Aktsiaselts '''A. Le Coq''' on [[Eesti]] vanim õlletootja ning tänaseks ka suurim joogitootja{{lisa viide}}, kelle tootesortimendis on kümme tootekategooriat – alates veest, [[siirup]]ist, [[mahl]]ast, [[mahlajook|mahla]]-, [[karastusjook|karastus]]-, [[energiajook|energia]]- ja [[spordijook]]idest ning lõpetades lahjade [[alkohoolne jook|alkohoolsete jookide]] – [[õlu|õlle]], [[siider|siidri]] ning ''[[gin long-drink]]idega''.
A. Le Coq’i otsesteks eelkäijateks on [[1800]]. aastal asutatud [[Barthold Joachim Hesse]] ja [[1826]]. aastal tegevust alustanud [[Justus Reinhold Schrammi]] õllevabrikud. Nimetatud ettevõtetest kujunes aja jooksul suurettevõte [[AS Tivoli]], millele uus omanik andis [[1913]]. aastal nime AS A. Le Coq.
Joogikaubandusega tegelenud firma [[A. Le Coq & Co.]] rajas [[1807]] [[Preisimaa]]l samanimeline perekond. 1820. aastatel asus [[Albert L. J. Le Coq]] [[London]]isse, et seal kaubelda perekonna veinimõisa toodetega. Peagi hakkas ta veiniäri kõrval oma nime all [[villimine|villima]] ja eksportima vene keiserlikku ''[[stout]]''’i. Selle erilise tumeda ja kange [[pinnakääritus]]õlle tellis ta Londoni suurõlletehastelt, kus jook pruuliti spetsiaalselt Vene turu maitse-eelistusi arvestades.
Vene riigis kehtestatud kõrged tollimaksud ja maineka kaubamärgi üha sagenev võltsimine sundisid 1904. aastal osaühinguks muudetud A. Le Coq & Co. (Russia) Ltd oma peakontorit ja villimistehast Londonist [[Peterbur]]i üle kolima. A. Le Coq’i omanikud otsisid aastaid ''imperial stout''’i tootmiseks sobivat õlletehast [[Venemaa]]l, lõpuks osutus väljavalituks AS Tivoli [[Tartu]]s, kus ettevõte töötab tänaseni.
{{kas|Täna}} on A. Le Coq’i olulisemateks brändideks A. Le Coq, [[Fizz]], Aura ja Limonaad. Ettevõtte suurima tootegrupi moodustavad õlled, mida toodetakse peamiselt A. Le Coq kaubamärgi all. A. Le Coq’i õllevalikusse kuuluvad 16 sorti nii ''premium'' kui ''super-premium'' õlut. Ettevõte toodab Eestis ainulaadsel tehnoloogial kolmekordselt filtreeritud õlut A. Le Coq Premium Extra (turule aastal 2010) ning Eesti esimest [[maisiõlu]] A. Le Coq Maiz (turule aastal 2010). Aura kaubamärk esindab mittealkohoolseid tooteid, kuhu kuuluvad mahlad, veed ja tervislikud mahlajoogid Aura Active nime all. Üks tuntumaid rahvusvahelisi kaubamärke ettevõtte portfellis on Fizz, mis esindab naturaalsete puu- ja marjamaitseliste siidrite sarja. Karastusjookidest on ettevõtte tooteportfellis suurima osakaaluga juba aastakümneid tuntud traditsiooniline Limonaad ning Kelluke. 2009. aastal alustas A. Le Coq esimese joogitööstusena Eestis linnastest valmistatud naturaalse kääritatud kalja tootmist.
Ettevõte ekspordib oma tooteid peamiselt [[Soome]], [[Rootsi]], [[Taani]], [[Inglismaa]]le, [[Läti|Lätti]] ja [[Leedu|Leetu]]. Peamised ekspordiallikad on õlu, siider, ''long-drink'' ning mahl.
Ettevõtte tunnuslause kõlab: "Elus on maitset".
Ettevõtte järgi on nime saanud [[A. Le Coq Arena]], A. Le Coq toetab [[Kuldsponsor]]ina [[Eesti Jalgpalli Liit]]u. Tartus toetab A. Le Coq [[Aura Veekeskus]]t ja spordihalli [[A. Le Coq Sport]].
A. Le Coq kuulub 100% [[Soome]] õlletootjale [[Olvi OYJ]]-le, mis on Soome suuruselt kolmas õlletootja.
== A. Le Coq'i ajalugu ==
=== Õllepruulimise algus Tartus ===
[[Tartu]] kujunes põllumajanduspiirkonna ja kaubateede keskuseks juba I aastatuhande teisel poolel. Küllap on siin [[õlu]]t pruulitud ja joodud sama kaua, kui küpsetatud leibagi.
13. sajandil kerkis piiskopilinnuse kõrvale linn, kus linnakodanike elumajade juures asunud pruuliköökides keedeti ja kääritati nende lemmikjooki. Kõik õlle kui tuluallikaga seonduv oli linnades rangelt reglementeeritud. Kasutatavad linnased tuli jahvatada linnale kuuluvas linnaseveskis (Meltsiveski, Malzmühle). Vastavalt [[Tartu piiskop|piiskoppide]] ja hiljem kuningate poolt linnale antud privileegidele kuulus õigus õlut müügiks pruulida kaua aega [[Tartu Suurgild|suurgildi]] kaupmeestele. [[Tartu Väikegild|Väikegildi]] käsitöölised tohtisid valmistada õlut enda tarbeks. Müügiks pruulimise kord sätestati Tartu suurgildi pruulimiseeskirjas (Brauerschragen), mida esimest korda mainitakse [[1461]]. a.
Suveräänide korduv vahetumine tõi paratamatult kaasa segadusi – iga uus valitseja kinnitas nii eelkäija poolt antud privileege kui lisas omalt poolt uusi. Pärast Poola kuningale kuulumist kujunes Tartus olukord müügiks pruulimise õiguse osas pikemaks ajaks segaseks – see elatusala (Bürgernahrung) oli jäänud väikegildi käsitöölistele otsesõnu ära keelamata.
Lõputud gildidevahelised tülid õllemüügiõiguse üle tüütasid lõpuks ära Vene keisrivõimu, kes 1783. aastal käskis Riia eeskujul moodustada pruulikompaniid ka [[Tartu]]s ja [[Pärnu]]s. Sisuliselt oli [[pruulikompanii]] (Brauer-Compagnie) sotsiaalabiorgan, kuhu võis kuuluda võrdne arv liikmeid nii Suur- kui Väikegildist. Need pidid eranditult olema muu elatusvahendi kaotanud lesed, orvud või oma süüta laostunud. Kõigil teistel õllepruulimine keelati ja pruulikompaniile ehitati Emajõe kaldale ühine pruulihoone. Seal valmistatud õlu saadeti müügile 30 linnale kuuluvasse kõrtsi, mida rentisid samuti abivajajad. Õllemüügist saadud tulult võttis linn vastavad maksud ja ülejääk jagati kompanii liikmete vahel.
Selline kord kestis [[Asehalduskord|asehalduskorra]] lõpuni, mil selgus, et pruulikompanii primitiivne õllekoda ja selle toodangu kvaliteet ei rahulda enam ammu linnaelanike kasvavaid nõudmisi. Paremat õlut veeti linna ümbruskonna mõisatest ja selline olukord oli linnakassa jaoks valus. Pruulikompanii monopoolset seisundit, mis oli sätestatud kõrgeima ukaasisiga, linn vaidlustada ei saanud. Lahendusena leiti, et edaspidi rendib kompanii oma pruulimisõiguse kaupmeestest eraettevõtjatele. Selle sammuga loodeti kaasata tootmise arenguks vajalik erakapital ja ühtlasi katta rendisummadest sotsiaalabikulud.
19. sajandi esimestel aastatel alustasidki Tartus tööd mitmed pisikesed eraõllevabrikud. Õlletootmisõiguselt laekuvaid renditulusid jaotav pruulikompanii jätkas tegevust 1863. aastani, kui jõustus uus aktsiisiseadus, mis muutis õlletehaste asutamise vabaks kõigile kodanikele, kes on tasunud riigile seaduses sätestatud maksud.
1820. aastal võeti vastu Tartu uus pruulimiskorraldus, millega otsustati müügiks pruulimise õigus panna enampakkumisele ja õlle sissevedu linna keelata. Kuid peagi selgus, et õppinud õllemeistrit, kellel oleks ka piisavalt kapitali, Liivimaalt leida ei õnnestu. Sobiv ettevõtja tuli kutsuda naaberkubermangu Eestimaa pealinnast Tallinnast.
===Tänase A. Le Coq’i eelkäija===
Eesti vanima järjepidevalt tegutseva A. Le Coq’i õlletehase otsesteks eelkäijateks on 1800. a. asutatud [[Barthold Joachim Hesse]] ja 1826. a. tegevust alustanud [[Justus Reinhold Schramm]]i õllevabrikud. Nimetatud ettevõtetest kujunes aja jooksul suurettevõte [[AS Tivoli]], millele uus omanik andis 1913. a. nime AS A. Le Coq. Ettevõttega liideti hiljem veel kaks 1863. a. rajatud väiksemat õlletehast – Gambrinus ja Livonia.
1825. a. lõpul võeti gildikaupmehe seisuses Tartu kodanikuks [[Justus Reinhold Schramm]], kes oli saanud õllemeistri tunnistuse 1822. a ja töötanud seejärel oma emale kuulunud Tallinna suurimas õllevabrikus. Alustanud Tartus 1826 pruulimist ühes väikesemas renditud õllevabrikus (ehit. 1823), hakkas Schramm esimesena linnas kvaliteetset laagriõlut tootma. 1827 alustas ta Rüütli tänaval ostetud kinnistul uue tehase ehitamist, see valmis lõplikult 1832. Laagrikeldri jaoks rentis ta 1827. aastal endise Püssirohukelder|püssirohukeldri]] Toomel.
Pärast Justus Reinhold Schrammi surma 1851. aastal juhtis 1863. aastani firmat tema poeg. Seejärel andsid pärijad J. R. Schrammi nime kandva kaubamaja ja õlletehase rendile. Kesklinnas asunud ettevõtet laiendati [[1860]] ja tootmine viidi [[1874]] üle aurujõule. Lisaks õllele ja mõdule valmistati 1861–1914 ka mitmesuguseid viinatooteid. Ettevõttele kuulus kesklinnas ka suur koloniaalkauplus.
Renditud firma ostis pärijatelt 1885 [[Julius Moritz Friedrich]], kes andis 1893 sellele uueks nimeks Tivoli ja viis õlletootmise üle Tähtverre, kuhu juba 1879 olid rajatud uued mahukad laagrikeldrid. Omanik muutis Tivoli 1896 [[aktsiaselts]]iks, jäädes ise enamusaktsionäriks. Aastail 1894–1896 rajati Tähtvere mäele punastest tellistest suurejooneline tehasekompleks, millest osa on säilinud tänapäevani. Lisaks kohalikele linnadele turustas AS Tivoli õlut ka Peterburis ja Pihkvas. 1896. aastast hakati tootma ka karastusjooke.
19. sajandi lõpuks oli Tartust kujunenud tõeline õllelinn – siin töötas juba 6 õlletehast.
1900. aastal liitis AS Tivoli endaga Tartu vanima õllefirma, mille rajas 1800. aastal Nobeli kirjanduspreemia laureaadi [[Hermann Hesse]] vanavanaisa, Tartu pruulikompanii liige [[Barthold Joachim Hesse]]. Barthold Joachim Hesse lesk müüs õllevabriku 1829. aastal edasi kaupmees [[Alexander Diedrich Musso]]le, kes ehitas 1831. aastal ostetud kinnistule raekoja taga, Jaani tänava ja Toomemäe vahel, uued tootmisruumid. Alates 1880 asutaja pojale kuulunud firma A. D. Musso pankrotistus sajandivahetusel. Ettevõtte uueks nimeks sai Tivoli II ehk AS Tivoli Jaani tänava õlletehas. Jaani tänavale viidi üle ka AS Tivoli peakontor.
20. sajandi esimesel kümnendil soovis Tivoli aktsiate põhiomanik, juba eakas M. Friedrich aktiivsest äritegevusest tagasi tõmbuda. Peagi leidiski ta ettevõttele sobiva ostja, Venemaale keiserliku stout’i importinud briti firma A. Le Coq.
===A. Le Coq’i sünd ning jõudmine Eestisse===
Joogikaubandusega tegelenud firma '''A. Le Coq & Co.''' rajas 1807 Preisimaal samanimeline perekond, kes põlvneb 17. sajandil Prantsusmaalt põgenenud hugenottidest. 1820. aastatel asus Albert L. J. Le Coq Londonisse, et seal kaubelda perekonna veinimõisa toodetega. Peagi hakkas ta veiniäri kõrval oma nime all villima ja eksportima vene keiserlikku stout’i. Selle erilise tumeda ja kange pinnakääritusõlle tellis ta Londoni suurõlletehastelt, kus jook pruuliti spetsiaalselt Vene turu maitse-eelistusi arvestades.
1880. aastate algul omandas kaubamaja A. Le Coq & Co. perekond Sillemid.
Vene riigis kehtestatud kõrged tollimaksud ja maineka kaubamärgi üha sagenev võltsimine sundisid 1904. aastal [[osaühing]]uks muudetud '''A. Le Coq & Co. (Russia) Ltd''' oma peakontorit ja villimistehast Londonist Peterburi üle kolima. 1912 tunnustati firmat Vene keiserliku õukonnavarustaja tiitliga.
A. Le Coq’i omanikud otsisid aastaid imperial stout’i tootmiseks sobivat õlletehast Venemaal, lõpuks osutus väljavalituks AS Tivoli Tartus. Pärast veeanalüüside heakskiitmist ostis H. O. Sillem märtsis 1912 ettevõtte kõik aktsiad. Ettevõtte arendamiseks asutati [[16. mai]]l [[1912]] Londonis '''Aktsiaselts A. Le Coq Ltd.''' ja Tartu õlletehas hakkas tegutsema selle Venemaa tütarfirmana.
Enne esimest maailmasõda ehitati õlletehase juurde uus stout’i-osakond, mida juhtis Inglismaalt palgatud õllemeister. A. Le Coq’i Imperial Extra Double Stout, mille etikettidel oli nüüdsest tekst ''«Brewed in Dorpat»,'' rändas raudteedel tarbijateni üle kogu impeeriumi, Poolast Siberi ja Kaug-Idani.
Venemaal maailmasõja tõttu kehtestatud alkoholimüügikeeld peatas 1914 kiire edu. 1917. aastal rüüstasid tehase Tähtvere mäel [[Anarhism|anarhistlikult]] meelestatud Vene sõdurid ja 1918 rekvireerisid allesjäänud sisseseade Saksa keisririigi väed.
Iseseisvas Eesti Vabariigis alustas AS A. Le Coq’i Tartu õlletehas uuesti tööd 1921. aastal. 1926. aastal ostis AS A. Le Coq ära Tartus Emajõe tänaval tegutsenud õlletehase '''Gambrinus''' (asut. 1863) kaubamärgi, samal aastal sõlmisid Eesti õlletöösturid omavahel turustustsoonide lepingu. Tekkinud trust jättis A. Le Coq’ile müügitsooniks Lõuna-Eesti, Saku Õlletehase ASile Põhja-Eesti. Enamik väikeõlletehaseid muudeti nimetatud kahe suurettevõtte toodangu edasimüüjateks.
[[Pilt:A._Le_Coq_reklaamvanker.JPG|thumb|A. Le Coq'i reklaamvanker]]
Eesti annekteeriti 1940. a. suvel ja uus marionettvalitsus natsionaliseeris teiste suurettevõtete seas ka A. Le Coq’i ja Livonia õlletehased. Välisriikide kodanikud, nende hulgas A. Le Coq’i viimane direktor, inglane J. H. Sillem ja Saksa alam õllemeister H. Dietz lahkusid peagi Eestist.
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik liideti 1940 NSV Liiduga, mille järel nõukogude koonduslaagrites hukkus või mõrvati tuhandeid Eesti Vabariigi kodanikke, nende hulgas Livonia endised omanikud, õlletöösturid [[Ants Silvere|Ants]] ja [[Albert Silvere]].
A. Le Coq’i inglastest omanikele kompenseeris riigistatud ettevõtte varad Suurbritannia leiboristlik valitsus, seda tehti Inglise Pangas külmutatud Eesti Vabariigi kullavaru müügi teel 1969. aastal saadud rahast. Kullavaru tagastas vabanenud Eestile konservatiivide valitsus 1992, kes pidas selle müüki häbiväärseks. A. Le Coq Ltd likvideeriti Londonis 1971. aastal.
===Tartu Õlletehas===
[[Pilt:Tartuolletehas.JPG|thumb|Tartu Õlletehas]]
Jaanuaris 1941 nimetati riigistatud ettevõte '''Tartu Õlletehas'''eks ja aprillis liideti sellega endine Livonia, millest sai Kalda tänava osakond.
Korduvalt omanikke vahetanud Kalda tänava õlletehas (asut. 1863) moderniseeriti 1910. aastal auruõlletehaseks ja kuulus 1916. aastast eestlasele [[Ants Silvere]]le (enne 1935 Hans Silbergleich). Sõltumatuks jäänud Livonia tekitas terava konkurentsiga õlletrustile hulga tüli. Ants Silvere poeg Albert, kes oli õppinud õlletehnoloogiat Tšehhoslovakkias ja Saksamaal, võttis 1930 ettevõtte juhtimise üle. 1939. a. reorganiseeriti perekonnale kuuluvad mitmesugused äriettevõtted aktsiaseltsiks [[A. Silvere & Ko]]. Tehas sai sõjasuvel 1941 tõsiselt kannatada, tootmishooned hävisid lõplikult 1944.
Teise maailmasõja päevil 1941–1944 tegutses riiklik ettevõte [[Bierbrauerei Dorpat]], mille toodangust 80% läks Saksa sõjaväe tarbeks.
1944 sügisel taastati Eestis nõukogude režiim ja järgnenud aastakümnetel tegutseti riikliku tootmisplaani alusel. Tartu Õlletehase tootmismahte suurendati pidevalt ja uute spetsialistide kõrge tase viis ettevõtte 1960. aastatel NSVL juhtivate õlletööstusettevõtete hulka. Koostöös üleliiduliste keskasutustega töötati Tartus välja hulk tehnoloogilisi uuendusi, mida hiljem rakendati teistes õlletehastes üle kogu NSV Liidu. Tunnustusena sai 1973 ettevõtte nimeks '''Tartu Eksperimentaalõlletehas'''. 1980. aastatel oli õlletoodang sõjaeelsega võrreldes juba kuuekordistunud. 1968. aastal alustati Eesti esimese mineraalvee Värska villimist, millega varustati ka Valgevenet ja teisi NSVL piirkondi
===Tänane A. Le Coq – Eesti suurim joogitootja===
Eesti Vabariik erastas riikliku aktsiaseltsi '''RAS Tartu Õlletehas''' 1995. aastal aktsiaseltsile Magnum Konsumer, kes ostis 1996.a. ka [[AS Saare Õlu]] õlletehase (1970–1999) Kuressaares. Uued omanikud alustasid ettevõtete moderniseerimisega ja müüsid 1997.a. mõlemad õlletehased Soome õlletootja [[Olvi OY]]-le (asut. 1878 Iisalmis).
Olvi Oyj järgnenud suurinvesteeringud muutsid AS Tartu Õlletehase 1999. aastaks kaasaegseks suurettevõtteks.
Balti riikide joogiturgudel tegutsemiseks moodustas Olvi Oyj 1998. aastal valdusfirma '''AS A. Le Coq Group,''' millele kuuluvad ka [[AS Cēsu Alus]] õlletehas Lätis Cēsises (Baltimaade vanim, esmamainimine 1451) ja [[AS Ragutis]] õlletehas Leedus Kaunases. Eestis uuesti turule toodud A. Le Coq’i kaubamärk ja suurejooneline investeerimine tootmisesse on andnud tulemuse, et Olvi Oyi müüb Balti riikides õlut rohkem kui kodumaal Soomes.
Murrangulisteks aastateks olid 2003 ning 2004, mil osteti Tartu lähedal tegutsenud mahla- ja joogitootja [[AS Ösel Foods]] ja jätkati ise Aura kaubamärgi all mahlade ning mahlatoodete tootmist ning arendamist. 2004. aastaks oli A. Le Coq esimene Eesti joogitootja, kes tootis aastas üle 100 miljoni liitri jooke, kindlustades oma liidripositsiooni joogiturul veelgi.
Viimase kümne aasta jooksul on ettevõte investeerinud tehnoloogiasse, seadmetesse, ehitistesse ning joogitootmise arendamisse ja laiendamisse ligi miljard krooni. Uued purgivi- ja plastpudelite villimisliinid, uued pastöörid õlle ja mahla villimiseks ning kvaliteetse plastpudeli kasutuselevõtt on olnud olulised etapid tänase edu kujunemisel.
2005.a. tõi A. Le Coq esimesena turule fooliumiga kaetud purgi, aasta pärast aga reljeefse purgi. Lisaks avas A. Le Coq 2006. aastal uudse, sangaga kuuspakk-purkide pakkimisliini, mis võimaldab tarbijal senisest mugavamas ja kindlamas pakendis osta oma lemmiktooteid.
Ettevõtte arengus oli oluliseks etapiks kogu lao ning jaotusvedude kolimine eraldi kõrgtehnoloogial põhinevasse logistikakeskusesse. Valminud keskus muutis ettevõtte logistika varasemast tõhusamaks ning võimaldas suurendada veelgi tootmismahte. A. Le Coq’i logistikakeskus pälvis logistiliste protsesside automatiseerimise eest ka 2007. aasta logistikateo auhinna.
Kolimise käigus vabanenud pindadele rajati uus plastpudelite villimisliin koos siirupiköögi laiendusega. Uus liin võimaldas ettevõttel kahekordistada senist plastpudelite tootmisvõimsust – kuni 30 000 liitrini tunnis. Kasutusele võeti ka uued kvaliteetsed plastpudelid.
Tänane A. Le Coq on Eesti suurim joogitootja, kelle tootegruppide arv on kasvanud kümnele - alates veest, mahlast, siirupist, karastus-, mahla-, energia- ja spordijookidest ning lõpetades lahjade alkohoolsete jookide - õlle, siidri ja gin long-drink'idega. Ettevõtte olulisemateks brändideks on A. Le Coq, Fizz, Aura ja Limonaad.
A. Le Coq peab tähtsaks seista Eesti tipp- ja harrastusspordi arengu eest ning toetab jalgpallistaadion [[A. Le Coq Arena]]t ning kuldsponsorina [[Eesti Jalgpalliliit]]u. Noortespordi arendamiseks ja Eesti sporditippude pealekasvu kindlustamiseks annab A. Le Coq alates 2006.a. välja noorsportlase stipendiumi, mis kindlustab stipendiaadile kindla toetuse järgmise viie aasta vältel. Innustamaks praktilise tarkuse omandamist, toetab A. Le Coq stipendiumitega Tartu ja Võrumaa Kutsehariduskeskuste mehhatroonika, lukksepa või infotehnoloogiasüsteemide õpilasi, kes oma õpingutesse ja töössesuhtumisega on eeskujuks oma kaasõpilastele ning võimalusel leiavad rakendust joogi- ja õlletööstuses. Tartu linnas toetab A. Le Coq Aura Veekeskust ja spordihalli A. Le Coq SPORT.
A. Le Coq peab oluliseks pakkuda tarbijale üha suuremat ja mitmekesisemat tootevalikut ning tegeleb pideva tooteuuendusega, et luua uusi tervislikke tootekontseptsioone. Joogitootja tähtsustab väga ka tarbijamugavuse tõstmist, mistõttu täiustatakse ja kaasajastatakse pidevalt pakendeid. Läbimõeldud strateegiliste tegevustega hoitakse ja säilitatakse oma liidripositsiooni Eesti joogiturul.
2007. aastal siseneti A. Le Coq’i jaoks uude tootekategooriasse ning hakati tootma energiajooki Dynami:t. Tänaseks omab A. Le Coq Eesti energiajookide turul kindlat teist positsiooni. 2008. aasta alguses hakati tootma ettevõtte jaoks uues tootekategoorias Aura siirupeid.
2009. aastal äratas ettevõte ellu vana kaljatootmise traditsiooni ning tõi turule ehtsa kääritatud [[kali|kalja]]. A. Le Coq’i naturaalne kääritatud kali on valmistatud rukki- ja odralinnastest ning kääritatud pärmi- ja piimhappebakteritega nagu seda on ajalooliselt tehtud. Toodet on saatnud suur edu, pälvides 2009. aasta Eesti edukaima toote tiitli ning joogist on tänaseks saanud ka eestlaste eelistatuim kali.
Järjepidev on olnud ka A. Le Coq’i tehnoloogiline areng õllede segmendis. 2010 aastal võttis ettevõte kasutusele Eestis ainulaadse õlle valmistamise tehnoloogia ning tõi turule kolmekordselt filtreeritud kvaliteetõlle A. Le Coq Premium Extra. Tegemist on super-premiumi klassi kuuluva õllega, millele tagatakse õlle maitseomaduste säilimine erinevalt teistest õlledest tervelt üheks aastaks. Samuti alustas ettevõte Eesti esimese maisiõlle tootmist A. Le Coq Maiz. Maisiõlle valmistamisel on 20% linnastest asendatud maisiga, mis tagab õllele mahedama ja kergema maitse. Maisiõlle pruulimise traditsioon on pärit lõunamaadest.
2010 aasta kevadel siseneti karastusjookide turul koola segmenti, hakates tootma Ameerikast pärit koolajooki Royal Crown Cola’t ehk RC Cola’t. Tegemist on rahvusvahelise koolabrändiga, mille retsepti taga on farmatseut Claude Hatcher, kes 1905. aastal Ameerikas Georgia osariigis alustas oma perekonna keldris karastusjookide valmistamist. RC Cola on kolmas koolabränd maailmas mida toodetakse 60-s riigis üle maailma.
*Tekstis kasutatud andmed on võetud seisuga juuni 2010
==Toodang==
[[Pilt:A. Le Coq 2006.jpg|thumb|A. Le Coq Premium]]
===Õlled===
[[A. Le Coq Premium]], [[A. Le Coq Special]], A. Le Coq Premium Extra, A. Le Coq Porter, A. Le Coq Pilsner, Alexander, Disel, Tõmmu Hiid, Double Bock, Saaremaa X, A. Le Coq Maiz, Beershake. Rahvusvahelistest õlledest impordib A. Le Coq Eestisse Heinekeni ning alkoholivaba õlu Buckler.
Aura Active apelsini-ananassi-porgandi, Aura Active Õuna-kirsi-aroonia, Aura Active Apelsini-mango, Aura Active maasika-õuna, Aura Active pirni-õuna, Aura Active Pirni Spritzer, Aura Active õuna-sidruni Spritzer.
===Karastusjoogid===
Traditsiooniline Limonaad, Kelluke, Classic Jaffa, Toonik, Kreizi Maasikas, Valge Klaar, RC Cola.
===Spordijoogid===
Arctic Sport greip, Arctic Sport õun, Arctic Sport Slim Line sidruni.
===Energiajoogid===
Dynami:t, Dynami:t Juice
===Veed===
Aura Spring (gaasiga, gaasita), Aura Plus pohla, Aura Plus sidruni, Aura Plus õuna, Aura Fruit õuna-viinamarja, Aura Fruit sidruni, Aura Fruit maasika-õuna, Aura Fruit Tikri, Aura Figuurisõbrad, Aqua Plus granaatõuna-litši, Värska.
* [[Andres Sepp]], "Õllelinn Tartu. A. Le Coq 1807–2007". [[Tartu]] [[2007]], 376 lk; ISBN 9789949151219
== Välislingid ==
*[http://www.alecoq.ee/ A. Le Coqi koduleht]
* [[Aivar Kull]], [http://tartu.postimees.ee/290807/tartu_postimees/kultuur/279269.php "Esindusalbum kaanetas õllevahuse ajaloo" (Andres Sepa raamatu "Õllelinn Tartu" arvustus)], Tartu Postimees, 28.08.2007
*[http://www.delfi.ee/news/majandus/majandus/eestlaste-absoluutne-lemmikolu-on-a-le-coq.d?id=25796915/ A. Le Coq eestlaste lemmikõlu], delfi.ee, 21.09.2009
*[http://www.valgamaalane.ee/?id=180281/ A. Le Coq Aleksander enimmüüdud õlu], Valgamaalane, 27.10.2009
*[http://www.tartupostimees.ee/?id=110929/ A. Le Coq'i kali tõusis topeltpopiks], Tartu Postimees, 24.04.2009
*[http://www.tarbija24.ee/?id=255967/ A. Le Coq hakkab maisiõlut pruulima], Tarbija24, 28.04.2010
*[http://majandus.delfi.ee/news/tarbija/a-le-coq-toob-turule-uue-koolajoogi.d?id=31385363/ A. Le Coq toob turule uue koolajoogi], Delfi majandus, 31.05.2010
