Transformatsioon (geneetika): erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Helgasch (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Helgasch (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
51. rida:
DNA viimiseks taimedesse on mitmeid mehhanisme.
Lihtsaim neist on transformatsioon Agrobacterium tumefaciensi abil. Selleks lõigatakse taime kude, milleks tavaliselt on leht, väikesteks tykkideks ja leotatakse umbes kymme minutit Agrobacteriumi sisaldavas suspensioonis. Servmised rakud, mis asuvad lõikepinnal, saavad bakteri poolt transformeeritud. Kui selliselt töödeldud koetykid juurdumise ja võrsekasvu suhtes selektiivsel söötmel yles kasvatada, saadakse geneetiliselt teisenenud taimed. Mõnede taimeliikide puhul piisab ka sellest, kui nende õis bakterisuspensiooni kasta ja hiljem seemned selektiivsele söötmele kylvata. Paljusid taimeliike antud meetodiga siiski modifitseerida ei saa. Väga suur osa taimedes on transformeeritavad kulla- või volframiosakestega pommitamise teel. Selleks kaetakse metalliosakesed DNA-ga ning tulistatakse noortesse taimerakkudesse või taimeembryosse. Efektiivsus on sel meetodil kyll madalam kui Agrobacteriumi kasutades, kuid võimalike mõjustatavate taimede valik on oluliselt laiem. Samuti on suureks eeliseks see, et nii saab transformeerida ka taime plastiide. Kolmandaks võimaluseks on taimerakkude elektroporatsion, mis toimib sarnaselt bakterite puhul kirjeldatule.
 
Geneetilist materjali on võimalik taimerakkudesse viia ka mitmete taimeviiruste abil, kuid see pole transformatsioon vaid transduktsioon - rakku viidav info on pakitud viiruskapslisse. Kuna suurem osa taimeviirustest on ssRNA-viirused, kelle pärilik materjal tsytoplasmas replitseerub, siis enamasti saab sel moel mõjustada vaid yht põlvkonda rakke. Nakatatud taime järglased ei ole viirusega nakatunud ega kanna endas sisestet geeni. DNA-viirused seevastu on võimelised kromosoomidega rekombineeruma, tekitades taime genoomis pysivaid muutusi, mistõttu kandub selline ymberkorraldus yle ka järglastele.
 
===Loomad===
 
Loomad
DNA viimist loomsetesse rakkudesse nimetatakse harilikult transfekrsiooniks. Ka sel puhul muudetakse rakusein erinevate võtete abil auklikuks, et soovitud materjal rakku liikuda saaks. Transfektsioon ei tähenda ainult DNA viimist rakku, selleks võib olla näiteks siRNA konstrukt või valk nagu antikeha. Transfekteerimiseks kasutatakse kaltsiumfosfaati, elektroporatsiooni või segatakse rakku viidav aine katioonsete lipiididega moodustamaks liposoome, mis membraaniga kokku sulades sisaldise rakku viivad.
 
<references/>
28

muudatust