|
===Rzeczpospolita vasall, Kuramaa hertsogiriik===
[[Image:Podział administracyjny I RP.png|thumb|right|300px|Kuramaa ja [[Rzeczpospolita]], [[1569]] - [[1660]].]]
[[1561]]. aastal moodustati [[Kuramaa hertsogiriik]], mis oli välispoliitiliselt järgnevad sajandid tihedalt seotud Poola-Leedu ehk [[Rzeczpospolita]]ga, oli [[Gotthard Kettler]]i poolt [[5. märts]]il 1562. aastal Riias Poola kuningale [[Stefan Batory]]le antud [[vasall]]ivandest sõltuvuses.
[[File:Gotthard Kettler.jpg|thumb|Gotthard Kettler, umbes 1565. aastal]]
Hertsogiriigi esimene pealinn oli [[Kuldīga]] (''Goldingen''), kuid peagi viidi pealinn üle Jelgavasse (Miitavisse).
Tema esimeseksEsimeseks [[Kuramaa hertsog]]iks sai viimane Liivi ordu ordumeister [[Gotthard Kettler|Goddert Kettler]]. Hertsogiriiki on valitsenudvalitsesid kolm dünastiat: [[Kettlerid|Kettlerid]] (1561-1737), [[Bironid|Bironid]] (1737-1795) ja [[Saksi dünastia]] (1740-1763).
{{vaata|Kuramaa hertsogiriik}}
Aadlike õigused olid Kuramaal nagu Rzeczpospolitaski suhteliselt laialdased. Neid kinnitas [[1617]]. aastal vastu võetud põhiseadus (''Formula regiminis''), mis kitsendas hertsogi volitusi ning andis olulisi volitusi [[Kuramaa rüütelkond|Kuramaa rüütelkonna]] [[Kuramaa rüütelkonna maapäev|maapäev]]ale ning hertsogi nõukogule, mis moodustati maapäeva poolt. Üldiselt olid Kuramaa hertsogid suhteliselt nõrga valitsusvõimuga.
Hertsogkond moodustati Liivi ordu aladest, mis jäid [[Daugava]] jõest lõuna poole, riigi pindalaks oli 23 000 ruutkilomeetrit. Kuigi Kettler oli viimane Liivimaa ordumeister, ei suutnud ta [[Liivi sõda|Liivi sõja]] tulemusena lagunenud Liivimaa ordu maid ainult endale.
Sõja ajal [[Preisimaa]]le panditud [[Grobiņa]] piirkond jäigi Preisimaalt "välja ostmata" ning ei liidetud hertsogiriigiga; samuti Kuramaal asuvad, kuid hertsog [[Magnus]]ele kuulunud [[Kuramaa piiskopkond|Kuramaa piiskopkonna]] hajali asuvad maavalduseid ei liidetud hertsogiriigiga; [[Dobele komtuur]]konna komtuur keeldus samuti tunnistamast Kettleri võimu ning valitses iseseisvalt senist komtuurkonda.
1583. aastal pärast hersog Magnuse surma tekkinud võimuvaakumi ajal tekkis seni Magnuse valdusesl elanud rüütelkonna seas kaks mõjugruppi, kellest üks soovis liituda katoliku Kuramaa hertsogkonnaga Poola kuninga võimu alla (kuna Magnus oli asunud Poola kuninga vasalliks), teie osa aga soovis liituda Taani kuninga alluvuses olevasse protestantliku riiki. Piirkonnas võimu saamiseks pöördusid huvigrupid nii protestatntliku Preisimaa kui ka katoliikliku Poola poole, kuid siiski toimus reaalne sõjategevus Kuramaale tunginud Poola vägede vahel Kuramaal. Sõjategevus lõppes alles 1585. aasta 15. aprillil Poola ja Taani vahendusel sõlmitud [[Kronenborgi rahuleping]]uga. Rahulepingu alusel sai Taani 30000 taalrit Piltene piirkonna maade eest, kuna aga antud summa tasus Brandenburg-Ansbachi markkrahv Georg Friedrich, kes valitses Preisimaad nõrgamõistusliku Albreht Friedrichi eest, siis langes Kuramaa Preisimaa ja koos sellega Preisimaa vasalliisanda Poola võimu alla. Osa Magnusele Kuramaal kuulunud maavaldusi aga müüdi suurmaavaldajatele: [[Embote]] (saksa [[Amboten]]) - hertsog Kettleri vennapojale [[Wilhelm Kettler von Nesselrode]]le; [[Dundaga]] (saksa ''[[Dondangen]]'') metsarikkad piirkonnad Poola kuningriigi kantslerile vabahärra [[Martin von Berzewicz]]ile, kes selle varsti aga Levin von [[Bülow]]´ile edasi müüs; [[Vastseliina]] (saksa ''Neuhausen'') aga poolakas Pawel Wernik´ule.
Pärast hertsog Magnuse surma [[Miitav]]is [[1587]]. aastal jaotati vastavalt tema korraldusele hertsogiriik tema poegade: Friedrichi ja Wilhelmi vahel pärast viimase täiselaliseks saamist. [[1596]]. aastal jagati Kuramaa hertsogiriigi territoorium [[Hoffzumberg]]i lossis, mis asus Miitavast 30 km kaugusel ning jagamise tulemusel sai [[Friedrich Kettler]] [[Semgallia]] koos pealinna Miitavi ja [[Wilhelm Kettler (Kuramaa hertsog)|Wilhelm Kettler]] Kuramaa koos pealinna [[Kuldīga|Goldingen]]iga.
1600. aastal alanud [[Poola-Rootsi sõda (1600–1611)|Poola-Rootsi sõjas]] osales Poola kuninga vasall Kuramaa hertsog [[Friedrich Kettler]] oma Kuramalt pärit vägedega lahingutes Rootsi vägedega Lõuna-Liivimaal ja 17. septembril 1605 toimunud [[Kirchholmi lahing]]us ([[Salaspils]]is).
Wilhelm Ketteler saavutas abieluga Preisimaa hertsogi [[Albrecht Friedrich]]i tütrega [[Sophie Preisimaalt|Sophiega]] oma valdusetele taas Liivi sõja ajal [[Preisimaa]]le panditud [[Grobiņa]] piirkonna liitmise, kuid 1615. aastal pärast Wilhelmi poolt oma vastaste - Kuramaa rüütekonna juhi Johann von [[Nolde]] poegade tapmist, mõistis Poola kuninga poolt määratud kohus Wilhelmi pagendusse ja tema valdused tema venna Friedrichi omadega liitmisele. Wilhelm lahkus Kuramaalt ning asus algselt Rootsi kuninga [[Gustav Adolf]]i ja hiljem [[Stettin]]i hertsogi [[Bogislaus XIV]] juurde [[Pomeraania]]sse.
[[1617]]. aastal oli hertsog sunnitud majandusraskuste tõttu pantima Piltene piirkonna [[Maydell]]ide suguvõsale.
Pärast Wilhelm Ketteleri pagendamist jätkas Poola kuninga poolt määratud komisjon Kuramaa riigi- ja valitsemiskorralduse revisjoni ning töötas välja järgnevateks sajanditeks hästi tegutseva haldusaparaadi (''Die Regimentsformel''). Hertogiriigis moodustati kohaliku aadelkonna kõrgem omavalitsuskollegium, kuhu kuulusid neli kõrgemat nõunikku (''Oberrate''):
# maa[[õukonnameister]];
# [[kantsler]];
# [[linnakrahv]];
# [[maamarssal]], kellest ja täiendavalt lisatud õigusteadusega kursis olevatest juristidest koosnes ka kõrgem kohtuvõimuasutus [[õuekohus]] (''Hofgericht'' ehk ''Oberhofgericht'').
Halduslikult jagati hertosogiriik ülem[[hauptkond]]adeks ([[Jelgava]] (saksa ''Mitau''), [[Sēlpils]] (saksa ''Selburg''), [[Kuldīga]] (saksa ''Goldingen''), [[Tukums]] (saksa ''Tuckum''), [[Aizpute]] (saksa ''Hasenpoth'') alates 1656-1717), kelle juhtidest (''Oberhauptleute'') moodustati täiendav nõuandev organ hertogile.
Hertsog Friedrich Kettleri ajal anti uutele tekkivatele linnadele linnaõigused: Miitavale - [[1606]]. aastal; [[Bauska]]le 1635. aastal; [[Liibav]]ale [[1625]]. aastal; linnaõigused sai ka [[Neustädtchen]] (hilisem [[Jaunjelgava|Friedrichstadt]]).
[[Kuramaa rüütelkond]] viis ka läbi oma liikmeskonna ning Kuramaa aadlike revisjoni, mille käigus nn. (Ritterbank), viis läbi oma liikmeskonna päritolu kontrolli ning kandis aasatetl 1620-1634 kontrollitud ning väärilised aadliperekonnad (110) aadlimatrikklisse, kuni 1642. aastani lisandus nimekirja veel ainult 9 suguvõsa.
Teistest Kuramaa valitsejatest edukam oli Wilhelm Ketteler poeg hertsog [[Jacob Kettler|Jackob]] (1642-1682), keda iseloomustatakse väga ettevõtliku ning targa valitsejana. Ta rajas tugeva sõja ning [[kaubalaevastik]]u, arendas kaubavahetust ning diplomaatilist läbikäimist Euroopaga, edendas tööstust, rajas [[manufaktuur]]e. Kuramaa muutus mõneks ajaks sedavõrd tugevaks mereriigiks, et omandas isegi [[koloonia]]id. Aafrikas kuulus Kuramaa hertsogkonnale [[Gambia|Gambia]] (1651-1664), kuhu asustati isegi lätlastest koloniste, [[Lääne-India]]s kuulus Kuramaa hertsogkonnale [[Tobago|Tobago]] (1652-1690).
Pärast Hertsog Jakobi surma sai Kuramaa valitsejaks tema poeg [[Friedrich Kasimir Kettler]], kes aga ei omanud häid majandusoskusi ning samuti oli pillava eluviisiga, pidades ülal koormavat õukonda, auvahtkonda jne, mistõttu Kuramaa majandus ei suutnnud taastada oma endist majanduslikku hiilgust.
Friedrich Kasimiri poja [[Friedrich Wilhelm Kettler]]i esimestel valitsusaastatel valitses tema onu [[Ferdinand Kettler]], kuna ise surma ajal oli Friedrich Wilhelm ainult viieaastane ning tema täisealiseks saamiseni määrati alguses riiki juhtima ülemnõunikud. Poola kuninga toetusel aga sai tema eestkostjaks ja riigi valitsejaks Friedrich Wilhelm onu - Friedrich Kasimir vend Ferdinand Kettler. Kuid pärast Poola ja Rootsi vägede [[Spilve lahing]]u kaotust, (kus Ferdinand osales suurtükiväeülemana) põgenes viimane [[Poola]]le kuulunud [[Danzig]]isse, kuhu jäigi alaliselt ning enam Kuramaale ei naasenud.
Friedrich Wilhelm Kettleri valitsemisajal käis Rootsi ja Venemaa vahel [[Põhjasõda]], mille käigus [[1701]]. aastal Rootsi väed hertsogiriigi vallutasid ning 1701/1702 aasta talve dislotseerusid Kuramaal. [[1705]]. aastal hõivasid hertsogiriigi Vene väed, kuid järgmisel aastal langes see taas Rootsi vägede kätte.
Vene väed okupeerisid selle aga uuesti [[1709]]. aastal ning Venemaa tsaar [[Peeter I]], selleks et oma mõjuvõimu laiendada abielusidemetega Euroopas ja Vene Kuramaal põlistada, sundis [[Peeter I]] Friedrich Wilhelmit [[1710]]. aastal oma vennatütre [[Anna Ivanovna]]ga abielluma. Friedrich Wilhelm Kettleri ja [[Anna Ivanovna]] pulmad leidsidki aset [[Peterburi]]s 31. oktoobril [[vkj]]/ 11. novembril 1710. aastal ning pärast seda asus pruutpaar Kuramaa poole tagasiteele. Teel aga suri noor hertsog ootamatult, [[Kipen]]is [[Peterburi kubermang]]us. Tema abikaasast - hertsoginna Annast sai Kuramaa tegelik valitseja ja Anna Ivanovna valitses Kuramaad kuni 1730. aastani, mil ta kutsuti pärast keiser [[Peeter II]] surma Ülemsalanõukogu poolt Venemaa valitsejannaks.
[[Pilt:Kurland.jpg|thumb|Kuramaa hertsogiriigi asend 1701. aasta eel]]
===Kuramaa hertsogkond, Anna Ivanovnaga ===
Viimaste Kettlerite ajal langes [[Kuramaa hertsogkond]] sõltuvusse [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigist]], eriti pärast seda, kui hertsog [[Friedrich Wilhelm Kettler]] abiellus [[Peeter I]] venna [[Ivan V|Ivan V]] tütre [[Anna Ivanovna]]ga, kellest hiljem sai Venemaa keisrinna (1730-1740). Abielludes [[Kuramaa hertsog]]i Friedrich Wilhelm Kettleriga sai Anna Ivanovna Kuramaa hertsoginna tiitli ning vaatamata abikaasa surmale 4 kuud pärast abiellumist säilitas Anna Ivanovna tänu onu keiser Peeter I toetusele võimu Kuramaa hertsogiriigis, ehkki vastavalt eelnvatele vasallilepetele oli Kuramaa [[Poola kuningriik|Poola kuningriigi]] vasall. Kuramaale lahkudes saatis teda Venemaalt pärit õukonnaliikmed: ülemõuemarssal Pjotr Mihhailovitš [[Bestužev]] ja ülemõuemeistrinna Matvejeva, hertsoginna Anna Ivanovnale eraldatud mõisade ja valduse üle teostas järelevalvet [[Aleksandr Menšikov]].
Pärast Friedrich Wilhelm Kettleri surma tegi katseid tagasi saada Kuramaa hertsogi tiitlit varem [[Danzig]]isse põgenenud [[Ferdinand Kettler]], kelle troonipüüdlusi toetas ka [[Poola kuningas]]. Kuramaa hertosgiriigi trooni püüdsid saavutada abieluga Anna Ivanovnaga 1717. aastal [[Wettin]]ide valitsejadünastia [[Saksi-Weissenfelsi hertsogiriik|Saksi-Weissenfelsi hertsogiriigi]] [[Saksi-Weissenfelsi hertsog|hertsog]] [[Christian (Saksi-Weissenfels)|Christian]] ([[:de:Christian (Sachsen-Weißenfels)|de]]) ja seejärel 1726. aastal ka Poola kuninga [[August II]] ja Aurora Königsmarcki poeg [[Saksimaa]] krahv Moritz (1696–1750), kelle kandidatuuri kinnitas ka Kuramaa aadelkonna Maapäev hertsogiks, kuid teda ei kinnitanud Venemaa keisrinna [[Katariina I]]. Krahv Moritz püüdis võtta võimu jõuga Kuramaal pärast Katariina I surma ja Menšikovi ajutist võimukaotust, kuid taltsutati Kuramaal asuvate Vene vägede poolt ning pagendati [[1727]]. aasta augustis.
Pärast Anna Ivanovna tõusmist Venemaa troonile andis Kuramaa vasalliisand Poola kuningas Kuramaa hertsogiriigi hertsogi tiitli [[Ferdinand Kettler]]ile, tingimusel, et pärast tema surma liidetakse Kuramaa Poola kuningriigiga, mille vastu protesteeris aga teine Poola vasall Preisimaa [[Saksa ordu]] [[saksa ordu kõrgmeister|kõrgmeister]] [[Franz Ludwig von Pfalz-Neuburg]], kes nõudis, et pärast [[Kettlerid|Kettlerite]] dünastia lõppu liidetaks endine Saksa ordu territoorium taas orduvaldustega.
===Kuramaa hertsogkond, Bironite ja Saksimaa dünastia valitsejatega ===
Pärast Poola kuninga August II surma 1733. aastal, pakkus aga tema järglane [[August III]] Kuramaa valitsemist krahv [[Ernst Johann von Biron]]ile (1734 ja 1736. aastal), kuid kes võttis võimu Kuramaal üle 1737. aastal, pärast 82-aastase Ferdinand Kettleri surma, kes suri lastetuna. 1737. aasta juunikuus kinnitas ka [[Miitav]]is toimunud [[Kuramaa rüütelkonna maapäev]] Ernst Johann von Bironi (1690–1772) hertsogkonna valitsejana, eelistades teda samuti oma kandidatuuri esitanud krahv Moritzale.
Ernst Johann von Biron olles Kuramaa hertsogiks, elas alaliseks aga Venemaal, Peterburis. Ta lasi endale ehitada Itaalia päritolu Vene arhitekti [[Bartolomeo Rastrelli]] projekti järgi Kuramaale [[Rundāle]]sse äärmiselt suurejoonelise [[Rundāle loss|Rastrelli palee]] ja endise ordulossi asemele lossi [[Miitav]]isse ning tema eluviisi kadestasid koguni [[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuninga]] [[Louis XV]] õukonna liikmed. [[1740]]. aastal aga keisrinna Anna suri ning ehkki Biron määrati seejärel Venemaa [[regent|regendiks]], ei kestnud tema ülemvõim kaua. Juba 3 nädalat hiljem võttis [[Burchard Christoph von Münnich]] ta vahi alla ning esialgu mõisteti ta surma. Hiljem muudeti see aga eluaegseks asumiselesaatmiseks [[Siber]]isse. Aastetel 1740-1758, oli Kuramaa ilma valitseja hertogita ning võimuvaakumi ajal saavutas Poola kuningas August III keisrinna Katariina II nõuoleku määrata Kuramaa hertsogiks oma poeg [[Karl Christian Joseph]], kes valitses kuni 1763. aastani.
[[1762]]. aastal kui võimule sai [[Peeter III]], kutsusti vana Biron tagasi tema õukonda, aasta hiljem määras uus keisrinna [[Katariina II]] ta uuesti Kuramaa hertsogiks ning ta hõivas vene vägede toel Miitavi linna ning taastas oma hertogivõimu. [[1769]]. aastal loobus ta troonist oma poja [[Peter von Biron|Peteri]] kasuks.
Järgnevalt [[18. sajand]]il toimunud [[Poola jagamised]] nõrgendasid Poolat ning viimase [[1795]]. aastal toimunud Poola jagamisega Venemaa ja Preisimaa vahel, sattusid Kuramaa valitsejad, kes olid senini Venemaa keisririigi sõltuvusest, [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] alluvusse ja Kuramaa liideti viimase [[Läänemereäärsed provintsid|Läänemereäärse provintsina]] Venemaa keisririigi koosseisu.
Pärast Poola jagamist kuulutasid 17. märtsil 1795. aastal [[Kuramaa rüütelkond]] ja 18. märtsil [[Piltene rüütelkond]] senise Poola kuninga läänisõltuvuzse kehtivuse kaotanuks ning palusid oma valitsejaks Venemaa keisrinna [[Katariina II]], sellest [[Peterburi]]s viibides teada saanud hertsog Karl Christian Joseph loobus (17)/28. märtsil 1795. aastal hertsogi tiitlist ning lahkus igaveseks oma hertsogiriigist.
=== Venemaa keisririigi Kuramaa kubermang===
| 