Induktsionism: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Induktsionism''' ([[inglise keel]]es ''inductivism'') on [[teadusfilosoofia]]s seisukoht, mille kohaselt [[teadus]]e põhi[[teaduslik meetod|meetod]] on [[induktsioon]]. Induktsionismiks nimetatakse ka teadusfilosoofia suunda, mida iseloomustab induktsionistlik seisukoht. Üldisemalt võidakse '''induktsionismiks''' seisukohta, mille järgi [[induktiivne arutlus]] on [[kehtiv arutlus|kehtiv]] või vähemalt ratsionaalselt õigustatav.
Induktsionism sai alguse [[17. sajand|17.]] ja [[18. sajand]]il, oli [[19. sajand]]il domineeriv ning mängis ka [[20. sajand]]il suurt rolli ([[Bertrand Russell]], [[Viini ring]]), kuid 20. sajandile on siiski iseloomulikum induktsionismile vastanduv [[antiinduktsionism]], mille tähtsamad esindajad olid [[Karl Popper]] ja [[Pierre Duhem]]. ▼
Induktsionismi algataja oli [[Francis Bacon]]. ▼
Induktsionismi põhiidee seisneb selles, et [[teadus]] saab alguse [[vaatlus]]test ja liigub edasi [[üldistus]]tele ([[loodusseadus|seadus]]tele ja [[teooria]]tele) ning [[ennustus (teadus)|ennustus]]tele. Üldistusi tuleb teha ettevaatlikult pärast hoolikat vaatlemist. Kui andmeid ei ole, siis ei tohi ette rutates spekuleerida. Seda nimetatakse [[induktiivne meetod|induktiivseks meetodiks]].
14. rida ⟶ 10. rida:
Induktsionistliku käsituse järgi jõuti kummagi järelduseni lindude pikaajalise vaatlemise teel. Ometi on R tõene, L aga mitte: [[Austraalia]]st leiti [[must luik|mustad luiged]]. Induktsionistide kommentaar sellele on järgmine: induktiivsed järeldused ei ole kunagi [[kindlus (epistemoloogia)|kindlad]], kuid neil on väga suur [[tõenäosus]].
Et näha, kuidas teadus tegelikult töötab, tuleb selliste lihtsate näidete asemel vaadelda reaalseid näiteid teaduse ajaloos.
==Naiivinduktsionism==
==Induktsiooniprobleem ja induktiivsed järeldused==▼
{{vaata|Naiivinduktsionism}}
Raamatus "[[Mis on see, mida nimetatakse teaduseks]]" esitab [[Alan Chalmers]] induktsionismi kõige lihtsama ja haavatavama vormi, mida ta nimetab naiivinduktsionismiks.
Induktsionistliku meetodi puhul on probleemiks, kuidas [[teooria|teoreetilised]] järeldused vaatlusandmetest saadakse. Igatahes ei saa see toimuda [[deduktsioon]]i teel, sest teooriad käivad ka nende juhtumite kohta, mida kunagi pole vaadeldud ega vaadelda ka tulevikus. Alati on võimalik, et tulevased vaatlused lükkavad teooria ümber (nagu seda tegi mustade luikede avastamine). Selle asjaolu tõi välja [[David Hume]]. Seda probleemi nimetatakse [[induktsiooniprobleem]]iks.
24. rida:
==Cambridge'i koolkond ja bayesiaanlus==
Selle küsimusega tegeles ka [[Cambridge'i koolkond]] [[20. sajand]]i alguses ([[W. E. Johnson]], [[John Maynard Keynes]], [[Harold Jeffreys]], [[Frank Ramsey]]). Kõik nad olid [[bayesiaanlus|bayesiaanid]]. Sest ajast samastatakse sageli bayesiaanlust ja induktivismi, kuigi need mõisted ei kattu.
==Ajalugu==
▲Induktsionism sai alguse [[17. sajand|17.]] ja [[18. sajand]]il, oli [[19. sajand]]il domineeriv ning mängis ka [[20. sajand]]il suurt rolli ([[Bertrand Russell]], [[Viini ring]]), kuid 20. sajandile on siiski iseloomulikum induktsionismile vastanduv [[antiinduktsionism]], mille tähtsamad esindajad olid [[Karl Popper]] ja [[Pierre Duhem]].
▲Induktsionismi algataja oli [[Francis Bacon]].
==Vaata ka==
*[[Induktsioon]]
*[[Induktsiooniprobleem]]
==Kirjandus==
*[[A. F. Chalmers]]. ''What is this thing called science?'', teine trükk, [[Open University Press]] [[1982]]
[[Category:Teadusfilosoofia]]
| |||