Erinevus lehekülje "Tõrv" redaktsioonide vahel

Lisatud 75 baiti ,  8 aasta eest
resümee puudub
P (r2.6.4) (robot lisas: be:Дзёгаць)
'''Tõrv''' on keeruka koostisega musta värvi [[orgaaniline aine|orgaaniline]] (süsinikku sisaldav) [[amorfsus|amorfne]] [[aine]], millel pole kindlat [[sulamistemperatuur]]i. [[Toatemperatuur]]il on tahke ja muutub vedelaks temperatuuridel, mis ületavad 200 C°.
 
Vanasti valmistati tõrva tõrvaaugus. Puid (vanad männikännud) kuumutati õhu juurdepääsuta ja välja valguv vedelik koosnes tõrvast, [[tärpentin]]ist ja kergematest lenduvatest [[orgaaniline ühend|orgaanilistest ühenditest]]. Tõrva [[keemine|keedeti]], et vedelad koostisosad lenduksid ja tõrv jahtunult [[tahkumine|tahkuks]], et seda oleks võimalik vedada kasutuskohtakasutada. Tõrva kasutati [[paat]]ide ja [[laev]]ade veekindlaks muutmiseks. Hiljem hakati majade katuseid tõrvama või kaeti katused [[tõrvapapp|tõrvapapiga]]. [[Puit|Puidust]] [[elektripost]]e ja [[raudteeliiper|raudteeliipreid]] [[immutamine|immutati]] kuumas tõrvas, et nad kauem [[mädanemine|mädanemisele]] vastu peaksid.
 
[[Tökat]] on [[kasetoht|kasetohust]] valmistatud tõrv, mida kasutati nii hobuse[[rakmed|rakmete]], nahksaapa- kui [[vanker|vankrimäärdena]] samuti [[suusk]]ade tõrvamiseks.
 
== Ajalugu ==
Eesti aladele jõudis puutõrva põletamise oskus ilmselt [[balti hõimudehõim]]ude kaudu ja seda arvatavasti juba [[muinasaeg|muinasajal]]. Teadaolevalt oli eestlastel muinasaja lõpul arvukalt laevu, millest võib järeldada, et vajati ka suuremas koguses tõrva. Kirjalikke teateid tõrva valmistamise kohta siinmail leidub alates [[keskaeg|keskajast]]. Peamised tõrvatootmispiirkonnad olid männimetsarikastel aladel [[Saaremaa]]l Mustjalas, [[Hiiumaa]]l Kõpu poolsaarel ja [[Pihkva järv]]e lähistel [[Orava]] metsades. Eestis põletati tõrva peamiselt oma tarbeks ning vähesel määral ka kohalikuks vahetuskaubaks. Koduse tõrvaajamise oskuste hääbumist võib aga seostada II Maailmasõja lõpu ja 1940. aastatega, mil muutus radikaalselt kogu senine ühiskondlik elukorraldus. 1950. aastatel tõrjus puutõrva lõplikult välja [[põlevkivitõrv]] – seega männikändude [[utteproduktid]] asendusid põlevkivi utteproduktidega. Tõrvapõletamise oskuste taaselustamine algas 1990-ndate alguses. Tänapäeval põletatakse Eestis kvaliteetset tõrvapuutõrva juba mitmel pool (Saaremaal [[Lümanda]]s, Põlvamaal [[Rasina]]s, Kabala metskonnas [[Tõrvaaugu]]l).
 
Tõrv sobib hästi välitingimustes asuvate puitpindade katmiseks. Tõrv kaitseb puitu ja teisi materjale päikesekiirguse ja niiskuse hävitava mõju eest, on viskoosne – kui kihti tekivad praod, täituvad need uuesti tõrvaga. Kasetohust aetud '''tökat''' sobis hobuseriistade ja saabaste määrimiseks.
 
Kõige rohkem tõrva saab männipuustmännipuidust, eriti pehkimahakanud juurtest ja kändudest. Esmalt tuleb [[puit]] kuivatada ning raiuda parajateks tükkideks ehk käredeks, et tõrv puust kergemini välja jookseks. Käresid kuumutatakse hapnikuvaeguses[[hapnik]]uvaeguses. Suletud ahjust eraldub kõigepealt [[tärpentin]] ja nn [[puuhape]]. Temperatuur, mille juures tõrv jooksma hakkab, on umbes 400°C. Jahtumisel tahkestuva tõrva saamiseks tuli tõrva keeta, et selle vedelad koostisosad lenduksid. Ajaloolisi tõrvaajamise viise – eelistatult looduslikel nõlvadel või kraavi kaldas – on mitmeid. Tõrvaajamine on arenenud aukudes põletamisest riitades põletamiseni ja sealt omakorda raudpajani ning erineva konstruktsiooniga ahjudeni. Viimaste levik sai alguse 18.–19. sajandi vahetusel, mil [[mõis]]ates hakati otsima uusi sissetulekuallikaid – enda tarbeks tõrva ajamine asendus ajapikku pooltööstusliku tootmisega.
 
[[Pilt:Tervahauta 2008.jpg|left|thumb|Tõrvahaud Soomes]]
[[Paul Kogerman]] on 1918. aastal avaldanud raamatu, puidu [[kuivdestilleerimine|kuivdestilleerimisest]] mitut tüüpi ahjudes. See on põhjalik ülevaade ilma õhu juurdepääsuta puidu kuumutamisel saadavatest produktidest, nende saagistest, ahjude ja seadmete ehitusest ning protsesside tingimustest. Saada võis [[atsetoon]]i, puupiiritust ([[metanool]]i), [[metüüleeter|metüüleetrit]], äädikhapet, kerget õli ([[tärpentin]]i), rasket õli, tõrva ja jäägina puusütt.
 
Pajas põletamise juhis. See on oma lihtsusest tingituna olnud üks enamlevinud tõrvapõletamise viis. Siin tõrvapuid ei põletata, vaid kuumutatakse hapnikuvaeses keskkonnas. Künka nõlvale kaevatakse madal süvend, mille põhja asetatakse nõgus plekk auguga keskel. Selle augu alla pannakse plekist tehtud lehter, mille otsa tuleb metallrenn või toru, et juhtida saadav tõrv madalamal asetsevasse anumasse. Nüüd tuleb pada täita võimalikult tihedalt peeneks lõigatud püstiasendis käredega ning asetada see kummuli plekile. Paja servad peab saviga tihendama, mille võib veel omakorda katta liivakihiga. Paja ümber ja peale tehakse tuli. Kui savi kütmise ajal praguneb, siis tuleb liiva peale raputa. Vastasel juhul võivad käred õhuhapniku juurdepääsul põlema süttida. Kütmise võib lõpetada, kui tõrvavool jääb väiksemaks – muutub niiditaoliselt nirisevaks. 40–50 liitrise paja puhul peale eelsoojendust kestab tõrvaajamine 3–4 tundi ja tõrva saadakse umbkaudu 4 liitrit.
 
[[Puit]] koosneb põhiliselt [[tselluloos]]ist (30–60%) ja [[ligniin]]ist (22–54%), okaspuudes[[okaspuu]]des on ka [[vaik]]u. Õli ja tõrva kui sellist pole olemas ei puidus, [[kivisüsi|kivisöes]] ega [[põlevkivi]] [[kerogeen]]is – need tekivad [[kõrgmolekulaarne|kõrgmolekulaarsest]] orgaanilisest ainest kuumutamisel ilma hapniku juurdevooluta.
 
== Välislingid ==
5525

muudatust