Rütm ja bluus: erinevus redaktsioonide vahel

Rhythm and blues'i ansamblid koosnesid sageli vokaalsolistist, klaverist, ühest või kahest kitarrist, basskitarrist/ kontrabassist, trummidest ja saksofonist. Ansambliseadeid lihviti perfektsuseni, sageli kasutati ka taustvokaliste. Suhteliselt lihtsad korduvad partiid tekitasid rütmiliselt aktiivseid, sageli hüpnootilisi helitekstuure. Pillimehed olid tihti riietatud ühesugustesse ülikondadesse/ mundritesse. Laulude tekstid olid sageli fatalistliku sisuga ning kogu see muusika tundus olevat kui midagi vältimatut.

 

 

1930- aastatel alanud USA afroameeriklaste migratsioon suurlinnadesse Chicagosse, Detroiti, New Yorki, Los Angelesesse ja mujale tekitas uue turu jazzile, bluesile ja muudele nendega seotud muusikastiilidele, mida sageli esitasid professionaalsed muusikud nii üksi kui ansamblites. Rhythm & bluesi eelkäijad tulid jazzist ja bluesist, mis hakkasid kattuma tänu sellistele muusikutele nagu Leroy Carr, Cab Calloway, Count Basie ja T-Bone Walker. Sel ajal toimus ka elektrikitarri kui sooloinstrumendi laiem kasutuselevõtt, populaarsed olid ka klaver ja saksofon.