Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
15. rida:
== Tegevus filmilavastajana ==
Tema ajaloolises filmidokumentalistikas ei paistnud välja ühtki poliitiliselt valet nooti: üheks tööks oli “Eelkäija” (1967) [[Viktor Kingissepp|Viktor Kingissepast]], teine sama tsükli film “Pööripäev” (1968) oli juunipöördest, kolmas – “Väejuht” (1968) punasest ''komandarm''ist [[August Kork|August Korgist]]! Ent triloogia iga film kandis teist, päris pealkirja: “Inimene ajaloo mängukannina”, “Inimmassid ajaloo mängukannina” ning “[[Jossif Stalin|Stalin]] ja tema ohver”. Ja esimene neist avas eesti revolutsionääride traagikat. Teine — tuli ekraanile sügisel 1968 ja pakkus vapustava võrdluspildi paar kuud varem Tšehhoslovakkiat tabanud invasiooniga. Kolmas arendas kompositsiooni Punase väljaku paraadiga, vastandades Stalinit ja paraadijuhti [[August Kork|Korki]] —
Oma ainsale mängufile "Lindpriid" kirjutas lavastaja 1970. aastal ise stsenaariumi. Aluseks oli Eessaare Aadu, ''alias'' [[Jaan Anvelt|Jaan Anveldi]] üks oletatavasti 1923. aastal lõpetamata jäänud teos, mida Vladimir Georg Karassev-Orgusaar loeb [[eksistentsialism]]i harukordseks väljenduseks eesti kirjanduses. Põranda all konspiratsiooni tingimustes elavate revolutsionääride elu näitavas 4-osalises telefilmis proovis lavastaja rakendada uusi kinematograafilisi väljendusvahendeid. Kuid film pandi n-ö riiulile ja oli aastani 1989 avalikuks esitamiseks keelatud.
| |||