeiler-Lehmani algoritmi abil. C. V. Raj ja M. S. Shivakumar loendavad mitmesuguseid spetsiifilisi atribuute selle probleemi lahendamiseks. Tuleb ära märkida G. Kobler´i, H. Schöning´i ja J. Toran´i monogaafiat <ref> G. Kobler, H. Schönig, J. Toran. 1993. The Graph Isomorphism Problem: Its Structural Complexity. </ref>, kus käsitletakse seda ajalise keerukuse aspektist. Ka K. Thulasirman ja M. N. S. Swamy <ref> K. Thulasiraman, M. N. S. Swamy. 1992 Graphs: Theory and Algorithms. ''John Wiley & Sons.'' </ref> ning S. Pemmaraju, S. Sciena <ref> S. Pemmaraju, S. Sciena.2003. Computational Discrete Mathematics: Combinatorics and Graph Theory with Mathematica. ''Cambridge University Press'' </ref> piirduvad isomorfismi puhul vaid keerukuseprobleemi esile toomisega.
 
Aktuaalne ongi isomorfismiprobleemi käsitlemine [[algoritmiline keerukus|ajalise keerukuse]] (inglise time complexity) seisukohalt. Levinud on arvamus, et see on mitte-polünomiaalne '''NP''' (inglise non-polynomial) ning praeguse aja „ametlik arvamus“ peab parimaks A. Luksi (1983) algoritmi ajalise keerukusega 2<sup>O(√(''n''&nbsp;log&nbsp;''n''))</sup> ''n''-tipulise graafi puhul.<ref name="Johnson 2005">{{harvnb|Johnson|2005}}</ref>. Kuid neid on konstrueeritud ja tõestatud ka polünomiaalsetena '''P''' nagu seda on A. Dharwadkeri jt <ref> A. Dharwadker, J.-T. Tevet. 2009. The Graph Isomorphism Algorithm. ''Proc. Institute of Mathematics'', Amazon Books, ISBN 9781466394374 </ref>. oma. Paljudel juhtudel pole see aga tõestatud. Diskussioonid keerukuse teemal kestavad.
 
Isomorfismi tuvastamise meetodite süstematiseerimine on viinud lihtsa skeemini: a) sorteerimise ja mitte-sorteerimis meetodid; b) lokaalsete ja globaalsete invariantide kasutamise meetodid.
 
[[Invariant]]idele rajatud meetodid on viinud isomorfismi tuvastamise graafide ''kanoonilise esituse'' tasemele, mis tähendab graafi kujutamist mingil selle struktuuri esitaval kujul, soovitavalt isomorfismi täpsusega. Kanoonilise esituse probleemi püstitas arvatavasti Lazlo Babai <ref> L. Babai. 1983. Canonical labelling of graphs. – ''Proc. 15th ACM Symposium on Theory Computing'' 171-183. </ref> 1977. aastal.
 
Frank Harary <ref> Frank Harary. 1969. Graph Theory. ''Addison-Wesley''. </ref> järgi on isomorfismiprobleem lahendatav globaalinvariantide (polünoomid, spektrid jt) täieliku süsteemi baasil. S. Locke (* www.math.fau.edu/locke/isotest. ) leiab, et isomorfismi testimiseks sobivad hästi kahendsüsteemis esitatud ülipikad 3-kuup-koodid. A. Zõkov <ref> A. Зыков. 1987. Основы теории графов. ''Наука'' </ref> on arvamusel, et see on lahendatav graafi tihedust, tsükleid, klikke jne iseloomustavate lokaalsete invariantide baasil.
 
[[Struktuurisemiootika]]s on graafid ''G'' ja ''H'' isomorfsed parajast siis kui need omavad ühte ja sama struktuuri, st kui vastavad semiootilised mudelid on ekvivalentsed. On tõestatud, et nii semiootiliste mudelite moodustamine kui ka nende ekvivalentsuse tuvastamine on '''P'''.
 
==Isomorfismist erinevates valdkondades==
563

muudatust