Vladimir Kappel: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
ArthurBot (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
{{keeletoimeta}}
[[Pilt:General Kappel.jpg|pisi]]
'''Vladimir Kappel''' ([[28. aprill]] [[1883]] - [[26. jaanuar]] [[1920]]) oli [[Venemaa|vene]] väejuht, üks valgete juhte Venemaa kodusõjas 1918-1920.
 
Vladimir Oskarovitš Kappel sündis TuulaTula (teiste allikate järgi Peterburi) kubermangus aadliperekonnas, tema isa Oskar Kappel oli arvatavalt pärit [[Kaunase kubermang]]ust Rootsi väljarändajate seast ning sai Vene armees ohvitseriks. Ema oli kindralmajori tütar Jelena Petrovna Postolskaja. Noormees õppis 2. kadetikorpuses ja mainekas Nikolai ratsaväekoolis. Pärast selle lõpetamist abiellus ta [[1903]]. aastal tegeliku riiginõuniku tütre Olga Strohlmaniga. Laulatus toimus vastu pruudi isa tahtmist poolsalaja väikses maakirikus. [[1910]] astus polguadjutant Kappel [[Nikolai Kindralstaabi Akadeemia]]sse ja saavutas [[1913]] kõrgeima järgu. Esimese maailmasõja algul saadeti Kappel ohvitserikooli, hiljem teenis mitmes ratsadiviisis ja erinevatel rinnetel. Sõja lõpuks oli Kappel alampolkovniku aukraadis Looderinde staabiülema asetäitja.
 
Oktoobripöörde järel [[1918]]. aasta suvel läks Kappel Volgamaal üle [[esseerid]]e leeri ja hakkas formeerima Volgamaa Rahvaarmeed. Oli veendunud [[monarhist]] ja nõus võitlema [[bolševik]]e vastu ükskõik millise lipu all. Sama aasta augustis võttis ta [[Kaasan]]is enda valdusesse Venemaa riikliku väärismetallivaru. [[1918]]. aasta lõpul kukutas admiral [[Aleksandr Koltšak |Koltšak]] [[Omsk]]is võimult esseerid ning Kappel läks Koltšaki kui Venemaa ülemvalitseja teenistusse. Kindralina sõdis ta Tomskis, Krasnojarskis ja Irkutskis ülestõusnud garnisonidega. [[1919]]. aasta algul määras Koltšak Kappeli 1. Volga armeekorpuse komandöriks. Sama aasta sügisel murti rinne läbi ning Kappel suutis vaevu päästa oma üksused ümberpiiramisest. 3. detsembril [[1919]] sai Kappelist Idarinde vägede ülemjuhataja. Pärast seda, kui prantslased ja tšehhid Koltšaki punastele välja andsid, algas kappellaste (''каппелевцы'') ohvriterohke taganemistee Baikali suunas 35-kraadises pakases läbi taiga mööda [[Kani jõgi|Kani jõge]]. Pärast lahvandusse kukkumist jalad külmetanud Kappelil algas gangreen, tema varbad amputeeriti narkoosita. Valudes vaevu sadulas püsides jätkas ta vägede ees liikumist, kuid haigestus peagi lisaks tüüfusse ja kopsupõletikku.
 
Kindral Kappel suri 26. jaanuaril [[1920]] [[Irkutsk]]i lähedal. Ta maeti ajutiselt [[Tšita]]s, kuid taganedes viidi kirst Hiinasse kaasa. Kappeli armee jäänused ühinesid ataman Semjonovi omadega; vähesed pääsesid [[Mongoolia]]sse "verise paruni" [[Roman Ungern von Sternberg|von Ungern]]i juurde ja sealt pärast viimase lüüasaamist Kasahstani. Enamik kappellasi jäi Hiinasse, sealt valgusid nad Läände või vahistati pärast Mao võimuletulekut ja anti Nõukogude Liidule välja. Kappeli põrm toodi [[2006]]. aastal ära [[Hiina]]st ja maeti 2007 sõjaväeliste auavaldustega Moskvas [[Donskoi kalmistu]]le kindral [[Anton Denikin|Denikini]] kõrvale.
22. rida ⟶ 23. rida:
{{DEFAULTSORT:Kappel, Vladimir}}
[[Kategooria:Venemaa sõjaväelased]]
[[Kategooria:väejuhidVäejuhid]]
[[Kategooria:Sündinud 1883]]
[[Kategooria:Surnud 1920]]