Vaeslastekohus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
'''Vaeslastekohus''' (vene keeles (''Сиротские Суды'') oli [[Tallinn]]as, [[Pärnu]]s, [[Narva]]s ja [[Tartu]]s isikute hoolekande- ja eestkosteasjadega tegelenud erikohtuliik, mis tegutses kuni [[1889]]. aastani.
Lisaks [[kreisilinn]]ade Tallinna, Pärnu, Narva ja Tartu vaeslastekohtutele tegelesid isikute hoolekande- ja eestkosteasjadega [[Liivimaa kubermang]]us [[Valga]]s, [[Võru]]s, [[Viljandi]]s, [[Kuressaare]]s, [[Haapsalu]]s [[magistraat]]; [[
Vaeslastekohtu koosseis oli tavaliselt kolmeliikmeline, esimeheks üks bürgermeistritest. Kohtukoosseisu ülesandeks oli hoolitseda nende isikute (ja ka varade) huvide eest, kes seda ise kas alaealisuse, vaimsete või füüsiliste puuete, äraoleku, pillava eluviisi või muude põhjuste tõttu teha ei suutnud. Seda teostati eestkostjate ja hooldajate määramise ning nende tegevuse kontrollimise kaudu.
17. rida:
Pärast Eesti isesesvumist 1918. aastal jätkasid linna vaeslastekohtud Eesti Vabariigis oma tegevust endistel alustel. Väiksemaid asju arutati endiselt linna vaeslastekohtutes, Suuremate (üle 100 000 [[Eesti mark|marga]]) varadega seotud asju menetlesid aga aastatel 1920–1926 [[hoolekandekohus|hoolekandekohtud]]. Vaeslastekohtud Eesti Vabariigis allusid administratiivasutustena allusid [[Siseministeerium]]ile, kohtu otsuste ja tegevuse peale võis edasi kaevata ringkonnakohtusse.
Pärast Eesti okupeerimist ja
Pärast Eesti okupeerimist 1941. aastal saksa vägede poolt aga sama aasta oktoobris alustasid nad uuesti tööd vanades kooseisudes ja enne 21. juunit 1941. a kehtinud seaduste alusel.
| |||