Teater: erinevus redaktsioonide vahel

*'''Teater''' on koht teatrietenduste andmiseks -– [[teatrihoone]], [[kultuurimaja]], tänav (tanavateater).

*'''Teater''' on teesklus, tembutus; vaatamisväärne sündmus. Näiteks: Teeskles -– Ära mängi teatrit! Lollitas -– Laps tegi niisama teatrit jne.

Teatrietendus sünnib näitekirjaniku[[näitekirjanik]]u, näitlejate[[näitleja]]te, [[lavastaja]] ning kujundaja (teatrikunstniku[[teatrikunstnik]]u) koostöös. Neil on rohkesti abilisi: [[valgustajadvalgustaja]]d, helitehnikud[[helitehnik]]ud, rätsepad[[rätsep]]ad, riieturid[[riietur]]id, jumestajad ehk grimeerijad[[grimeerija]]d ja lavatöölised.

[[Keskaeg|Keskajal]] paikset ja püsivat teatrit polnud, esinesid rändnäitlejad (miimid) ja [[zhonglööržonglöör]]id. 10. sajandil hakkas katoliku kirik korraldama pühade ajal kirikus või kiriku ees väljakul piibliainelisi vaatemänge. 13. sajandil osales piiblit seletavais või usuimesid kujutavais müsteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mängiti korraga mitmel sõõrjalt püstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid -– mängulisi lugusid pahede ja vooruste võitlusest. Kunstide üldine elavnemine [[renessanss|renessansi]] ajal virgutas ka teatrit. Jõudsasti hakkasid edenema teatriehitus ja lavakujundus. Sellest ajast pärineb [[Euroopa|Euroopas]] tavapäraseks jäänud nn. karplava.

Rämekoomiline laadateater ([[commedia dell'arte]]) mängis põhiliselt väljas; rändnäitlejad, kellest igaüks kehastas üht kindlat tüüpi, improviseerisid: mõtlesid teksti välja etenduse jooksul. Inglise teater puhkes õitsele [[William Shakespeare|William Shakespeare]]'i]] eluajal. Prantslast [[Molière|Molière]]'i]] peetakse tänini üheks säravaimaks komöödiate autoriks. [[Hispaania]] näitekirjanduse tipp on [[Lope de Vega]] ja [[Pedro Calderon de la Barca]] looming.

[[Prantsusmaa|Prantsusmaal]] kujunesid lõplikult [[Klassitsism|klassitsismile]] omased aja, koha ja tegevuse ühtsuse reeglid ([[Pierre Corneille]]' ja [[Jean Racine]]'i loomingus). 18. sajandil valgustusaja suurimad näitekirjanikud olid [[Denis Diderot]], [[Voltaire]] ja G. Lessing. F. von Schiller andis kaaluka panuse kodanliku [[draama]] arendusse, ta mõjutas ka [[Romantism|romantikuid]] (J. W. von Goethe). 19. sajandi alguses oligi valitsev romantiline suund ([[Victor Hugo]], [[Alfred de Musset]] jt.). 19. sajandi lõpus seadis [[naturalism]] eesmärgiks argise tõetruuduse. Perekonnaelu vastuolude kirjeldamisega ning ühiskonnakriitilise realismiga tõusid esile [[Henrik Ibsen]], [[August Strindberg]] ja [[Gerhart Hauptmann]]. Psühholoogilise realismi suurmeister teatris oli [[Anton Tšehhov]]. [[Maurice Maeterlinck]] oli [[sümbolism|sümbolismi]]i meister. Isiksuse ja hulga konflikti käsitlesid pärast I maailmasõda [[ekspressionism|ekspressionistid]] G.[[Georg Kaiser]] ja E.[[Ernst Toller]].

[[Lydia Koidula]] "[[Saaremaa onupoeg|Saaremaa onupojaga]]" 1870. aastal "Vanemuise" seltsis alguse saanud eesti teater oli esmalt veel vähenõudlikuma maitsega kui baltisaksa teater, piirdudes külakomöödiate ja romantiliste melodraamadega, ehkki mõlemad vahendasid piiratult ja varjatult ka ühiskondlikke hoiakuid. Tõeliselt üllatav on aga kiirus, millega linnade eestlastest alamrahvas ja talupojad selle neile seni võõra kunstiliigi nüüd omaks võtsid. 1880. aastail kattis maad -– linnu ja külasid -– juba üle saja mängupaiga.