Erinevus lehekülje "Ants Lauter" redaktsioonide vahel

Lisatud 36 baiti ,  8 aasta eest
cat, pisitoim
P
(cat, pisitoim)
Isa Mihkel, vallavanema ametit pidav hoolas mees soovis, et Antsust saaks kantseleiametnik. Haridustee jätkus [[Järvakandi]] ministeeriumikoolis. Ants oli siis 11-aastane.
Väikest Lauterit huvitasid madrused ja püssid. Lemmikraamatuteks olid [[Eduard Bornhöhe]] „Tasuja“ ja „Villu võitlused“. Esimene etteastumine oli kooliaktusel [[Krõlov]]i valmiga „Demjani kalasupp“.
 
Teatrit nägi noor Lauter esmakordselt [[Raiküla]]s piduõhtul, kus mängiti [[Rutoff]]i „Vastu vett“, talle tundus kõik nähtu kirjeldamatult ilusana.
[[1909]]. aastal lahkus Ants haridusteed jätkama Tallinnasse Narusbeki kooli. Õppemaks oli kõrge ning isa tegi suuri pingutusi, et Antsu õpingute eest maksta. Tallinnasse jõudes hakkas ta ka kohe aktiivselt "[[Estonia]]" teatrit külastama ja viis end kurssi "[[Estonia]]" trupiga. Imetles ja vaimustus teatrist. Imetlusest meeletuna jälitas ta sageli näitlejaid. Tallinnas tekkis tal vastupandamatu soov ka ise näidelda.
 
[[1911]]. aastal lõpetas ta kooli ning temast sai kontoriametnik [[Mayeri]] vabrikus. Lauteri töökaaslased tegid vabal ajal „teatrit“ tolleaegses antvärkide klubis „Gewerbevereinis“. Ka Ants esines mitmetel õhtutel lauldes ja tekste esitades. Esinemisisu kasvas ja [[„Estonia“]] kiskus võimsa magnetina.
 
[[1913]]. aastal tegid Antsu kaks venda proove [[Mändmets]]a „Nelja päevaga“. Neist vanem - Kustas, Saue vallakirjutaja ja näiteringi hing, kutsus ka Antsu kaasa lööma. Lavastus valmis ning seda etendati ka väljaspool Sauet. Ühel külalisetendusel Kohilas sattus etendust pealt vaatama [[Karl Jungholz]] ja [[Theodor Altermann]], kes otsisid just sel hetkel noort inimest, kes neile "Estoniasse" tööle sobiks. Antsul polnud nende arvates väga vigagi ning nõnda kirjutasid kaks teatrisuurmeest [[Paul Pinna]]le ning pakkusid Antsule võimalust tulla senise 48-rublase kontorikuupalga asemel 35-rublase teatrikuupalgaga „Estoniasse“ näitlejaks ja inspitsendiks. Ants oli kõhklematult nõus.
Siit algas Ants Lauteri teatritee, [[1913]]. aastal. Ants oli 19-aastane.<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 5 - 11</ref>
 
<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 5 - 11</ref>
 
===Teatritee algusaastad===
[[1913]]. aasta sügisel avati "[[Estonia]]" uus maja [[Shakespeare]]’i „Hamletiga“. Ants oli seal Fortinbrasi rollis. [[Karl Jungholz]] kutsus Antsu enda juurde koju, et talle lavalist liikumist ja kõnet õpetada. Ants meenutas oma esimest etendust naljatlevalt hirmutundega.
 
Pärast Fortinbrasi mängis ta terves reas väiksemates osades. Pinna püüdis temast välja lihvida maapoisikohmakust. Talle endale jäi esimesest hooajast kõige paremini meelde [[C. Rossler]]i „Viis frankfurtlast“. Esimest korda mängis ta siin koos [[Erna Villmer]]iga. Samuti sai nooruk siin esimest korda lilli ja oli sellest ehmunud ja meelitatud.
Hooaja lõpul, 1914. aasta kevadel lagunes „Estonia“ trupp. Karl Jungholz läks Pärnusse, Paul Pinna Nižni Novgorodi operetiteatrisse. Altermanni haigus, mille tunnused olid ilmnenud juba „Hamletis“, muutus raskemaks. Altermann kirjutas Lauterile, et see Jungholziga Pärnusse ei läheks ning tunnistas ta oma järglaseks. Lauter sai üha suuremaid rolle ning Altermann tegi temaga eraproove.
 
Hooaja lõpul, 1914. aasta kevadel lagunes „Estonia“ trupp. Karl Jungholz läks Pärnusse, Paul Pinna Nižni Novgorodi operetiteatrisse. Altermanni haigus, mille tunnused olid ilmnenud juba „Hamletis“, muutus raskemaks. Altermann kirjutas Lauterile, et see Jungholziga Pärnusse ei läheks ning tunnistas ta oma järglaseks. Lauter sai üha suuremaid rolle ning Altermann tegi temaga eraproove. <ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 11 - 15</ref>
 
===Sõja-aegne teatritegevus===
[[1915]]. aasta algul Ants mobiliseeriti. Rindel sai Lauter aga gaasimürgituse ning pärast paranemist viidi ta üle tagavarapolku Novgorodi. Polgul oli oma teater, mis andis 2-3 korda nädalas etendusi. Ants tegi seal kaasa kuni teenistusest vabanemiseni [[1917]]. sügiseni. Sealt edasi sai temast Novgorodi Linnateatri näitleja, kus ta oli [[1918]]. aasta augustini. Venemaal olles õppis ta palju ning omandas teistsugust näitlemisviisi kui „Estonias“. Tal olid kolleegideks suured eeskujud, Venemaa tippnäitlejad. Tuli mängida väheste proovidega palju ja laiahaardeliselt.
[[1918]]. aasta augustis jõudis Lauter tagasi Eestisse. Jungholz võttis ta vastu avasüli, kuid Venemaal olles rooduülema ametit pidanud Lauter oli karjumiste ja käsklustega oma hääle rikkunud.
 
[[1918]]. aasta augustis jõudis Lauter tagasi Eestisse. Jungholz võttis ta vastu avasüli, kuid Venemaal olles rooduülema ametit pidanud Lauter oli karjumiste ja käsklustega oma hääle rikkunud.<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 15 - 17</ref>
 
===Eestis tagasi===
Kümne hooaja kestel, [[1918]]. aasta sügisest [[1928]]. aasta sügiseni valmib Lauteril sadakond rolli, enamus peaosad. Naasnud Venemaalt hakkas ta ka kohe lavastama. Ta oli algaja, kuid sellegipoolest lavastas meeletu tempoga – kümne aasta vältel ligi kaheksakümnel korral. See oli rohkem kui pool repertuaarist. Ta mängis kaasa Vene Draamateatri etendustes, lavastas Pärnu „[[Endlas]]“ ja [[Draamastuudios]], tõlkis näidendeid.
Aru saanud, et võimed jäävad tehniliste vajakajäämiste taha pidama, hakkas Ants võtma hääleseade tunde, tegi sporti, võimles, käis liikumise tundides. Allutas keha oma tahtele ning seda kõike teatri tarvis. Häält ta tagasi siiski ei saanud, vaid omandas oskuse rikutud häält kasutada.
 
[[1920]] ning [[1923]] külastas Lauter Lääne-Euroopa teatrilinnu – Berliini, Viini, Prahat, Leipzigi ning kogus sealt innukalt tähelepanekuid ja oskusi. Proovis seejärel ka eesti teatris moodsat välismaal nähtud mängulaadi rakendada. Ekspressionistlikele katsetustele oli kõrgpunktiks [[1924]]. aastal lavastatud [[Toller]]i „Masinahävitajad“, mille kriitikud esile tõid kui leidlikku, huvitavat, senist taset ületavat saavutust lavastajatöö kallal.
 
[[1923]]. aasta sügisel lavastas Karl Jungholz „Hamleti“ ning seekord mängis Ants Lauter selles nimiosa – Hamletit. Fortinbrasist oli saanud Hamlet. Teatrisse tööle astumisest oli möödunud 10 aastat. Selja taga oli tublisti üle 100 rolli.
 
1925. aastal, pärast Karl Jungholzi surma, sai Lauterist viimase järglane – "Estonia" draamatrupi juht.
Lavakunstnikuks kujunemise tormi juurde mahtusid ka mõttevahetused Stanislavski teemadel [[Erna Villmer]]iga. 1928. aasta sügisel sõitis Lauter koos [[Erna Villmer]]i, [[Liina Reiman]]i ja [[Betti Kuuskemaa]]ga Moskvasse Kunstiteatri 30-aastasele juubelile. Seal kohtus ta esmakordselt Stanislavskiga. Seal olles sai ta järjekordse vaimustuse osaliseks.
 
Lavakunstnikuks kujunemise tormi juurde mahtusid ka mõttevahetused Stanislavski teemadel [[Erna Villmer]]iga. 1928. aasta sügisel sõitis Lauter koos [[Erna Villmer]]i, [[Liina Reiman]]i ja [[Betti Kuuskemaa]]ga Moskvasse Kunstiteatri 30-aastasele juubelile. Seal kohtus ta esmakordselt Stanislavskiga. Seal olles sai ta järjekordse vaimustuse osaliseks.<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 17 - 27</ref>
 
===Lavaliselt täiskasvanuks saamine===
Välismaa reisidelt naasnud, oli Lauter välises kokkuhoidlikum, täpsem ja näidendi mõttele rohkem avarust andev. Täiendas end igal rindel, oli kõige suhtes äärmiselt tähelepanelik.
[[1937]]. aastal jõudis Eesti teatrisse ingliskeelne väljaanne [[Stanislavski]] raamatust „[[Näitleja töö iseendaga]]“. Lauter tõlkis õhinaga olulisima ning viis selle kohe oma näitlejatele lugeda.
 
Näitlejana mängis Lauter kolmekümnendail aastail kõige mitmekesisemaid osi, talupoegadest ärimeesteni, advokaate, sõjamehi, arste - rumalaid, arukaid, õilsaid, alatuid, noori, vanu.
 
[[1939]]. aastal polnud Lauter enam draamatrupi juht. Ka lavastajatöö koormus oli muutunud ülejõukäivaks ning ta jätkas näitlejana. Hooajal 1940/41 ei lavastanud ta ühtki lavastust.
[[1941]]. aastal mobiliseeriti Ants Lauter ja viidi Ivdelisse Sovhoosi. Seal pidi ta tegema kõikvõimalikke põllutöid. Paul Pinnal, kes oli samuti mobiliseeritud, olid peas keerlemas aga teatrimõtted ning mõne aja pärast kutsutigi ta Nõukogude Eesti valitsuse poolt Tšeljabinski Eesti Kunstiansambleid organiseerima. Trupiga käidi esinemas sõjarühmadele ja laskurdiviisidele.
 
Ajapikku liikus lahingupiir aina rohkem ja rohkem läände ning mõne aja pärast oligi draamatrupp oma esinemistega juba Narvas ja Võrus. Jõuti tagasi Eestisse, kus leiti eest Estonia kahjustatud teatrimaja. Lauter oli üks eestvedajatest, kes teatrit taas üles ehitama hakkasid. Loometöö jätkus samal ajal aga teistes ruumides. Ka Lauter asus kohe lavastama. Väljapaistvamad neist: [[A. Tšehhov]]i „Kolm õde“ ja [[A. Jakobson]]i „Kaks leeri“.
 
[[1947]]. aastal sai Ants Lauter kui instituudi lavakunsti kateedri õppejõud professori nimetuse.
[[1947]]. ja [[1948]]. aastal pälvis Lauter [[Nõukogude Eesti preemia]]
[[1952]]. aastal pälvis Ants Lauter [[Stalini preemia]] ning [[1956]]. aastal [[Lenini orden]]i.
[[1958]]. aasta suvest sai Ants Lauter „Estonia“ direktoriks ning [[1959]]. a. jäi Ants Lauter pensionile. Aastatel [[1960]]-[[1962]] töötas Lauter veel Estonia kunstilise konsultandina. Ka elu lõpuaastatel tegutses ta oma koostatud päevaplaani järgi ning arvas sinna valudest ja nõrkusest hoolimata isegi suplemise.
Lauter suri 79-aastasena [[30. oktoobril]] [[1973]] Tallinnas. <ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 27 - 51</ref>
 
<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 27 - 51</ref>
 
Eesti Teatriliit annab aastast [[1975]] välja temanimelist noore näitleja ja noore lavastaja preemiat.
 
Ants Lauterist on ilmunud tema mälestuste ja artiklite kogumikud „[[Käidud teedelt]]“ (I [[1979]], II [[1982]]).
 
Temast on film „[[Mõistus, tahe, töö ja Lauter]]“ ([[1963]], ETF).
 
Lauter lõi oma kujud spontaanselt. Nagu välgu sähvatusel leidis ta proovil oma kuju. Meie kõik imetlesime sellist kiiret protsessi. Lauter raputas otsekui varrukast oma karakterosi. Ta liikus sealjuures välistel karakterjoontel ja oli selles võrratu. See looming ei jäänud ainult välistesse joontesse – elustav veri voolas muidugi ande-südamest, närvitsentrumist. Kui ütelda piltlikult – Lauter oli veepealne aurik, mina allveelaev.
 
Partnerina oli Lauter mulle seda, mis instrumentaalkunstnikule hea mänguriist. Kui partner reageerib õiges suunas, kui tema elamuste ja mõtete helid vastavad sinu helidele, on kerge luua. Iga mu sõna või tunne-mõte leidis õige vastukaja. <ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 25 - 26</ref>
 
<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 25 - 26</ref>
 
Lauter oli lavastajana kõigepealt täpne, lausa matemaatiline. Lava oli tema režiiraamatus nagu malelaud, mille ruutudes liikusid malendid. Kui mõnel neist oli võõrastus sellise viisi vastu ja hakkas liikuma oma tahtmist mööda, siis oli Lauter painduv küllalt, et nõustuda, kui selline muutus oli põhjendatud, esile kutsutud näitleja inspiratsioonist. Kuid ta märkis selle muutuse kohe oma režiiraamatusse, et juba järgmisel proovil seda vajaduse korral meelde tuletada“.
 
Lauter oli lavastajana kõigepealt täpne, lausa matemaatiline. Lava oli tema režiiraamatus nagu malelaud, mille ruutudes liikusid malendid. Kui mõnel neist oli võõrastus sellise viisi vastu ja hakkas liikuma oma tahtmist mööda, siis oli Lauter painduv küllalt, et nõustuda, kui selline muutus oli põhjendatud, esile kutsutud näitleja inspiratsioonist. Kuid ta märkis selle muutuse kohe oma režiiraamatusse, et juba järgmisel proovil seda vajaduse korral meelde tuletada“.<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 30</ref>
<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 30</ref>
 
==Ants Lauteri mõtteid==
 
''„Päev, millal inimene midagi uut ei õpi, on kaotatud päev. Väljendugu see uus teadmiste, oskuste või lihtsalt uute muljete juurdesaamise näol.“<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 28</ref>
 
„Näitejuht peab olema kasvataja, kes peab juhtima näitlejate tähelepanu sellele, et ta oma võimete piirides annaks enesest maksimumi – ja et ta ei piirduks ainult oma osa lihtsa „ärategemisega“. Meil on tarvis lahti saada hurraatava asjaarmastaja vaimust, mis pole kooskõlas kutselise teatri süsteemiga, ning kohusetundliku tööga tuua esile oma annet. Seda olen nõudnud niihästi eneselt kui ka teistelt. Peaaegu kõik meie näitlejad on autodidaktilised leiutajad üksteise najal.“<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 30</ref>
<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 28</ref>
 
„Näitleja peab looma elust. Järelikult peab ta eluga kokku puutuma. Elu ei lakka hetkekski. Ka näitleja loomingulised tähelepanekud peavad kestma vahet pidamata. Igal hetkel, kus ta silmad ja kõrvad on lahti. Igal hetkel peab ta olema erk ja tähelepanelik. Nii ümbruse kui ka iseenda suhtes. Ainult sel teel saab ta lavalgi anda täisverelisi inimesi: kõige mustemaski südames oma päikesetera ja kõige õilsamaski hinges oma terakese musta.“<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 36</ref>
„Näitejuht peab olema kasvataja, kes peab juhtima näitlejate tähelepanu sellele, et ta oma võimete piirides annaks enesest maksimumi – ja et ta ei piirduks ainult oma osa lihtsa „ärategemisega“. Meil on tarvis lahti saada hurraatava asjaarmastaja vaimust, mis pole kooskõlas kutselise teatri süsteemiga, ning kohusetundliku tööga tuua esile oma annet. Seda olen nõudnud niihästi eneselt kui ka teistelt. Peaaegu kõik meie näitlejad on autodidaktilised leiutajad üksteise najal.“
 
„Meisterlikkus nõuab meistrilt pingelist ja vahetpidamatut tööd enda kallal. Algul selleks et üldse meistriks saada, pärast – et meistriks jääda. Anne üksi ei tee veel meistriks. Lihvimata teemant pole veel briljant. Kuid tehtud briljandiks, ta jääbki selleks. Anne aga nõuab pidevat hoolt ja arendamist. Muidu ta roostub ja muutub muuseumlikuks väärtuseks.“''<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 3037</ref>
 
„Näitleja peab looma elust. Järelikult peab ta eluga kokku puutuma. Elu ei lakka hetkekski. Ka näitleja loomingulised tähelepanekud peavad kestma vahet pidamata. Igal hetkel, kus ta silmad ja kõrvad on lahti. Igal hetkel peab ta olema erk ja tähelepanelik. Nii ümbruse kui ka iseenda suhtes. Ainult sel teel saab ta lavalgi anda täisverelisi inimesi: kõige mustemaski südames oma päikesetera ja kõige õilsamaski hinges oma terakese musta.“
 
<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 36</ref>
 
„Meisterlikkus nõuab meistrilt pingelist ja vahetpidamatut tööd enda kallal. Algul selleks et üldse meistriks saada, pärast – et meistriks jääda. Anne üksi ei tee veel meistriks. Lihvimata teemant pole veel briljant. Kuid tehtud briljandiks, ta jääbki selleks. Anne aga nõuab pidevat hoolt ja arendamist. Muidu ta roostub ja muutub muuseumlikuks väärtuseks.“''
 
<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 37</ref>
 
== Elu- ja töökäik ==
Suri [[30. oktoober]] [[1973]] Tallinnas.
 
Oli abielus [[1917]]-[[1925]] [[Maria Merjanskaja]]ga, [[1928]]-[[1949]] [[Erna Villmer]]iga ja 1949. aastast [[Heli Viisimaa]]ga.<ref name="Eesti teatri biograafiline leksikon">Kalju Haan, Heino Aassalu, Vilma Paalma, 1965, "Eesti teatri biograafiline leksikon", Eesti teatriliit, [[Tallinn]]. lk 307 - 308</ref>
 
<ref name="Eesti teatri biograafiline leksikon">Kalju Haan, Heino Aassalu, Vilma Paalma, 1965, "Eesti teatri biograafiline leksikon", Eesti teatriliit, [[Tallinn]]. lk 307 - 308</ref>
 
Lauter on olnud iseõppija. Tema teatrikooliks on olnud proovid, etendused, reisid, raamatud, tähelepanekud, vaidlused, järelemõtlemised. Oma esimeseks õpetajaks peab Lauter Karl Jungholzi, oma esimeseks teatriarmastuseks Altermanni. Esimeselt sai ta nõuandeid, õpetusi ja teadmisi, teine oli talle eeskujuks. Kõiges ja kõikjal. Ta tahtis mängida nii nagu Altermann.
 
Lauter on olnud iseõppija. Tema teatrikooliks on olnud proovid, etendused, reisid, raamatud, tähelepanekud, vaidlused, järelemõtlemised. Oma esimeseks õpetajaks peab Lauter Karl Jungholzi, oma esimeseks teatriarmastuseks Altermanni. Esimeselt sai ta nõuandeid, õpetusi ja teadmisi, teine oli talle eeskujuks. Kõiges ja kõikjal. Ta tahtis mängida nii nagu Altermann.<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 12</ref>
 
==Ants Lauteri lavastused ja osad==
[[Kategooria:Eesti näitlejad]]
[[Kategooria:Eesti filminäitlejad]]
[[Kategooria:Nõukogude Liidu rahvakunstnikud]]
[[Kategooria:Sündinud 1894]]
[[Kategooria:Surnud 1973]]
27 264

muudatust