Ava peamenüü

Muudatused

resümee puudub
'''Elektrooniline muusika''', ka '''elektronmuusika''', on muusika, mille loomiseks või interpreteerimiseks on vajalikud elektroonilised muusikainstrumendid või laiemalt elektrooniline muusikatehnoloogia ja mille esitamiseks on vajalik helivõimendus.
 
Kuni 1940-ndate. aastate lõpuni nimetati elektroonilist muusikat ka elektrimuusikaks (saksa keeles ''elektrische Musik''), kuna selle loomiseks või interpreteerimiseks olid vajalikud muusikainstrumendid, mille kõla tekkis või edastati tänu elektrile.
 
Tänapäeval on elektroonilise muusika mõiste kasutusel nii [[süvamuusika|süva]]- kui ka [[levimuusika]]s, hõlmates laia [[muusikastiil]]ide valikut alates [[eksperimentaalne muusika|eksperimentaalsest]] süvamuusikast ja lõpetades [[elektrooniline tantsumuusika|elektroonilise tantsumuusikaga]] (electronic dance music).
Elektroonilise muusika mõiste ei ole kunagi olnud ühetähenduslik. Tänapäeval on siiski kokku lepitud, et elektroonilise muusika mõiste alla mahub muusika, mille puhul heli tekkimiseks on vältimatult vajalik elektri olemasolu.
 
Heli tekkimise alusel jaotatakse elektroonilised muusikainstrumendid elektromehaanilisteks (näiteks [[telharmoonium]], [[Hammondi orel]] ja [[elektrikitarr]]) ja n-ö puhtalt elektroonilisteks (näiteks [[teremin]] ja [[süntesaator]]).
 
Stilistiliselt tehakse vahet ka n-ö [[konkreetne muusika|konkreetsel muusikal]], mille loomisel kasutatakse erineval moel ja tasemel töödeldud looduslikke helisid ning n-ö puhtal elektroonilisel muusikal, mille puhul helid saadakse [[helisüntees]]i abil. Muusikat, mille loomisel kasutatakse vähem või rohkem töödeldud looduslikke helisid, mille hulka kuuluvad ka akustiliste muusikainstrumentide helid, nimetatakse ka [[elektroakustiline muusika|elektroakustiliseks muusikaks]].
 
Muusika ettekandmisviisi järgi tehakse vahet [[live-elektroonika]]l (n-ö "elav elektroonika", inglise keeles ''live electronics''), mille puhul helide töötlemine toimub reaalajas kontserdilaval ning lindimuusikal, mille puhul toimub salvestatud muusika taasesitamine kontserdiolukorras.
 
Helisignaali tüübi järgi jaotatakse elektroonilise muusika instrumente ja seadmeid ka analoogseteks ja digitaalseteks.
Elektroonilise muusika mõiste alla on mahutatud ka [[arvutimuusika]] mõiste.
 
Hoolimata sellest, et elektroonilise muusika mõistet seostatakse eelkõige süvamuusika valdkonnas loodava nüüdismuusikaga, tekkis 1960-ndatel. aastatel ka elektroonilise muusika tehnoloogiat kasutava levimuusika suund. Süvamuusikast rändasid levimuusikasse sellised uued muusikalised kontseptsioonid nagu keskkonnahelide radikaalne kasutamine, ambient, helide esitamine tagurpidi (n-ö grammofonikettamuusika, turntable music), digitaalne [[sämplimine]], akustiliste helide elektrooniline töötlemine, kõnefragmentide kokkuliitmine. Tekkisid uued elektroonilise levimuusika stiilid nagu ''[[new age]]'', ''[[rap]]'', ''[[hip-hop]]'', ''[[electronica]]'' ja ''[[techno]]''. Tänapäeval nimetatakse levimuusikas elektrooniliseks muusikaks eelkõige sellist muusikat, mis keskendub nii sisuliselt kui ka tehnoloogiliselt elektroonikale, mitte ei kasuta ainult möödaminnes mõningaid elektroonilisi elemente.
 
==Ajalugu==
Suureks avastuseks, millel oli hiljem sügav mõju elektroonilise muusika arengule, oli [[Lee DeForest]]i 1906. aastal leiutatud trioodaudion (triode audion ehk audion tube). See oli esimene termiline ventiil või vaakumtoru, mis viis muuhulgas elektriliste signaalide loomise ja võimendamiseni, raadioülekanneteni ja elektrilise arvutamiseni.
 
Oma 1907. aastal ilmunud tekstis Helikunsti uue esteetika visand (''Entwurf einer neuen Ästhetik der Tonkunst'' [http://de.wikisource.org/wiki/Entwurf_einer_neuen_%C3%84sthetik_der_Tonkunst]) arendas [[Ferruccio Busoni]] teooriat kolmandiktoonidest, mille tekitamiseks ta pidas sobivaimaks kasutada dünamofoni. Selles tekstis on teisigi ideid, mida oli võimalik realiseerida alles elektroonilise muusika vahenditega 1950-ndatel. aastatel. Muuhulgas pakkus ta välja idee kõlavärvimeloodiast (Klangfarbenmelodie), mida [[Arnold Schönberg]] esimest korda käsitles oma “Harmooniaõpetuses” (Harmonielehre, 1911) ja ka hiljem kui sobivat kontseptsiooni varasele elektroonilisele muusikale. Ka [[Edgar Varèse]]’i ja itaalia futuristide müraesteetika on mõjutanud elektroonilise muusika kõlakujundust.
 
Kuigi futuristid ei konstrueerinud otseselt elektroonilisi muusikainstrumente või loonud elektroonilist muusikat, on nende panus elektroonilise muusika idee arengusse väga suur. 11. märtsil 1913 avaldas [[Luigi Russolo]] futuristliku manifesti “[[Mürade kunst]]”. 21. aprillil 1914 toimus MilaanosMilanos esimene müramuusika kontsert. Russolo kasutab seal oma akustilisi mürainstrumente [[intonarumori]]sid, mille helisid tekitatakse käsitsi ja võimendatakse megafonide abil. Juunis 1914 toimus samalaadne kontsert Pariisis.
 
1919-1920 konstrueeris [[Leon Theremin]], kes töötas 1920-1928 Leningradi riikliku füüsikalis-tehnilise instituudi elektrivõnkumiste labori juhina sensatsioonilise instrumendi [[eterofon]]i, mis hiljem sai nimeks [[teremin]]. Tehniliselt on tegu võnkumisi summeeriva konstruktsiooniga, milles kuuldav heli tekib kahe kõrgsagedusliku mittekuuldava heli liitumisel. Selline omadus inspireeris heliloojaid kirjutama muusikat spetsiaalselt tereminile. Näiteks [[Anis Fuleihan]] kirjutas tereminikontserdi, mille esiettekanne toimus 1945. aastal New Yorgi Sümfooniaorkestri, solist Clara Rockmore’i ja dirigent Leopold Stokowski esituses.
1928. aastal [[Maurice Martenot]]' poolt ehitatud [[Ondes Martenot]] puhul oli tegu helisagedusi liitva instrumendiga, vaid selle erinevusega, et helikõrguste muutmiseks oli vaid üks traat. [[Olivier Messiaen]] kasutas seda instrumenti oma [[Turangalîla-sümfoonias]], ning [[Arthur Honegger]] oratooriumis “[[Jeanne d’Arc tuelriidal]]” (Jeanne d’Arc au bûcher).
 
1930. aastal konstrueeris Friedrich Trautwein [[trautoonium]]i, mida hiljem arendab edasi [[Oskar Sala]]. 1930-ndatest. aastatest pärinevad ka Paul Hindemithi trautooniumilood “Vier Stücke für drei Trautonien” kogumikus “Des kleinen Elektromusikers Lieblinge”.
 
Aastal 1935 konkureerisid [[hammondi orel]] ja [[valgustooniorel]] (Lichttonorgel), kusjuures esimene võitis.
====Pariis ja konkreetne muusika====
 
1943. aastal kutsus insener [[Pierre Schaeffer]], kes töötas raadiokunsti uurimisasutuses Pariisis, ellu ''Club d´Essai'', millega hiljem liitusid [[Pierre Henry]], [[Pierre Boulez]], [[Jean Barraqué]], [[Olivier Messiaen]] ja 1950-ndate. aastate alguses [[Karlheinz Stockhausen]]. 5. oktoobril 1948 kõlasid müradele pühendatud Pariisi Raadio raadiokontserdil ''Concert des Bruits'' Schaefferi Viis müraetüüdi (''Cinq études de bruits''), tähistades ühtlasi ka konkreetse muusika (musique concrète) mõiste sündi. 18. märtsil 1950 toimus Pariisi muusikakoolis (École Normale de Musique) esimene avalik konkreetse muusika kontsert. Kuna „Club d´Essai“ algusaegadel ei olnud Prantsusmaal veel magnetofone, salvestati mürad heliplaatidele ja miksiti seejärel kuni kaheksa heliplaadi heli üheaegselt kokku. Nende igapäevaste helide töötlemisel tekkisid kollaažilaadsed kombinatsioonid. Esteetiliselt kujutab varane konkreetne muusika kuuldemängu ja radiofoonilise kollaaži eelkäijat. Termin “konkreetne muusika”, mille Pierre Schaeffer võttis kasutusele 1949. aastal, tähendab eelsalvestatud mürahelide – n-ö kõlaobjektide – kasutamist, mida võib pidada ka vastandiks komponeeritud, kunstlikult loodud “abstraktsele” muusikale. Sellise radikaalse brüitistliku definitsiooniga tekitas Schaeffer ka paraja segaduse, sest konkreetset muusikat hakati pidama seriaalse muusika vastandiks. Juba 1950-ndatel. aastatel hangiti ka Pariisi lintmagnetofonid, mis võimaldas palju keerukamaid lõikamisi, lindi mahamängimise kiiruse ning sellega seoses ka helikõrguse muutmist. Nende võimaluste kaudu tekkisid ka uued muusikainstrumendid: fonogen (''Phonogen''), teatud tüüpi transponeerimisvõimalusega [[mellotron]] ja morfofon (''Morphophon''), mida võiks võrrelda lindikajamasinaga (Bandschleifen-Verzögerungsgerät).
 
Schaeffer tekitas konkreetse muusika mõistega teadliku rivaalsuse samal ajal Kölnis tekkinud elektroonilise muusika mõistega. 1950-ndatel. aastatel arendasid Schaeffer ja tema abiline Pierre Henry teatud laadi ideoloogilise ja osaliselt isegi šovinistliku tüli nende kahe keskuse vahel. Tema tervikteose ''Orphée 53'' läbikukkunud esitus 10. oktoobril 1953 Donaueschingeni nüüdismuusikafestivalil peegeldas “allakäiku” ja kompromiteeris konkreetse muusika mõistet rahvusvahelise publiku silmis aastateks. Heliloojad, kes olid 1950-ndate. aastate algusest peale seotud Konkreetse muusika uurimisrühmaga (''Groupe de Recherches de Musique concrète''), mis kasvas 1951. aastal välja ''Club d'Essai''-st, otsisid võimalusi viia konkreetsesse muusikasse sisse selliseid kompositsioonilisi printsiipe, mis samas ei oleks vastuolus Schaefferi üldise müramuusika esteetikaga. 1954. aastal komponeeris [[Edgar Varèse]] tänu lintmagnetofonidele teose “Déserts”. 1956-57 sündisid [[Luc Ferrari]], [[Iannis Xenakis]]e, [[François Bayle]] ja teiste teosed, mis arvestasid palju jõulisemalt kompositsiooniaspekte ja hiljem isegi seriaalse meetodi erinevaid tehnikaid. Sellest tulenevalt nimetas ka Schaeffer oma konkreetse muusika ümber “elektroakustiliseks muusikaks” ja muutis ka oma Konkreetse muusika uurimisrühmaga ''Groupe de Recherches de Musique concrète'' 1958. aastal ümber Muusikauuringute rühmaks (''Groupe de Recherches Musicales'').
 
 
82 050

muudatust