UV/Vis-spektroskoopia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
37. rida:
<big>''A = −log(%T/100%)''</big>
 
UV/Vis spektromeetrit on võimalik seadistada mõõtmaks peegelduspeegeldust. Sellisel juhul spektromeeter mõõdab proovist peegeldunud valguse intensiivsust (''I'') ja võrdleb seda referentsmaterjalilt (nt. valge plaat) peegeldunud valguse intensiivsusega (''I<sub>0</sub>''). ''I / I<sub>o</sub>'' suhet nimetatakse peegeldusteguriks ja seda väljendatakse protsentuaalselt (%R).
 
Spektromeetri põhilised osad on valgusallikas, proovikamber, monokromaator, et eraldada erineva lainepikkusega valgus ja detektor. Kiirgusallikaks on tihti volfram hõõgniit (300-2500 nm), deuteeriumlamp, mis annab pidevat kiirgust altravioletses alas (190-400 nm), ksenoonlamp, mis on pidev lainepikkustel 160-2000 nm ja viimasel ajal ka valgusdioodid (LED)<ref>Skoog, et al. Principles of Instrumental Analysis. 6th ed. Thomson Brooks/Cole. 2007, 349-351.</ref> nähtava valguse jaoks. Detektoriks on tavaliselt fotoelektronkordisti, fotodiood või fotodioodide rivi. Fotodioode ja fotoelektronkordistit kasutatakse skanneeriva monokromaatoritega, mis filtreerivad valgust nii, et ainult kindla lainepikkusega valgus jõuab detektorisse samal ajal. Skanneeriv monokromaator liigutab difraktsioonivõretläbi kõikide lainepikkuste nii, et intensiivsust on võimalik mõõta lainepikkuse funktsioonina.
48. rida:
 
Valmistatud on ka spetsiifilisi instrumente. Nende hulka kuuluvad näiteks spektromeetrid, mis on ühendatud teleskoopidega, et mõõta astronoomilisi karakteristikuid. UV/Vis nanospektromeetritega saabilma küvettideta mõõta väga väikeseid proovi koguseid (alates 0.3 µl). UV/Vis mikrospektromeeter koosneb UV/Vis mikroskoobiga ühendatud UV/Vis spektromeetrist.
 
 
 
== Viited ==