Mõisnik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
9. rida:
Praeguste Eesti alade majandus tugines mõisadeks organiseeritud põllumajandusele pikka aega, ligikaudu 13.-15. sajandist 20. sajandi alguseni. Seepärast oli mõisnikel kui [[ühiskonnaklass]]il või sotsiaalsel grupil suur poliitiline mõjujõud.
 
Mõisnikud kuulusid tavaliselt [[alamaadel|alamaadli]] hulka. [[Eestimaa|Eesti]]- ja [[Liivimaa]]l olid mõisnikud enamasti [[Baltisakslased|baltisaksabaltisakslased]] päritolu ja kõnelesid saksa keelt; harvem võis nende seas leida [[Venelased|venelasi]], [[Rootslased|rootslasi]] jt.
 
Tavapäraselt elasid mõisnikud suvel mõisas ja talvel linnas. Seepärast keskendus ajale sügisest kevadeni ka seltskondlik ja poliitiline tegevus, näiteks [[ball]]id ja [[rüütelkond]]ade [[Maapäev (rüütelkond)|Maapäev]]ade istungid.
 
Eesti aladel natsionaliseeriti mõisad pärast Vabadussõda 19181919. aastal, jättes mõisnikele vaid [[mõisasüda]]med; konfiskeeritud mõisamaad jagati [[Vabadussõda|Vabadussõja]] veteranidele, kes rajasid sinna [[asundustalu]]d. Sellega võeti mõisnikelt kui ühiskonnagrupilt ära majanduslik baas. Mõisnike tähtsus sõdadevahelises Eesti Vabariigis oli eelkõige ajalooline ja kultuuriline. Enamik baltisaksaendistest mõisnikest lahkus Eestist [[Umsiedlung]]i ajal, müües oma varad suhteliselt odavalt.
 
Tänapäeval nimetatakse mõisnikeks ka inimesi, kellele kuulub vaid ajalooline mõisasüda ja kes sageli majandavad kunagisse mõisa rajatud ettevõtteid, näiteks [[hotell]]e, [[restoran]]e ja [[spaa]]sid.