V-2: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Quibik (arutelu | kaastöö)
→‎Vaata ka: + {{Commonskat-tekstina|V2 rockets}}
Resümee puudub
2. rida:
'''Rakett V2''' ([[saksa keel]]es ''Vergeltungswaffe 2'' 'kättemaksurelv 2') oli esimene [[ballistiline rakett]]. Raketi tehniline nimi oli Aggregat-4.
 
Aggregat -seeria rakettide loomist alustati [[1932]]. aastal. Projekti tehniline juht oli teadlane [[Wernher von Braun]].
 
V2 on enim tuntud [[London|Londoni]]i pommitamisega,. liikudesÜlihelikiirusel ülihelikiiruselliikudes langes ta ootamatult ja suure lennukõrguse tõttu oli teda võimatu alla lasta.
 
V2 oli esimene teadaolev inimese poolt loodud objekt, mille trajektoor ulatus [[kosmos]]esse. Tema maksimaalseks lennukõrguseks otse üles laskmisel oli 189 kilomeetrit. Maksimaalne lennukaugus oli 320 kilomeetrit. Lõhkepea mass oli ligi 1 tonn.
10. rida:
V2 oli [[vedelkütusrakett]]. Kütusena kasutas V2 3,8 tonni alkoholi ([[etanool]] ja [[vesi]]) ning [[oksüdeerija]]na 4,9 tonni vedelat [[hapnik]]ku.
 
Pärast sõda filmiti V2 abil [[24. oktoober|24. oktoobril]] [[1946]] esimest korda kosmosest maadMaad. V2 oli nii USA, NSVLNSV Liidu kui ka Prantsuse kosmoseprogrammide aluseks.
 
==V2 tehnilised andmed==
53. rida:
|}
 
V2 startis vertikaalselt ja kasutas oma kütuse ära 65 sekundiga. Poole minutiga ületas ta [[ülehelikiirus|helikiiruse]], minutiga jõudis ta 35 km kõrgusele. Inertsist liikus ta ligi saja kilomeetri kõrgusele (osadel andmetel ka kõrgemale). Kütuse ja oksüdeerija pumpamiseks kasutati [[vesinikperoksiid|vesinikperoksiidi]]i ja [[naatriumpermanganaat|naatriumpermanganaadi]] reageerimisel töötanud turbiini. Raketti pumbati enne starti ka [[lämmastik]]ku, mis takistas kütusepaakidel välisrõhu allaall kokku kokkuvajumistvajumist ja millega reguleeriti gaaside ja vedelike voolukiirust. Raketikütuse põlemisel tekkis temperatuur kuni 2700 kraadi.
Raketi maksimaalne kiirendus ulatus 8 g-ni. Raketti juhiti eelnevalt paika pandud [[güroskoop|güroskoopide]] abil, hiljem kasutati ka raadiojuhtimist. Juhtimiseks suunati raketist väljuvat gaasijuga ja välist õhku sabas olevate tiivakestega. Rakett oli ilma raadiojuhtimiseta suhteliselt ebatäpne. Maksimaalse lennukauguse puhul lendas ta maksimaalselt 17-kilomeetrise läbimõõduga ringi sisse.
 
Raketi maksimaalne kiirendus ulatus 8 g-ni. Raketti juhiti eelnevalt paika pandud [[güroskoop|güroskoopide]]ide abil, hiljem kasutati ka raadiojuhtimist. Juhtimiseks suunati raketist väljuvat gaasijuga ja välist õhku sabas olevate tiivakestega. Rakett oli ilma raadiojuhtimiseta suhteliselt ebatäpne. Maksimaalse lennukauguse puhul lendas ta maksimaalselt 17-kilomeetrise läbimõõduga ringi sisse.
V2 oli kaeti tavaliselt kolmevärvilise sõjaväemustriga. Hiljem olid ka ühevärvilised raketid. Katsetuste korral kasutati malemustrit, mis aitas määrata kas rakett pöörleb.
 
V2 oli kaeti tavaliselt kolmevärvilise sõjaväemustriga. Hiljem olidoli ka ühevärvilisedühevärvilisi raketidrakette. Katsetuste korral kasutati malemustrit, mis aitas määrata, kas rakett pöörleb.
Esialgu planeeriti rakettide stardipaikadeks suuri betoonpunkreid, kuid kuna need kannatasid liitlaste tugeva pommitamise alla ja sõjavägi soovis suuremat mobiilsust töötati välja mobiilne süsteem, kus raketti sai välja lasta praktiliselt kõikjalt. Laskepaigal oldi enne starti 90 minutit ja pärast starti lahkuti 30 minutiga, mistõttu ühtegi V2-e ei suudetud stardiplatvormil hävitada. Enamasti lasti ühe päeva jooksul mitu raketti, tihti erinevatest asukohtadest.
 
Esialgu planeeriti rakettide stardipaikadeks suuri betoonpunkreid, kuid kuna need kannatasidolid liitlaste tugeva pommitamise allasihtmärkideks ja sõjavägi soovis suuremat mobiilsust, töötati välja mobiilne süsteem, kustänu rakettimillele sai raketti välja lasta praktiliselt kõikjalt. LaskepaigalLaskepaigale oldi enne startituldi 90 minutit ja pärastenne starti ja lahkuti 30 minutigaminuti jooksul pärast starti, mistõttu ühtegi V2-e ei suudetud stardiplatvormil hävitada. Enamasti lasti ühe päeva jooksul mitu raketti, tihti erinevatest asukohtadest.
 
==Tagajärjed ja otstarbekus==
 
Raketti V2 kasutas [[Saksamaa]] [[Teine maailmasõda|Teise Maailmasõja]] ajal [[1944]]. aasta detsembrist [[1945]]. aasta märtsini peamiselt [[Suurbritannia]]s ja [[Belgia]]s asuvate sihtmärkide vastu. Nii palju kui teada,Teadaolevalt tulistati välja kokku 3172 V2-raketti, neist 1664 Belgiasse (sh 1610 [[Antverpen]]issei), 1402 Suurbritanniasse (sh 1358 [[London]]isse), 76 [[Prantsusmaa]]le (neist kõige rohkem, 25, [[Lille]]'i), 19 [[Holland]]isse (kõik [[Maastricht]]i) ja 11 Saksamaale (kõik [[Remagen]]isse).
 
V2 oli küll oma disainilt uudne, kuid liialt keerukas, ja tema sõjalised tulemused olid väga kehvad, võrreldes tema ehitamise ja väljatöötamise kuludega. Londonis tappis üks V2 keskmiselt 2 inimest, samal ajal suri [[Mittelwerk|Mittelwerki]] töökodades iga ehitatud V2 kohta 6 sunnitöölist. V2 on üks väheseid relvi, kui mitte ainuke, mille ehitamisel suri rohkem inimesi kui selle kasutamisekskasutamisel relvana. V2 väljatöötamine oli kulukam kui USA [[Manhattani projekt]] ja seetõttu võib isegi öelda, et V2 aitas kaasa Saksamaa kaotusele, kuna selle ehitamise ja väljatöötamise jaoks ohverdati palju resursseressursse, eriti just Saksamaale rasketel sõja lõpuaastatel.
 
Kuigi V2 oli V1-st kindlam, oli tema maksumus umbes 20 korda suurem kui V1-l, ja lõhkepea umbes sama suur, seetõttu oli palju soodsam kasutada V1-sid, isegi kui suur osa V1-sid alla tulistati.
 
==Vastumeetmed==
 
Erinevalt V1-st tegid V2 kiirus ja trajektoor selle hävitamise [[õhutõrjekahur]]ite ja [[hävituslennuk]]ite abilitega võimatuks, sest ta langes kõrguselt 100–110 km neljakordse ülehelikiirusega. Juba 20 sekundigasekundit pärast väljatulistamist oli ta liiga kõrgel selleks, et teda alla tulistada saaks, ja lennuaeg Londonisse oli pelgalt 3 minutit.
 
Käidi välja plaan pärast V2 avastamistavastamise korral [[radar]]i abil välja arvutada selle trajektoor ja siis pommitada õhutõrjekahurite abilõhutõrjekahuritega kohta, mille V2 peaks läbima. Sellest plaanist loobuti, sest arvutused näitasid, et mööda läinud kahurimürsud tekitavad rohkem kahju kui V2 rakett ise.
 
V2 -vastased kaitsemeetmed sisaldasid nende väljalaskeplatvormide hävitamist [[õhurünnak]]utes ja sakslastele [[desinformatsioon]]i jagamist, et nad ründaksid valesid kohti. Nii näiteks jagasid britid Saksa spioonidele vääraid aruandeid V2 purustuste kohta Londonis, et Saksamaa ründaks hõredamalt asustatud piirkondi Ida-Londonis.
 
Väljalaskeplatvorme pommitati sellisel määral, et nende kasutamine osutus võimatuks ja V2-sid hakati laskma [[Meillerwagen|mobiilsetelt laskeplatvormidelt]]. Neid platvorme oli keeruline märgata ja tihti lasti neidrakette linnadest, kasutades inimkilpi.
 
Lõppkokkuvõttes osutus kõige mõjusamaks vastumeetmeks rinde edasiliikumine, kuni rakettide lennukaugus polnud enam pommitamiseks piisav.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/V-2"