Fütoplankton: erinevus redaktsioonide vahel

Arvuliselt koosneb suurem osa fütoplanktonist [[Tsüanobakterid|tsüanobakteritest]], kes on ainus säilinud rühm prokarüootseid oksügeenseid fotoautotroofe. Selline fotosünteesi toimumisviis on tekkinud vaid korra evolutsiooni jooksul ning kandunud eukarüootsetele organismidele edasi fotosünteesivate prokarüootide [[Endosümbioos|endosümbioosi]] kaudu. Endosümbiootilistest bakteritest kujunesid ajapikku välja eukarüootse raku organellid- [[plastiidid]].<ref name="Falk" />

 

Oksügeensete fotoautotroofide evolutsiooni alguses toimunud arengulise lõhe tõttu arenes välja kaks erinevate plastiididega fütoplankterite arenguliini. Rohevetikad ning nende eellased ja järglased (maismaataimed) kuuluvad rühma, mida ühendab [[klorofüll b]] kasutamine [[Kaaspigmendid|kaaspigmendina]]. Selle rühma liigid on üksteisega palju lähemalt seotud plastiidi fülogeneesi ja fotosünteetilise füsioloogia poolest, kui peremeesrakkude ühise evolutsioonilise arengu poolest. Teine rühm koosneb punavetikatest ja mitmekesisest hulgast fütoplankteritest ning vetikatest, kelle plastiidid pärinevad evolutsiooniliselt punavetikatest. Selles rühmas on säilinud kõige enam tsüanobakteritele omaseid pigmente. <ref name="Falk" />

 

 

==Morfoloogia==

Kuigi fütoplanktoni puhul ei ole tegemist [[monofüleetiline rühm|monofüleetilise rühmaga]], on nende morfoloogias näha selgelt sarnaseid jooni, mis on kujunenud välja pikaaegsel sarnastes tingimustes elamisel [[konvergents (bioloogia)|konvergentsi]] tõttu. Näiteks peab fütoplankteritel olema fotosünteesiks vajalikud mehhanismid, et nad saaksid toota piisavalt biomassi hingamiskulude kompenseerimiseks ning oleks võimalik ka paljunemine. Samuti on vajalik tagada rakkude maksimaalselt suur välispind ruumala kohta, et lihtsustada veekogude küllaltki madala mineraalainete kontsentratsiooniga lahusest vajalike ainete omastamist. Suurt välispinda on võimalik tagada kas väga väikeste mõõtmetega või siis paari lineaarse mõõtme suurendamisega (näiteks niitja struktuuri moodustamisega). Sageli toimub lineaarse kasvu domineerimine korrelatsioonis raku ruumala suurenemisega. <ref name="Reyrey" />

 

Fotosünteesiks vajalik valguse intensiivsus ja sobiliku lainepikkusega valguse esinemine kahanevad veekogudes sügavuse kasvamisel drastiliselt. Fütoplankteritel on tekkinud kohastumused, mis aitavad allavajumist vältida ja vee turbulentsust suspendeerumise võimaluste maksimaliseerimiseks ära kasutada. Sellisteks omadusteks on näiteks väike suurus ja madal tihedus (vee tihedusele lähedane), samuti on võimalik vajumist pidurdada hõõrdejõu suurendamisega. Seda saab teha näiteks rakuseinast väljaulatuvaid struktuure moodustades. <ref name="Reyrey" />

 

===Veeõitsengud===

[[Veeõitseng|Veeõitsengud]] ehk fütoplanktoni ajutised vohamised on muutumas üha olulisemaks keskkonnaprobleemiks. Nende teket oluliselt soodustavaks teguriks on veekogude eutrofeerumine inimtegevuse tagajärjel. Veeõitsengu korral värvub vesi sageli õitsevatele vetikatele omaste pigmentide tõttu.

 

Veeõitsengute sagedus kasvab, kui veekogusse satub rohkelt fütoplankterite kasvuks vajalikke mineraalaineid (näiteks lämmastiku-või fosforiühendeid), mille vähene kontsentratsioon oli varem vohavat kasvu limiteerivaks teguriks.

 

Eestis esineb veeõistenguid suve teisel poolel ligi 15% järvedest, need on enamasti põhjustatud tsüanobakterite poolt. Vetikate õitsemisega võib kaasneda ulatuslik hapnikusisalduse kõikumine veekogus, mis takistab teiste ökosüsteemi organismide eluliselt olulisi protsesse. Samuti võivad vohavad plankterid eritada vette toksiine, tsüanobakterite toksiine on kindlaks tehtud 70 ringis ning nad on ohtlikud eelkõige soojaverelistele loomadele. <ref>Rakko, A. 2009. Veeõitsengud Eesti järvedes. Eesti Loodus 7: 6-14</ref>