Ava peamenüü

Muudatused

resümee puudub
{{toimeta}}
 
'''Akadeemiliseks organisatsiooniks''' nimetatakse [[üliõpilane|üliõpilasi]] ja ülikooli[[ülikool]]i lõpetanud vilistlasi koondavaid kindlaid põhimõtteid ja isesugust reeglistikku omavaid ühinguid[[ühing]]uid, seltse[[selts]]e, natsioone[[natsioon]]e ja korporatsioone[[korporatsioon]]e.
 
== Üliõpilasorganisatsioonide tekkelugu ==
 
Üliõpilasorganisatsioonide eesmärk läbi aegade on olnud esmajoones kasvatuslik. Keskaegsetes[[Keskaeg]]setes kultuurimetropolides tekkisid ülikoolide juures peatselt vastavad õppiva noorsoo rühmitused. Need said alguse [[Pariisi ülikooliülikool]]i juures, kus rahvusvaheline üliõpilaspere koondus nelja nn. nat¬siooninatsiooni. Natsioonid olid algselt sama keelt või üksteisele lähedalseisvaid keelemurdeid kõnelevate üliõpilaste koondised, mis peatselt said kõrgemalt poolt ette nähtud kindla orgnisatsioonivormi. Selline samm oli kahtlemata tingitud ühelt poolt sellest, et tolleaegsed üliõpilased olid võrdlemisi taltsutamatu element. Sellest räägivad selget keelt Pariisi akadeemilise riigi valjud seadused, mis keelasid ja karistasid rangelt nähteid, nagu teaduslike ning muude lahkarvamiste lahendamine löömingu teel, salamõrv, sissemurd, kodanikkude naiste häbistamine ning röövimine jne. Teiseks moodustasid natsioonid ülikooli organisatsiooni. Natsioonidel olid oma loengusaalid ja kirikud ning natsioonide prokuraatorid valisid ülikooli rektori.
Natsioonid omakorda jagunesid rühmitusteks (nn. ''societas convivales''). Need olid samast rahvusest ja samast provintsist üliõpilaste koondised, mille eesmärgiks oli sõpruse viljelemine ning oma liikmete majanduslik abistamine.
 
Pariisist sai alguse veel teine tüüp üliõpilasorganisatsioone, nn. kolleegiumid (collège). Nende aluks kujunes üheteistkümnendal sajandil loodud usuteaduslik õppeasutus [[Sorbonne]]. Hiljem laiendati õppeasutust ning suurenenud üliõpilaspere jagunes mitmesse kolleegiumi, millised arendasid aegade jooksul välja oma kombed ja traditsioonid ning kandsid neid põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Taoline õppiva noorsoo organiseerimisviis levis Sorbonne'ist mõningate teiste prantsuse ülikoolide juurde ja edasi Inglismaale[[Inglismaa]]le, kus taoline süsteem sai peaaegu ainuvalitsevaks.
== Üliõpilasorganisatsioonide tekkelugu ==
Natsioonide süsteem levis kõigi hiljem tekkinud rahvuslike ülikoolide juures - organisatsioonimoodus toodi nähtavasti kaasa kojupöördunud üliõpilaste poolt. Ülikoolide valitsused jälgisid neid aga umbusklikult; näiteks keelas [[Uppsala ülikooliülikool]]i [[rektor]] 1630-ndail aastail natsioonide asutamise, sest neist levivat joomine, halvad elukombed, [[pennalism]] jne. Varsti ilmnes aga, et ilma üliõpilaskondliku omavalitsuseta oli võimatu hoida taltsutamatut noorust vaos ning natsioonid kinnitati, kuid iga nat¬sioonnatsioon pidi vali¬mavalima ühe professori organisatsiooni inspektoriks. Esimesena kinnitati Uppsalas[[Uppsala]]s [[Smålandi natsioon]] aastal [[1663]] (asutatud [[1626]]) ning juba kolme aasta pärast muutus natsioonidesse kuulumine üliõpilastele kohustuslikuks. Seega oli esimene liik üliõpilasorganisatsioone näidanud oma distsiplineerivat ja kasvatavat mõju ning saanud jääva koha Uppsala ülikooli kasvatussüsteemis.
 
Üliõpilasorganisatsioonide eesmärk läbi aegade on olnud esmajoones kasvatuslik. Keskaegsetes kultuurimetropolides tekkisid ülikoolide juures peatselt vastavad õppiva noorsoo rühmitused. Need said alguse Pariisi ülikooli juures, kus rahvusvaheline üliõpilaspere koondus nelja nn. nat¬siooni. Natsioonid olid algselt sama keelt või üksteisele lähedalseisvaid keelemurdeid kõnelevate üliõpilaste koondised, mis peatselt said kõrgemalt poolt ette nähtud kindla orgnisatsioonivormi. Selline samm oli kahtlemata tingitud ühelt poolt sellest, et tolleaegsed üliõpilased olid võrdlemisi taltsutamatu element. Sellest räägivad selget keelt Pariisi akadeemilise riigi valjud seadused, mis keelasid ja karistasid rangelt nähteid, nagu teaduslike ning muude lahkarvamiste lahendamine löömingu teel, salamõrv, sissemurd, kodanikkude naiste häbistamine ning röövimine jne. Teiseks moodustasid natsioonid ülikooli organisatsiooni. Natsioonidel olid oma loengusaalid ja kirikud ning natsioonide prokuraatorid valisid ülikooli rektori.
Natsioonid omakorda jagunesid rühmitusteks (nn. societas convivales). Need olid samast rahvusest ja samast provintsist üliõpilaste koondised, mille eesmärgiks oli sõpruse viljelemine ning oma liikmete majanduslik abistamine.
Pariisist sai alguse veel teine tüüp üliõpilasorganisatsioone, nn. kolleegiumid (collège). Nende aluks kujunes üheteistkümnendal sajandil loodud usuteaduslik õppeasutus Sorbonne. Hiljem laiendati õppeasutust ning suurenenud üliõpilaspere jagunes mitmesse kolleegiumi, millised arendasid aegade jooksul välja oma kombed ja traditsioonid ning kandsid neid põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Taoline õppiva noorsoo organiseerimisviis levis Sorbonne'ist mõningate teiste prantsuse ülikoolide juurde ja edasi Inglismaale, kus taoline süsteem sai peaaegu ainuvalitsevaks.
Natsioonide süsteem levis kõigi hiljem tekkinud rahvuslike ülikoolide juures - organisatsioonimoodus toodi nähtavasti kaasa kojupöördunud üliõpilaste poolt. Ülikoolide valitsused jälgisid neid aga umbusklikult; näiteks keelas Uppsala ülikooli rektor 1630-ndail aastail natsioonide asutamise, sest neist levivat joomine, halvad elukombed, pennalism jne. Varsti ilmnes aga, et ilma üliõpilaskondliku omavalitsuseta oli võimatu hoida taltsutamatut noorust vaos ning natsioonid kinnitati, kuid iga nat¬sioon pidi vali¬ma ühe professori organisatsiooni inspektoriks. Esimesena kinnitati Uppsalas Smålandi natsioon aastal 1663 (asutatud 1626) ning juba kolme aasta pärast muutus natsioonidesse kuulumine üliõpilastele kohustuslikuks. Seega oli esimene liik üliõpilasorganisatsioone näidanud oma distsiplineerivat ja kasvatavat mõju ning saanud jääva koha Uppsala ülikooli kasvatussüsteemis.
Maakondlikud kogud kui organisatsioonitüüp levisid ka saksa ülikoolide juures «Landsmannschaftide» nime all. Üliõpilaskond tolleaegsetes saksa ülikoolides oli aga rahvusvaheline nagu Pariisiski ega soodustanud selletõttu kindlailmeliste organisatsioonide kujunemist. Kooshoidvaiks asjaoludeks näisid peamiselt olevat vastastikune majanduslik abistamine ning vajadus kollektiivselt välja astuda üsna vaenulikult häälestatud linnakodanike suhtes, samuti ülikooli seadustega konflikti sattunud kaasvõitlejate-kaasmaalaste kollegiaalne toetamine.
Murrang organisatsiooni struktuuris näib toimunud olevat koos saksa aadlinooruse hulgas tekkinud tungiga haridusele (veel uusaja esimestel sajan¬ditel oli saksa aadel tüüpiline sõduraadel, haritlaskond põlvnes aga peamiselt kodanlusest). Koos aadlinooruse ülikooli astumisega tekkis maakondlikes organisatsioonides suundumus intiimistumisele: liitumine rangelt salajastesse ordudesse, kus valitsesid vastavad müstilised rituaalid ning püüe välise eraldumise poole vormirõivastuse abil. Nii esinesid «kura- ja liivimaalased» 1763. aastal Jenas ühtlastes valgetes vöödes ja 1780-ndail aastail katsus grupp liivimaalasi Leipzigis üles astuda vormirõivais (punased kuued rohelise krae ja terasnööpidega). Mõningad sellistest ordudest, nagu Unitistide Ordu ja Amicistide Ordu, said aja jooksul üliõpilaselus üsna mõõduandvaiks, kuid ordud degenereerusid oma narrusteni arenevasse salapäratsemisse ning kaotasid 18. sajandi lõpuks oma seisundi, andes maad kogude ja ordude olemust sünteesiks haaravale organisatsioonitüübile, millest hiljem arenesid välja korporatsioonid
 
Murrang organisatsiooni struktuuris näib toimunud olevat koos saksa aadlinooruse hulgas tekkinud tungiga haridusele (veel uusaja esimestel sajan¬ditelsajanditel oli saksa [[aadel]] tüüpiline sõduraadel, haritlaskond põlvnes aga peamiselt kodanlusest). Koos aadlinooruse ülikooli astumisega tekkis maakondlikes organisatsioonides suundumus intiimistumisele: liitumine rangelt salajastesse ordudesse, kus valitsesid vastavad müstilised rituaalid ning püüe välise eraldumise poole vormirõivastuse abil. Nii esinesid «kura- ja liivimaalased» [[1763]]. aastal Jenas[[Jena]]s ühtlastes valgetes vöödes ja 1780-ndail aastail katsus grupp liivimaalasi Leipzigis[[Leipzig]]is üles astuda vormirõivais (punased kuued rohelise krae ja terasnööpidega). Mõningad sellistest ordudest, nagu [[Unitistide Ordu]] ja [[Amicistide Ordu]], said aja jooksul üliõpilaselus üsna mõõduandvaiks, kuid ordud degenereerusid oma narrusteni arenevasse salapäratsemisse ning kaotasid 18. sajandi lõpuks oma seisundi, andes maad kogude ja ordude olemust sünteesiks haaravale organisatsioonitüübile, millest hiljem arenesid välja korporatsioonid
 
Rootsist levisid maakondlikud organisatsioonid ka Uppsala sõsarülikooli, Tartu Rootsi Ülikooli juurde. Maakondlike kogude aluks Tartus sai nn. depositsioonikomme. Uustulnuka vastuvõtmine üliõpilasperre toimus «depositsiooniks» nimetatud tseremoonia kaudu: nooruk riietati kaltsudesse ning ehiti eeslikõrvade ja seakihvadega, deposiitor ajas noviitsi puukirve ähvardusel suurde saali kogunenud kaasvõitlejate ette, kes omakorda noorukit narritasid; seejärel asetas deposiitor noviitsi keeruliste ristküsimuste ette - rahuldavate vastuste korral vabastati nooruk häbistavatest tunnusmärkidest ja kuulutati lõpuks filosoofiateaduskonna dekaani poolt vabaks üliõpilaseks. Sellise protseduuri läbi teinud, pidi värske üliõpila¬ne kostitama oma kodukohast pärinevaid vanemaid kaasvõitlejaid nn. cornut-õllega. Kornutõlle-seltskonnad moodustasidki natsioonid nende illegaalsel ajajärgul.
 
Nii, nagu Uppsalas, jõuti Tartuski pea arusaamisele, et üliõpilaste organiseerimatus on pahe. Sagedased kokkupõrked linnakodanikkonnaga ja eriti sõduritega asetasid ülikoolivõimud sageli raskete õigusemõistmise probleemide ette; teisest küljest lokkas ebaseaduslikes ja salajastes natsioonides pennalism ja kollektiivsed ulakused - nii tunnistati maakondlikud kogud Tartus legaalseteks samaaegselt Uppsala organisatsioonidega, s. o. aastal [[1663]]. Koos Rootsi võimu langemisega Põhjasõja tagajärjel hävisid aga maakondlikud kogud Tartus ja siinne Rootsi ülikool suleti.
 
Peaaegu terve sajandi seisis Tartu ülikool suletuna, vaatamata vene võimude korduvatele [[Liivimaa rüütelkond|Liivimaa rüütelkonnale]] antud lubadustele selle taasavamiseks. Restauratsioon Tartu Saksa Ülikoolina sai teoks alles [[1802]]. aastal, maakondlike kogude areng oli katkestatud aga jäädavalt: 23. augustil [[1803]] keisri poolt kinnitatud «politsei määrused» - «Eeskirjad K. T. Ü. üliõpilastele» - andsid üliõpilase täiesti ülikooli eestkoste alla. Eestkostmine oli nii täielik, et iga üliõpilane, kes laenas üle vajaduse, kuulutati raiskajaks ning talle määrati hooldaja, samuti olid üliõpilase abielulubadused maksvusetud (kusjuures tõestatud võrgutamise eest üliõpilane eksmatrikuleeriti. Rootsiaegsest «vabast üliõpilasest», kellel esimesed sammud üliõpilaskondliku omavalitsuse teel astutud, oli saanud kroonu vormi kandev koolipoiss.
 
Rootsist levisid maakondlikud organisatsioonid ka Uppsala sõsarülikooli, Tartu Rootsi Ülikooli juurde. Maakondlike kogude aluks Tartus sai nn. depositsioonikomme. Uustulnuka vastuvõtmine üliõpilasperre toimus «depositsiooniks» nimetatud tseremoonia kaudu: nooruk riietati kaltsudesse ning ehiti eeslikõrvade ja seakihvadega, deposiitor ajas noviitsi puukirve ähvardusel suurde saali kogunenud kaasvõitlejate ette, kes omakorda noorukit narritasid; seejärel asetas deposiitor noviitsi keeruliste ristküsimuste ette - rahuldavate vastuste korral vabastati nooruk häbistavatest tunnusmärkidest ja kuulutati lõpuks filosoofiateaduskonna dekaani poolt vabaks üliõpilaseks. Sellise protseduuri läbi teinud, pidi värske üliõpila¬ne kostitama oma kodukohast pärinevaid vanemaid kaasvõitlejaid nn. cornut-õllega. Kornutõlle-seltskonnad moodustasidki natsioonid nende illegaalsel ajajärgul.
Nii, nagu Uppsalas, jõuti Tartuski pea arusaamisele, et üliõpilaste organiseerimatus on pahe. Sagedased kokkupõrked linnakodanikkonnaga ja eriti sõduritega asetasid ülikoolivõimud sageli raskete õigusemõistmise probleemide ette; teisest küljest lokkas ebaseaduslikes ja salajastes natsioonides pennalism ja kollektiivsed ulakused - nii tunnistati maakondlikud kogud Tartus legaalseteks samaaegselt Uppsala organisatsioonidega, s. o. aastal 1663. Koos Rootsi võimu langemisega Põhjasõja tagajärjel hävisid aga maakondlikud kogud Tartus ja siinne Rootsi ülikool suleti.
Peaaegu terve sajandi seisis Tartu ülikool suletuna, vaatamata vene võimude korduvatele Liivimaa rüütelkonnale antud lubadustele selle taasavamiseks. Restauratsioon Tartu Saksa Ülikoolina sai teoks alles 1802. aastal, maakondlike kogude areng oli katkestatud aga jäädavalt: 23. augustil 1803 keisri poolt kinnitatud «politsei määrused» - «Eeskirjad K. T. Ü. üliõpilastele» - andsid üliõpilase täiesti ülikooli eestkoste alla. Eestkostmine oli nii täielik, et iga üliõpilane, kes laenas üle vajaduse, kuulutati raiskajaks ning talle määrati hooldaja, samuti olid üliõpilase abielulubadused maksvusetud (kusjuures tõestatud võrgutamise eest üliõpilane eksmatrikuleeriti. Rootsiaegsest «vabast üliõpilasest», kellel esimesed sammud üliõpilaskondliku omavalitsuse teel astutud, oli saanud kroonu vormi kandev koolipoiss.
Tõuge taasorgnaniseerumiseks tuli koos Napoleoni sõdadega. Et kroonu vajas sõjaväe tarvis meedikuid, toodi neid välismaalt sisse, pandi aga Tartus täienduskursustele. Need nn. «kroonumeedikud» või «kroonustudendid» hiilgasid oma ebakõlbla käitumisega ning põhjustasid uute intiimsete rühmituste tekkimise, millised hakkasid eristuma «kroonustudentidest».
 
Kuid juba 1803. aastal oli 95 kaasvõitleja vahel sõlmitud salajane organisatoorne side «Allgemeine Burschenschaft'i» näol. Rühmituste loojaks näib ole¬vatolevat 1798. aastal revolutsioonilistest ideedest nakatumise kartusel Saksamaalt õppimast kojukutsutud Baltimaadelt pärinev aadlinoorus. «Välismaalased» tõid endaga kaasa uued üliõpilaselu moodused - seega olid korporatiivsed üliõpilasorganisatsioonid, ordude poolt sisustatud kommetega ''Landsmannschaft'''id, kandunud Tartusse.
1808. aastal saabus veel uus kategooria «välismaalasi». Need olid Göttingeni ülikoolist surmajuhtumiga lõppenud duelli tagajärjel väljaheidetud kuroonlased. Viimaste eeskujul ja osalt eelpoolmainitud «kroonustudentide» mõjutusel lagunes üliõpilaskond väiksemateks rühmitusteks - korporatsioonide areng Tartus oli alanud. Arengutee oli aga üsna konarlik. Esiteks ei jõutud kogu üliõpilaskonna ulatuses organiseerumisviisis kokkuleppele. See põhjustas sageli duelle ja lööminguid eri rühmituste vahel. Teiseks rippus organiseerumiskeeld endiselt kõigi rühmituste pea kohal. Lõpuks olid kõik organisatsioonid sunnitud likvideeruma ja üliõpilased allkirjaga kinnitama tulevikus sääraseid mitte enam asutada. Restauratsioon saabus aga peagi. Nimelt jõustus 1834. a. «uus üliõpilasmäärustik». Segane olukord organisatsioonirindel vallandas aga sellise anarhia üliõpilaskondlikus elus (üliõpilaskaklused), et rektor tegi endistele korporatsioonidele ettepaneku uuesti legaalselt organiseeruda: esialgu küll mitmesuguste katteorganisatsioonide (näiteks astus Fraternitas Rigensis ellu «kirjanduslik-seltskondliku ühinguna») varjus. Samal ajal liitusid ka korporatsioonid omavahel Chargierten Convent'iks (Ch!C!), milline liitorganisatsioon püsis sel kujul Tartus oma võimupositsioonil kuni Eesti Vabariigi tulekuni. Legaalseks muutusid korporatsioonid Tartus 1855 aastal.
 
Oma algkodust - Pariisi rahvusvahelise ülikooli juurest - levisid natsioonid üliõpilaskondliku organiseerumisvormina pea kogu Euroopa rahvuslike ülikoolide üliõpilaskondadesse. Taolisest arengust jäid mõjutamata vaid inglise õppeasutused. Inglismaal ei jäänud kõrgema haridusega kodanikkude arenemine nii vabaks kui kontinendil, sest kasvatussüsteemi arendas välja tsentraalne võim, s. o. katolik kirik. Selleks võeti Prantsusmaalt üle internaatõppeasutuste (college) süsteem: toomkirikute juurde loodi õppeasutused, mis pidid ette valmistama kirikliku haldusorganisatsiooni kõrgemaid ametikandjaid. Sellises õppeasutuses said kasvandikud alguses nii kesk- kui ka kõrgema hariduse, ja et õpilased tulid neisse lapseeas - peamise osa oma kasvatusest üldse. Vanimaks taoliseks õppeasutuseks Inglismaal on Winchester School.
[[1808]]. aastal saabus veel uus kategooria «välismaalasi». Need olid [[Göttingeni ülikoolistülikool]]ist surmajuhtumiga lõppenud duelli tagajärjel väljaheidetud kuroonlased. Viimaste eeskujul ja osalt eelpoolmainitud «kroonustudentide» mõjutusel lagunes üliõpilaskond väiksemateks rühmitusteks - korporatsioonide areng Tartus oli alanud. Arengutee oli aga üsna konarlik. Esiteks ei jõutud kogu üliõpilaskonna ulatuses organiseerumisviisis kokkuleppele. See põhjustas sageli duelle ja lööminguid eri rühmituste vahel. Teiseks rippus organiseerumiskeeld endiselt kõigi rühmituste pea kohal. Lõpuks olid kõik organisatsioonid sunnitud likvideeruma ja üliõpilased allkirjaga kinnitama tulevikus sääraseid mitte enam asutada. Restauratsioon saabus aga peagi. Nimelt jõustus [[1834]]. a. «uus üliõpilasmäärustik». Segane olukord organisatsioonirindel vallandas aga sellise anarhia üliõpilaskondlikus elus (üliõpilaskaklused), et rektor tegi endistele korporatsioonidele ettepaneku uuesti legaalselt organiseeruda: esialgu küll mitmesuguste katteorganisatsioonide (näiteks astus [[Fraternitas Rigensis]] ellu «kirjanduslik-seltskondliku ühinguna») varjus. Samal ajal liitusid ka korporatsioonid omavahel [[Chargierten Convent]]'iks (Ch!C!), milline liitorganisatsioon püsis sel kujul Tartus oma võimupositsioonil kuni Eesti Vabariigi tulekuni. Legaalseks muutusid korporatsioonid Tartus [[1855]]. aastal.
 
Oma algkodust - Pariisi rahvusvahelise ülikooli juurest - levisid natsioonid üliõpilaskondliku organiseerumisvormina pea kogu Euroopa rahvuslike ülikoolide üliõpilaskondadesse. Taolisest arengust jäid mõjutamata vaid inglise õppeasutused. Inglismaal ei jäänud kõrgema haridusega kodanikkude arenemine nii vabaks kui kontinendil, sest kasvatussüsteemi arendas välja tsentraalne võim, s. o. katolik kirik. Selleks võeti Prantsusmaalt üle internaatõppeasutuste (college) süsteem: toomkirikute juurde loodi õppeasutused, mis pidid ette valmistama kirikliku haldusorganisatsiooni kõrgemaid ametikandjaid. Sellises õppeasutuses said kasvandikud alguses nii kesk- kui ka kõrgema hariduse, ja et õpilased tulid neisse lapseeas - peamise osa oma kasvatusest üldse. Vanimaks taoliseks õppeasutuseks Inglismaal on [[Winchester School]].
 
Katoliku kiriku vaimu langusega vabanesid nii kesk- kui ka kõrgemad õppeasutused kiriku mõjusfäärist, kasvatusprintsiipides muudatusi aga ei tekkinud. Uuemal ajal loodi ka uus liik koole - public schools -, mis laenasid oma kasvatussüsteemi toomkirikute kolledžitelt.
Ladina maades leidub kahesuunalist arengut: vabad ülikoolid ja nende juures natsioonidesse organiseeritud üliõpilased (mis omakorda jagunevad klubideks ja ordudeks) ning katoliku kirikuga seotud kõrgemad õppeasutused, kust kolledzh-süsteem oma alguse saab. Hilisemal ajal on ladina maade vabade ülikoolide üliõpilased organiseerunud oma erialalisisse ametiühinguisse, aga ka kolledzh-süsteem on kohati säilinud.
 
Natsioonid on säilinud vaid [[skandinaavia]] vanemate ülikoolide juures, s.o. Rootsis Uppsala ja [[Lundi ülikooliülikool]]i ning Soomes[[Soome]]s [[Helsingi ÜlikooliÜlikool]]i ja [[Åbo Akademi|Turu (Åbo) Akadeemia]] juures. Et maakondlikud kogud on suutnud püsima jääda, on seletatav vaid sellega, et need organisatsioonid on seadusandlusega lülitatud vastava ülikooli kasvatussüsteemi, s. t. iga üliõpilane on kohustatud kuuluma ühte maakondlikku organisatsiooni. Tänapäeval on aga maakondlik organiseerumine muutunud ebaotstarbekaks kahel põhjusel: linnastumine on kaotanud lokaalpatriotismi ja üliõpilaste rohke juurdevool on endised natsioonid ülerahvastanud ja teinud loomuliku üliõpilasühiskonna tekke neis võimatuks.
 
Norra ja Taani üliõpilased on organiseeritud teaduskondade järgi ja Rootsi ning Soome ülejäänud kõrgemate õppeasutuste üliõpilased vastavate õppeasutuste üliõpilaskondadesse.
Saksamaa ja muude Kesk-Euroopa maade üliõpilasorganisatsioonide arengulugu on üldjoontes samailmeline, nagu Eestis.
 
Napoleoni sõdade ajal kandusid korporatsioonid koos kojupöörduvate üliõpilastega vastavate maade rahvuslike ülikoolide juurde. Sel ajastul ei olnud aga korporatsioonid veel rahvuslikud organisatsioonid, taoline areng algas koos rahvusriikide tekkimisega. Balti riikide ja [[Poola]] rahvuslikud korporatsioonid kasvasid välja nende rahvaste vabadusvõitlusest. Võõrastelt ülevõetud organisatsioonivormi oma rahvusele kohandamise protsessis arenesid neis maades välja veel üliõpilasseltsid teise organisatsioonitüübina. Ka saksa üliõpilaskorporatsioonide rikkalikus flooras esineb organisatsioone, mida võiks võrrelda seltsidega - need on aga erineva arengu saadused.
 
[[Kategooria:Üliõpilasorganisatsioonid]]
105 334

muudatust