'''Pragmatism''' on suund filosoofias[[filosoofia]]s, mis kujunes 19. sajandi lõpul ja mille peamised esindajad olid [[Charles Peirce]], [[William James]] ja [[John Dewey]].
Hiljem Peirce mõnevõrra eristas oma positsiooni James'i ja Dewey suhtes, nimetades oma vaate pragmatitsismiks.
Tänapäeval on pragmatism levinud filosoofia suundfilosoofiasuund. Eelmise sajandi lõpu tuntuim pragmatistlik filosoof on Richard Rorty. Rorty nägemusel avalduvad isiklik väljenduse universaalsed tahud kui väljenduja ennast oma piiritletuses isikupärasena välja joonistab.
Kunsti esteetikutest[[esteetik]]utest on pragmatistidest tuntud [http://en.wikipedia.org/wiki/Richard_Shusterman [Richard Shusterman]]. Tema hinnangul sõltub kunsti tunnetamine sotsiaalselt konstrueeritud elamise tingimustest. Shustermani probleemiasetused keskenduvad lääne ratsionaalse, dialektilise traditsioonis binaarsetest vastanditest tulenevatele järeldustele. Ka on ta mõjutatud Lääne filosoofias kehalisuse pöörde ideedest. Shusterman on oma pragmatistliku filosoofia sidunud kehalisuse pöörde esindajate [[http://en.wikipedia.org/wiki/Moshé_Feldenkrais Moshé Feldenkrais]]'i ideedega ja ta on keskendunud [[Alexanderi tehnika]] kui kehalise praktika kogemuste sõnastamisele. Shustermani seisukoha järgi on nende kehaliste praktikate kasutamine abivahendina elamise kogemuse mõtestamisel ka mõtlejate jaoks kasutoov.
Eestis on pragmatistlikke seisukohti avaldanud [[Märt Väljataga]].
