Anorgaaniline analüüs

Anorgaaniline analüüs on analüütilise keemia haru, mis tegeleb anorgaanilise aine koostise kindlakstegemisega või anorgaaniliste ühendite identifitseerimisega kasutades keemilisi ja füüsikalisi meetodeid.

Eesmärk võib olla kas ühe, mõne (näiteks ainete klassi) või kõigi aine komponentide kvalitatiivne või kvantitatiivne määramine.

Anorgaanilise materjali kvalitatiivseks uurimiseks kasutatakse mitmeid lihtsaid teste. Näiteks anorgaanilised ühendid annavad gaasi leegile spetsiifilise värvuse vastavalt metalli ioonile; olulist teavet annavad materjali vees, hapetes või leelistes lahustamise testid; sademe teke AgNO₃ lahusega näitab halogeniidioone, sademe teke BaCl₂-ga näitab sulfaatiooni jne.

Anorgaanilise kvantitatiivse analüüsi klassikalised keemilised meetodid on kaalanalüüs ja mahtanalüüs. Kaalanalüüsi puhul sadestatakse ja eraldatakse määratav komponent raskesti lahustuva ühendina, mis pärast kuivatamist või kuumutamist kaalutakse. Mahtanalüüsi puhul leitakse määratava komponendi kogus tiitrimiseks kulunud töölahuse mahu ja kontsentratsiooni kaudu.

Tänapäeval on kasutusel efektiivsed instrumentaalmeetodid:

• Aatomiemissioonspektroskoopia (AES) tegeleb aatomitest kiiratava kiirguse spektrite uurimisega
• Aatomiabsorptsioonspektroskoopia (AAS) tegeleb aatomites neelduva kiirguse spektrite uurimisega
• Spektrofotomeetria mõõdab lahuse optilisi omadusi lähi-UV, nähtava valguse ja infrapunakiirguse piirkonnas
• Ioonivahetuskromatograafia kolonnis oleva ioniidi (anioniidi või kationiidi) pinnal on ioonsed funktsionaalrühmad, mis interakteeruvad proovis olevate vastasmärgilise laenguga ioonidega. See võimaldab lahutada katioone, anioone ja polaarseid molekule olenevalt nende elektrilisest laengust.
• Klassikaline kapillaarne tsoonelektroforees on meetod, kus laetud osakesed liiguvad elektrijuhtivust omavas vedelas keskkonnas (kapillaaris on puhvri vesilahus) elektrivälja mõjul. Meetod võimaldab lahutada ioone ja laetud molekule.
• Elektrokeemilised tiitrimismeetodid lahuse kontsentratsiooni määramiseks, mille puhul mõõdetakse elektroodidevahelist elektrijuhtivust, pinget, voolutugevust. Need meetodid on potentsiomeetria (näiteks pH-meetrid), amperomeetria, polarograafia, kulonomeetria, konduktomeetria jt.

Vaata ka

• Analüütiline keemia
• Anorgaaniline keemia