Lehola mõis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
5. rida:
 
==Ajalugu kuni sundvõõrandamiseni==
Mõisa asutajaks oli 1626 või 1627 aastal Casper Krämer kui jagati Nils Jönssoni pärand tema poegade Johann ja Caspari Nilssoni vahel, kellest viimane sai oma valdusesse [[Kulna]] ja [[Lehola]] külad. Üsna peatselt rajas viimane Lehola küla maadele oma eluaseme, mida on mõisana nimetatud juba samal, 1627 aastal. [[Rootsi aeg|Rootsi aja]] lõpul mitmeid omanikke vahetanud mõis immiteeriti vabahärra [[Otto Scheding]]i võlgade katteks [[1707]]. aasta [[18. juuni]]l [[Tallinna magistraad]]ile. Pärast [[Põhjasõda]], [[1726]]. aastal siirdus mõis [[Gernet]]ite perekonna valdusse, kelle kätte jäi see kuni [[1897]]. aastani. Siis omandas mõisa [[Woldemar Kirschbaum]].
 
Alates [[1910]]. aasta 27. septembrist kuulus mõis prantsuse juurtega [[Girard de Soucanton]]i paruniperekonna omandisse. Parun [[Edmund Girard de Soucanton]] müüs mõisa [[14. aprill]]il [[1917]] sõlmitud lepingu alusel 250.000 rubla eest kahe eestlase kaasomandisse. Üks ostjaist oli [[Keila]] [[talupoeg]] [[August Busch]] ja teine agronoom [[Eduard Laur]]. Neilt kahelt mõis [[1919. aasta maareform|Maaseadus]]e alusel ka sundvõõrandati ning kinnistati [[6. veebruar]]il [[1926]] Eesti Vabariigi nimele.
 
==Mõisakompleks==