Leo Näpinen

Leo Näpinen (sündinud 7. aprillil 1948) on ingerisoome päritolu Eesti teadusfilosoof.

Ta kaitses filosoofiakandidaadi kraadi 1984 uurimusega iseorganiseerumise ja organiseerimise mõistest.

Ta on alates 1999. aastast Tallinna Tehnikaülikooli dotsent.

Vaated ja ideed

Täppisteaduse kõlbmatus looduse mõistmiseks

"Täppisteadus ei tegele ega pea tegelema loodusloolise maailma mõistmisega, sest täppisteadlased ise konstrueerivad oma uurimisobjektid, mis on idealisatsioonid, mitte reaalsus ise."

Näpinen mõistab täppisteaduse all idealiseeritud füüsikalaadset teadust, mis on Galileo Galileist saadik eksisteerinud tegelike teaduste, näiteks füüsika, keemia, molekulaarbioloogia koostisosana. Ta ei sõltu looduslike süsteemide looduslikest karakteristikutest, vaid lähtub täielikult matemaatilisest projektsioonist. Mittetäppisteadused on kõik teised teadused peale füüsikalis-matemaatiliste, alates keemiast (osalt) ja bioloogiast (suuremalt jaolt) kuni paljude sotsiaaluuringute ja kõigi humanitaarteadusteni. Täppisteadus kasutab peamiselt matemaatika keelt. Mittetäppisteadused kasutavad peamiselt loomulikku keelt. Kõik mittetäppisteadused sõltuvad oma uurimisobjektist ja seetõttu erinevad suuresti omavahel. Ainult mittetäppisteadused on sunnitud oma uurimisobjekte mõistma. Täppisteadus püüab matemaatika võimaluste abil modelleerida, mõistmine pole talle eesmärgiks. Rein Vihalemma järgi on täppisteadus teoreetiline objekt, Galilei-järgsest matemaatilisest füüsikast saadud idealiseeritud mudel, mida ta nimetab f-teaduseks. F-teadus ei püüa saada mingist objektist tõest pilti kogu selle mitmekesisuses, vaid avastada seadusi: mis, kuidas ja mil määral allub seadustele ning mis on nende seaduste järgi võimalik, mis mitte.

Kõik füüsikalis-matemaatilised teooriad põhinevad kahel eeldusel, mis on meie igapäevakogemusega vastuolus: esiteks, aeg on sama sümmeetriline nagu ruum, teiseks, geomeetria kujutab kindlusega füüsikalist maailma. Täppisteadus põhineb matemaatikal ja kasutab eksperimente, püüdleb täpsuse poole ning modelleerib füüsikalisi objekte matemaatika abil nii, et ennustada teatud tendentse ja seletada süsteemide teatud kvantitatiivseid aspekte ning kasutada loodust inimese vajadusteks. F-teadus on asendanud Aristotelese kvalitatiivse kosmose kvantitatiivse füüsikalise universumiga, mille matemaatiline struktuur ei saa haarata kogu maailma. Teadus on küll toonud kaasa tehnilisi ja tööstuslikke saavutusi; kuid kuna täppisteadus põhineb samastamise põhimõttel, siis avastatud nähtust samastatakse juba tuntud nähtusega. Seetõttu ei saa ta kirjeldada igapäevaelus täheldatavat uute nähtuste ilmumist. Normaalteadus Thomas Kuhni järgi ei püüa avastada uut, vaid paigutada maailm olemasolevasse paradigmasse.

Täppisteadus uurib looduse puhtkvantitatiivseid aspekte. Looduse jooned, mis on seotud inimeste ja nende igapäevaeluga, (pöördumatus, mittestabiilsus, mittereeglipärasus, vaadeldamatu keerukus, loov kaos, kvalitatiivne mitmekesisus, ruumiline ja ajaline mitteühetaolisus, kordumatus, ajaloolisus, loovus, uudsus, ainulaadsus, ennustamatus jt), millega puutusid kokku sünergeetikud (Ilya Prigogine, Manfred Eigen, Hermann Haken, Stuart Kauffman), ei ole manipuleerituvad ning seetõttu ka mitte matemaatiliselt kirjeldatavad. Nende joonte mõistmine eeldab reaalse maailma kirjeldamist loomulikus keeles niisugusena, nagu ta on, kogu selle mitmekesisuses ja keerukuses, ning põhineb isiklikul kogemusel.

Publikatsioone

• Näpinen, Leo. (2011). On the Unfitness of the Exact Science for the Understanding of Nature. – Baltic Journal of European Studies, 1(1), 74–82.

Välislingid

• Sissekanne ETIS-es